Dalby

Oma reisiga jõudsime ilusasti Dalbysse. Teekond oli ilus ning nägime palju mägesid, millest olin juba puudust tundud nende suurte ja lõpmatute põldude vahel. Esimesel päeval sõitsime kokku 8 tundi ning otsustasime öö veeta Narrabris asuvas hotellis. Kuna eelmisel õhtul oli meil ka väike ärasaatmispidu, siis keha oli pisut nõrk ning väsimus oli kerge tulema. Narrabris otsustasime ka seepärast peatuda, et üle vaadata koht, kuhu siis Katrina ja Triin tööle tulevad. J

Hotelli end ilusasti sisse seadnud, otsustasime, et peame ikka pubis ühe kosutava siidri ka tegema enne magama minekut. Mõeldud – tehtud ja all pubis me juba olimegi! Siidrid ilusasti näppude vahel, jälgisime inimesi meie ümber liikumas.. No ei tea, mis asi see küll on, aga tõesti on väga raske leida ilusaid Austraalia naisi :S Täiesti kummaline, aga enamus on riietunud nii nagu istuksid kodus diivani peal.

Siis aga mõne aja pärast hakkas korralik muusika mängima ning tuli välja, et tegu on pubi – klubiga. Ei läinud kaua aega vaja, kui juba esimesed kaks noormeest meie laua juurde ujusid ja juttu hakkasid tegema. Üks neist oli Inglismaalt, teine Brasiiliast. Brasiilia poiss tegi ka päris vingeid kaarditrikke ning nende seltskonnas me siis paar tunnikest veetsime. Muusika oli väga hea ning rahvast aina tuli juurde. Selgus, et tegu on ühe kuumema kohaga Narrabris, kuhu rahvas laupäeva õhtuti koguneb. Meie paarist siidrist sai üsna pea 5 siidrit, kuna poisid väga meil kuivada ei lasknud J



Mina aga olin nii väsinud, et vajusin peagi tuppa magama. Anett, natuke särtsakam neiu, pidas siis veel tunnikese vastu. Kui aga Anett tuppa jõudis, rääkis ta loo, kuidas peo lõppedes üks vinge Austraalia naine oli sellel Brasiilia poisil peaga nina veriseks löönud ja veel natuke aktsiooni teinud. Ilma mingi põhjuseta! Hiljem tuligi välja, et see naine ongi peast pisut hull..

Koht üle vaadatud, kiitsime üldkokkuvõttes Narrabri ilusaks kohaks ja jätkasime hommikul oma teekonda Dalby suunas. Dalbysse jõudes ootas meid ees ilus linnake. Arvasime, et tegu on pigem väikese küla-linnaga, kuid isegi foorid olid tee peal ja suur kaubanduskeskus. Järgmisena otsisimegi üles siis oma tulevase kodu. J
Meie maja on väga ilus ja uus. Majas on kokku 4 magamistuba, suur avatud köök-elutuba, vannituba (vanniga) ning veel paar pisemat ruumikest.

Meie vannituba - vanniga! :)

Terrass, kus toimub igaõhtune istumine

Maja väljast

Meie pesa

Meie super sound-system ;)

Dalby

Anettiga saime omale eraldi toa ning Raymond (maja omanik) ostis meie tuppa ka voodid ning voodiriided. Ta on väga hoolitsev majaomanik. Mees ise on 33 aastane ning temaga koos elab siin ka tema poeg. Samuti on tal ka tütar, kuid tütar elab praegu veel emaga. Nimelt on ta pärit Lõuna-Aafrikast (valge mees nagu luik) ning seal tal oli ka naine. Kuid ühel päeval naine mõtles, et oleks tore ka teise mehega lõbutseda ning nii nende lugu lõppes. Raymond ise töötab Cotton Gin`is ülemuse assistendina ning põhimõtteliselt oleme strateegiliselt väga õiges kohas, kuna info ja uudiseid jõuavad kohe meieni. J

Majja jõudes tuli ta meid ilusasti tervitama ning kohe läksimegi terrassile ja tegime mõned külmad joogid. Jutustasime natuke ning ta andis meile infot Cotton Gini (puuvilla tehase) kohta. Tema arvas, et tööd jagub meil kindlasti juunini, kuid juulikuu kohta hetkel ei oska midagi öelda. Eks siis paistab. 3 kuud on ka väga hea aeg püsivalt ühe koha peal töötada. Hiljem, õhtul pakkisime oma asjad lahti ja seadsime end mugavalt tuppa sisse. Raymond aga samal ajal valmistas meile grillburgereid – milline vastuvõtt! J

Järgmisel päeval tegime natuke tutvust linnaga ning õhtul külastas meid majas meie ülemus Ivan. Istusime siis ülemustega jällegi terrassil ja tegime traditsioonilised joogid (Nelson County Bourbon – täiesti kõlbeline viski&cola) ja rääkisime maast ja ilmast. Ivan, meie ülemus, on samuti pärit Lõuna-Aafrikast ning kolis siia 2 aastat tagasi. Mõlemad mehed on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Tuli välja ka see, et tavaliselt, kui töölt vaba päev on, siis siin majas toimuvad väikesed koosistumised töökaaslastega. Vahepeal ju peab end ikka ka tuulutama. Meil pole selle vastu midagi.

Kolmapäeval oli siis aga meil koolituspäev. Kohal pidime oleme kell 8 hommikul ning seega otsustasime igaks juhuks natuke varem teele asuda. Cotton ise asub meist umbes 10 km kaugusel. Kui GPSi oli aadress sisse pandud, alustasimegi oma reisi selle suunas. Sihtpunkti juurde jõudes tundus meile aga väga veider, kuna see näitas ühte eramaja keset põldu!  Mõtlesime, et see nüüd küll õige ei saa olla, kuna peame ikka suuri tehase maju nägema. Otsustasime, et sõidame natuke maad edasi ja ehk ikka tulevad õiged majad ka silme ette… pärast paari minutit tundus majade nägemine suhteliselt võimatu. Helistasime Raymondile ja teatasime, et oleme vist veidike eksinud. Raymond juhatas meid tagasi ning seda siis proovisimegi. Kuna aega oli ka ainult veel 5 minutit, siis sõitsime tagasi ning otsustasime GPSi usaldada ja sisse keerata teeotsast, mida see näitas. Isegi oli silt – Cotton. Mööda teed sõites, ootas meid ees kaks maja ning kui ühe juurde sõitma hakkasin ja korraks seisma jäin, siis pärast enam liikuma ei saanud! Nimelt sel päeval sadas jälle vihma ja maas oli väga palju muda, mistõttu jäime autoga korralikult kinni! Vahepeal öeldes – Dalbys pole sel aastal veel kordagi sadanud ning nüüd, kui meie tulime siia, on sadanud 4 päeva järjest. Ning kui sajab, siis vihmaga on päris raske autoga sõita… auto jääb väga kergelt kinni ja lihtsalt välja enam ei saa (sama juhtus minuga ka kord Hillstonis, kus pimedas pidin jalanõud autosse jätma ja paljajalu farmi jalutama). Ühesõnaga – olimegi seal autoga kinni ja teadsin, et nüüd ongi tehtud – esimene päev ja jäämegi kohe hiljaks… Ei teadnudki, kas nutta või naerda… Siis aga proovisin natuke aega uuesti edasi-tagasi, kuni saingi lõpuks auto liikuma ja sõitsime sellest mudaaugust välja. Tee peal juba ootasidki meid Raymond ja tema töökaaslane, kelle järgi sõitsime lõpuks Cotton Gini. Ruumi sisenedes teised juba ootasidki meid… natuke oli piinlik..ja natuke naljakas ka… Loodetavasti kõik nüüd mäletavad meid, kui mudas-kinni-istunud-Eesti-püsse! :D

Koolitus oli pikk ja natuke igav – nagu ikka. Õppisime ohutust ja masinaid. Pärast seda tehti meile ka ringkäik tehases, kus siis näidati kõik nurgatagused ja masinad ära. Meie Anettiga hakkame töötama kohas nimega Books&Bags, mis siis tegeleb suurte puuvilla pakkida pakkimisega, kaalumisega ja analüüside võtmisega. Lisaks peame pakile peale kleepima ka numbreid. Töö on natuke kärarikas, mistõttu peame kandma kõrvaklappe ning samuti prille. Tööpäeva pikkus hakkab olema 12 tundi ning 6 päeva nädalas. Pühapäevane päev on ainuke vaba päev. Esimesed kolm nädalat oleme aga öövahetuses, mis algab siis õhtul kell 7 ning ning lõpeb hommikul kell 7. Päevasel ajal oleme meie siis Unenägudemaal. J

Järgmisel nädalal aga lähme paaril päeval tööd õppima ning kõige selle eest saame ka palka, samuti koolituspäeva eest. Ning täna kuulsime rõõmsat uudist, et saame töötada aprillis ka pühade ajal, mis tähendab seda, et meie palganumber ühes tunnis on – 54,40 AUD! Ajeee!!!

Nüüd aga istume jällegi terrassil ja naudime konnade krooksumist, jõulutulede ning tõrvikute valgust ja joome külma vägijooki… Räägime Lõuna-Aafrika ja Eesti erinevustest ja elu on ikka jätkuvalt nagu lill! (Ja nagu Anett just ütles – Lill, kuna oleme koos mina ja tema!) J

Parimate tervitustega,

Teie Trintsu

x

Jällegi roadtrip

Tööpäevad mandlifarmis hakkavadki vaikselt läbi saama…

Vahepeal on juhtunud just kõike. Kui vihma on sadanud, oleme saanud jälle mitu vaba päeva, kuna tööd teha ei saa mandlite niiskuse tõttu. Ning sel ajal on meie „äralõigatud maailmas“, kus pole ei levi ega midagi, toimunud mitu pidu, kus siis inimesed vägijoogi kõrvalt igasugu huvitavaid tükke teevad. Näiteks ühel õhtul oli meil jällegi väike pidu siin majarahvaga ning peo käigus nägime, kuidas üks Prantsuse lesbitüdruk jooksis meie toa akna ette ja hakkas kirglikult suudlema ühe Itaalia tüdrukuga, kelle oma noormees teisel pool seina mõnuga õlut jõi! Sel hetkel mina vaatasin toa aknast välja ja mõtlesin, kas mu silmad ikka näevad seda, mida nad näevad.. Jah, meil siin mõned neiud hakkasid järsku lesbideks ühel päeval, aga seda, et nüüd teise MEHE naist ka üle löövad, pole enne näinud.. Ei tea, kas hakkas neil siis nii igav siin, et otsustasid natuke orientatsiooni vahetada.?

Teisalt käib siin aga selline suhetepundar, et India mehed tahavad kõik üht Saksa blondiini, kes jätab juba endast natuke pornostaari mulje. Ning see sama neiu rääkis meile kunagi, kuidas talle viimati üks Austraalia poiss meeldis ning ühel päeval oli siis tema see, kes Prantsuse tüdrukuga ühes voodis magas! :D Seega – India mehed ajavad taga lesbitüdrukut! Üks suur pudru ja kapsad! Kuid tänu sellele on meie elu nii huvitav – hommikul üles tõustes lähme kööki kohvi jooma ning saame nautida meie ümber toimuvat seebiooperit. J Elu on siin majas sama kirju kui sügis Eestis…

India meestest rääkides on asjad ehk natuke paremaks läinud. Tuleb välja, et siin on kahte tüüpi indialasi – ühed on normaalsest kultuurist, kus naisi austatakse, teised aga sellisest, kus naised on madalamad kui muru. Meie ülemus on kahjuks selle viimase seast. Alles paar päeva tagasi oli mul tunne, et lahkun päeva päevalt töölt, kuna see mees on ikka kõigil kõik üle kopsu ja maksa ajanud! Ühel päeval näiteks pidime töö juures puude all istuma kaks tundi tema halvasti organiseeritud töö pärast. Kui küsisime luba selleks ajaks koju sõita (5 min kaugusel), siis selle peale vastas meile: „EI“. Põhjendusi aga mitte ühtegi. See mees oma kõnepruugi ja ähvardustega on üks paras sadist! Tundub nagu mida hullem on töötajatel, seda parem on temal ning tema mõttemaailm on selline, et MEIE, reisijad vajame hädasti tööd ning tema teab, et me ei saa ära ikka minna. Liiga palju arvab endast…liiga palju… Päris tihti on mul suuri raskusi keelt hammaste taga hoida ja üha enam tunnen, kuidas need hambad hakkavad avanema.. Kuid nüüd nagunii lahkume Anettiga mõne päeva pärast ja võib-olla polegi temale enam mõtet midagi öelda… Eks kunagi elu näitab talle ise tema valed teod kätte.

See-eest on aga teised mehed väga sõbralikud ja toredad. Kas mäletate juttu mehest, kellega esimestel päevadel riidu läksin? Tänaseks päevaks on tema mu üks parimaid mehaanikust sõpru! J Ütleb koguaeg, et Eesti tüdrukud on tema õed ja tema peab meid kaitsma ja meie eest hoolitsema. Nii ka ühel päeval, kui ülemus ütles mulle, et mul on vaba päev, kuna mu masin on paranduses ning pani tööle hoopis ühe Itaalia tüdruku, kes absoluutselt sõita ei oska! Mitte keegi sellest aru ei saanud (nii on siin paljude asjadega) ning järgmisel päeval mehhaanik küsis ülemuselt: „Miks Triinu ei tööta? Tema on tark ja tubli JackRabbiti sõitja ja ta peab kodus olema! Kas sellepärast, et ta ei anna Sulle musi? Sa võtad ju ainult neid tööle, kes Sulle musi annavad!“ Ja see jutt vastabki tõele… nimelt Itaalia neiuke olevat mitu päeva ülemustele pugenud, et tema tahab ikka masinaga sõita ja et riisumistöö on nii jube töö jne jne. Asi toimis! Võetaksegi need tüdrukud tööle, kes ilusasti pugeda oskavad ja kes ka ehk musi põsele annavad. Vastasin seepeale mehhaanik Gilile, et mina ei kavatse kunagi sellise mehe ees pugeda ja pigem lähen ja otsin uue töö, kus naisi austatakse ning kus austatakse ka seda, kuidas sa tööd teed!

Samal õhtul Itaalia tüdruk tegi suure avarii JackRunneriga, kus ta sõitis enda ees sõitvale traktorile otsa. Õnneks tüdrukuga oli kõik korras, kuid masin oli täiesti sodi. Natukese aja pärast sõitis auto meie maja ette ning mind kutsuti kohe tööle… Naljakas küll, et kui mina töötan alates esimesest päevast selle masinaga, siis võetakse nooruke neiu tööle, kes on sõitnud 3 päeva… aga jah… niimoodi need asjad käivad siin ja eks nad said ka oma õppetunni tänu lõhutud masinale.
Hea meel on küll selle üle, et teised põhikohaga töötajad ja normaalsed India mehed hindavad Eesti tüdrukuid.. nemad näevad, et oleme töö tegijad ning ei ole siia tulnud ainult nalja tegema. Alati nemad soovitavad meid ülemustele. Nii ka veel üks lugu - Anettist. Lühikokkuvõttes on Anett siiani riisujate tiimi boss ning teda masinaga sõitma ei pandud, kuna ülemusele tema otsekohesus ja ausus ei meeldi! Ja siiani on see seepärast, kuna esimestel päevadel tüdrukud koristasid kööki ja Anett palus ka ülemusel mudased saapad ära võtta (naise sõna ei tähenda ju midagi) ning seepeale ülemus vihastas, et kuidas temale julgeb mingi naine midagi öelda.. ning sellest päevast peale pole Anettile masinat antud. See-eest valiti igasugused tibid masinat proovima, kellest paljud hakkama ei saanud. Kõik töötajad küsisid, kus Anett on, miks tema ei sõida. Ja vastus ülemuselt – Ei meeldi! Uskumatu, kuidas saab ikka selliseid mehi olemas olla.. arvan, et neil tuleks kõigepealt kuhugi arenema minna ning siis ehk ülemuseks saada.. Mees ise on 26, kuid käitumine nagu 16 aastasel.

Kuid meie oleme enda üle uhked, et me ütleme välja, mida mõtleme ning meie saame siit lahkuda väärikalt! Mõni neiuke seda küll ei saaks… Elagu Eesti naised! ;)

Raha aga pole jällegi paha – viimati saime kahe päeva eest 490 AUD. Nimelt käib nüüd arvestus hektarite pealt, mitu ära teed enne palgapäeva. Sel nädalal jagus tööd 6-ks päevaks ning kuuldavasti peaks 1500 AUD kukkuma. Not bad at all.

Edasised plaanid on aga sellised, et saime kõik tüdrukutega tööle Cotton Gin`i puuvilla farmi. Kuna aga Anett helistas esimesena ning sai teada, et talle pakutakse tööd arvuti taga, siis tundus see väga hea pakkumine ning otsustasin minagi valida töökohaks sama koha, mis Anett. Mina, Katu, Triin ja Anett saime kõik töökoha Narrabris ning mina ja Anett saime veel töökohad ka Dalbys. Seega meie kahekesi otsustasime Dalby kasuks ning Triin ja Katu lähevad Narrabrisse. Dalby on ainult 2 tunni kaugusel Brisbane`st ning vabadel päevadel saaksime ka paremini ookeani juurde sõita. Töö algab meil 24. märtsil ning peaks kestma orienteeruvalt juulikuuni. Palganumber selles kohas on väga hea, kuna seal peale 8. tundi makstakse kohe rohkem ning laupäeval veel rohkem ja pühapäeval saab kogu päeva eest topelttasu. Tööpäevad on 12 tunnised. Loodan siiralt, et lõpuks tuleb hea aeg jälle raha teenida! J

Otsisime ka elukohta ning Cottoni ülemus jagas mõned numbrid, kellele saab helistada ja ka elamist küsida. Niisiis Anett võttis ühendust ühe mehega, kellel on seal maja ning selles majas elavad veel kaks vanemat meest ning meie saame Anettiga ühte tuba jagada. 10 minutit töö juurde ning tundub, et kõik need mehed töötavad samuti selles farmis. Seega laupäeva varahommikul alustame roadtripi, mis kestab 12-13 tundi.

Oleme siin näinud ka väga palju erinevaid loomakesi. Tundub, et meie maja all elab paar iguaani. Keda siin nii mõnelgi päeval oleme näinud ringi jalutamas. Vinge sisalik ja väga kiire jooksja. Kuuleb aga kohe ära, kui keegi liigub ning pageb kiiresti puu otsa. Teisel päeval aga nägime järsku keset teed kilpkonna, kelle juures juba linnud tiirutasid. Jätsime auto seisma ja päästsime ta ära. Muidugi näeme siin ohtralt känguruid – ühel õhtul jooksis auto eest üle tee 26 kängurut! Ilma liialdamata! Pole sellist asja varem näinud. 

Müstiline kuu

Leidsime tee pealt kilbu, kelle elu päästsime

Rescue Team

Iguaani-poiss

Praeguseks jälle kõik, armsad sõbrad..

Kirjutan nii ruttu kui võimalik oma uuest kohast ja seiklustest seal!
Cheers!

Mandlitöö

Armas Eestimaa,

Olengi nüüd lõpuks ennast jällegi sisse seadnud kohas, kus pole levi ega internetti. Kuid see polegi nii hull kuna siin elab palju noori ja saame oma aja ilusasti sisustatud.

Nüüd paar päeva tagasi sadas ka vihma, mistõttu ei saanud me tööle minna mitu päeva. Ning praegu pole veel kindel, mis päeval uuesti alustada saame. Iga päev käiakse tegemas niiskuseproovi, et teada saada, millal jälle mandleid korjama võib minna. Niiskus peab olema 5%, kuid täna oli see veel ikka 9.

Tööst siis aga niipalju, et alustasime esmaspäeval ning sel päeval räägiti meile ohutusest töö juures ja sellest, et puude vahel võib jälle madusid ja ämblikke olla. Ning muidugi peab palju vett jooma. Sooja oli siin esimesel nädalal koguaeg 40 kanti. Peale ohutusjuttu läksime aga kõik mandlipuude vahele, kus siis tutvustati meile igasugu masinaid, mis seda korjamistööd teevad. Nimelt kokku on ikka väga-väga palju erinevaid blokke, kus puud kasvavad – nende kohta on lausa kaart, et ära ei eksiks. Puud ise on suhteliselt kõrged, mistõttu on seal all hea koristada, kuna päike ei paista peale.

Esimesena alustavad tööd masinad, mis haaravad puu nö sõrgade vahele ja raputavad selle pealt mandlid maha. Seejärel sweepers`id ehk siis pühkimismasinad sõidavad puude vahele ja pühivad kõik mandlid puude ümbert kokku ning ajavad need vahekäiku kokku. Nende peal töötavad ka meie kaks prantsuse sõpra, kellega juba Tumbarumbas tuttavaks saime. Peale seda tulevad veel järgmised masinad, mis on sama põhimõttega nagu sweepers`id, kuid nemad moodustavad mandlitest ühe sirge rea vahekäiku. Seejärel tulevad traktorid vahekäikudesse sõitma, millel on taga spetsiaalsed kogumiskärud ja korjavad kõik mandliread üles. Nende järgi siis sõidavad JackRabbit`id, kelle ülesandeks on traktoritelt mandlid maha laadida enda kasti ning viia need edasi järgmisse kohta, kus tuleb need maha laadida. Traktoritelt mahalaadimiseks peavad JackRabbitid tagurdades sõitma terve tee traktori järgi, kuni koorem on ilusasti kätte saadud. Kuna traktor sõidab ise pidevalt edasi.

Mandli korjamise traktor

JackRunner ehk JackRabbit

Sweeper

Esimesel päeval saimegi tutvuda nende masinatega ja mõnda ka proovida. Märkasime kohe, et naisterahvaid väga palju pole. Enamus olid India mehed ning mõned rändajad Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Keeniast. Farmi omanik ise on aga austraallane, mistõttu tekkis kohe ka suurem usaldus. Põhitöötajad on ka õnneks osad austraallased, mitte kõik Indiast.

Masinatest proovisime mina, Triin ja Anett JackRabbiteid ehk siis JackRunnereid. Ning pärast seda, mõne aja pärast, tuli mu juurde ülemus ja ütles, et ma näitaksin ka teistele tüdrukutele, kuidas selle masinaga sõita. Mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ei. Seega näitasin paarile tüdrukule, kuidas sõita. Masin ei ole üldse raske. Ülejäänud päeva istusime enamuse ajast puude all ja sõime mandleid. J

Esimesel tööpäeval läksime siis kõik hommikul kohale ja mõne aja pärast tuli meie platsi ülemus ja võttis osad poisid, kes läksid traktorite peale tööle. Saime aru, et nüüd siis jagatakse inimesed ära, kes kuhu tööle läheb. Kuna varem me ei teadnud keegi, kes, mis masina peale saab või kes puhastajaks läheb. Teadsime ainult seda, et paljud inimesed tahtsid masinate peale tööd saada. Natukese aja pärast tuli ülemus jälle tagasi ja nimetas enamus tüdrukuid, kaasaarvatud Triin ja Anett ning võttis nemad pühkijateks. Mina jäin veel sinna seisma, koos teiste poiste ja ühe prantsuse tüdrukuga. Pühkijate töö seisneb selles, et kõik mandlid, mida masinad pole saanud ära pühkida, peavad nemad kokku korjama, et puude alused ilusad puhtad jääksid. Seda teevad nad siis rehadega.

Viimast korda, kui ülemus jällegi tuli, nimetas ta kaks poissi, minu ja prantsuse tüdruku nimed ning ütles, et meie peame töötama JackRabbititega. See oli väga hea uudis ning esimene päris tööpäev võis alata. Loomulikult kokku 4 tundi pidime puude all istuma ja mandleid sööma, kuna pidevalt oli mingi masin katki või pidime teiste järgi ootama. Aga väga hea päev harjutamiseks.

Minu tööpäev seisnebki selles, et hommikul tööle minnes pean ära kontrollima minu masina õlitaseme, kütuse, vee ning filtri. Peale seda asumegi oma paarilisega tööle. Kuna igal JackRabbitil peab olema üks traktor paariline. Minu paariliseks on üks Austraalia poiss Ashley. Õnneks on temaga väga hea koos tööd teha ning raadiosaatjast saab ilusasti temast aru (mitte nagu mõnedest). Kui meile on meie rajad kätte näidatud, kust alustama tuleb hakata, siis tema lähebki ees mandleid korjama ning mina alguses sõidan tema järgi ja vaatan, et ta ikka kõik mandlid ilusasti üles korjaks. Samuti jälgime mõlemad, et traktori käru liiga täis ei saaks. Kui aga kärus on juba piisavalt mandleid, siis pean minema raja algusesse ja tagurdama puude ridade vahele ning sõitma traktori järgi ja ta „kinni püüdma“. Traktor sõidab koguaeg edasi ning tal on taga küljes üks konks, mille pihta tuleb vaikselt tagurdada ning siis hakkavad automaatselt mandlid tema kärust minu kärusse tulema. Samal ajal pean mina aga tagurdama ning hoidma masinat otse (kuna tema väljalaske koht peab jääma kahe suure kruvi vahele) ning ühe kangiga pean kruvisid tööl hoidma ning teise kangiga panema kiirust neile juurde. Seega 3 tööd ühel ajal J Kuna aga mul on kaks kätt, siis roolil lasen omasoodu minna ja mängin kangidega. J

Kui minu kast on täis, siis sõidan järgmisse kohta, kus on ootamas üks masin, mille kõrvale pean väga täpselt sõitma… vahe on umbes kusagil 10 cm. Ning siis pean kallutama käru sinna masinasse. Aga käru kallutatakse külje peale, mitte taha. Seega pean küljega sõitma selle masina kõrvale. J Täpsustöö. Ja pärast mahalaadimist lähen jälle oma traktorit otsima. Kui ei leia, siis kasutan raadiosaatjat ja suhtleme selle kaudu.

Eelmisel nädalal sain tööd teha ainult 2 päeva. Esimesel päeval olin tööl 13 tundi ning teisel 15. Lõpetasime õhtul kell 23:00. Ei saanudki enam rohkem tööd teha, kuna väljas oli väga pime ja seal oli väga-väga palju tolmu. Ühel hetkel sõitsin puude vahelt välja ning mu ees oli tühi maa, mis oli paksult kaetud tolmuga.. ei saanud enam ööd ega mütsi aru, kus sõidan. See ongi üks suurim oht selle töö juures – tolm. Kuna traktorid, kes korjavad, neil on selline surve toru küljes, mis purskab kõik tolmu ja mulla välja ning puhtad mandlid lähevad kasti, siis see tolm läheb vähemalt 30 meetri kaugusele ning seal on nähtavus ainult paar meetrit. Ja kui kõik traktorid ühes plokis tööd teevad, siis võite ette kujutada, et seal töötada on nagu pilvede sees.

Nüüd aga loodame, et saame varsti jälle tööle, kuna ilmad on ilusad olnud. Ning sellest nädalast hakkab meie palgaarvestus pihta hektarite pealt, mille ära koristame. Loodan siiralt, et saame palju tehtud. Räägitakse, et raha siin on hea. Sain ka oma kahe päeva eest 424 dollarit, mis pole üldse paha. J

Meie teisel päeval pandi ka Triin JackRabbiti peale tööle. Nii et nüüd töötame mõlemad masinate peal. Anettile arvatavasti leitakse ka varsti masin, millega tema saab tööle hakata. Kuna siin leidub kindlasti inimesi, kellele ei sobi nii pikalt töötada, siis võimalik, et varsti mõned ka loobuvad. Tööd arvatakse olevat orienteeruvalt kuu aega või natuke rohkem…kui just jälle sadama ei hakka.

Meie elu peale tööd on aga väga vahva. Iga õhtu istume seltskonnaga koos ja räägime juttu.. mõned mängivad ka kaarte. Eile mängisime väljas poistega jalgpalli… päris huvitav kogemus oli jalgpalli mängida sellisel tühermaal, päikese all. Kuid meil oli see-eest rahvusvaheline meeskond J Meeskonnas olid mängijad Eestist, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Indiast. J

Ühel päeval võtsime aga ette reisi rahvusparki. Eesmärgiks oli siis koaalasid näha ning lihtsalt vaba päeva nautida. Esimesed pool tundi jalutasime lihtsalt ringi ning mõtlesime, et me ei näegi midagi. Siis aga järsku nägime esimest koaalat puu otsas istumas. No küll on ikka armsad mõmmikud!!! J Kokku nägime 4,5 koaalat (ühel oli beebi kõhu peal). Koaalad ise olid aga „laksu all“, kuna nad päevast-päeva söövad eukalüpti, siis seepärast istusid mõned ka pärast paari tundi ikka sama koha peal puu otsas. Igatahes oli see üks väga hea päev…

Seiklusi on veel natuke olnud..näiteks elas meie juures üks mees Keeniast, kes oli 57 aastane, kuid nägi välja nagu 30. Ning sõbrapäeva õhtul oli ta väga purjus ja noris kõigiga tüli.. hea, et kakluseks ei läinud… Kuna India mehed on ikka väga temperamentsed ja läksid väga närvi selle peale. Järgmisel päeval see mees kaotas töö ja ta saadeti koju. Eks ta alustas oma hommikut jällegi joomisega…

India meestest aga niipalju, et esimesel nädalal me, naised, arvasime, et nad on ikka parajad s¤¤¤¤¤¤¤¤!! Kuna nad käitusid naistega väga inetult.. just seetõttu, et nad ei austa. Kui me koristasime kööki ühel päeval ning pärast, kui kõik töölt tagasi tulid, palusime neid töösaapad jalast ära võtta enne kööki sisenemist. Kellelegi polnud sellega probleemi, kuni järsku tuli üks India ülemustest ning sai seepeale väga-väga pahaseks! Et talle keegi julgeb öelda nii. Arvasime ise, et seepärast nad maksid Triinile ja Anettile kätte ning ei pannud neid masinatega tööle. Väga-väga nõme käitumine! Eks ka mina olen paaril korral seal ühe India mehega riidu läinud..Ükskord oli meil traktor katki ning ta süüdistas mind mõnedes asjades. Ega ma vaikides ka seda kuulda ei kavatsenud ning ütlesin talle vastu ka ja sõitsin minema. Kui 5 minuti pärast traktori juurde tagasi läksin, siis ta üritas vaikselt minuga jututeemat aretada.. aga noh, minu Jäär tuleb ikka välja ja seega ma ei teinud temast üldse välja. :D Ja hiljem ta tuli ja palus minu käest vabandust. Ütles, et mehhaanikud lähevadki vahel nii närvi, kuna neil on nii pingeline päeval.

Valentinipäeva õhtul see mees ilmus ka meie juurde peole ning siis ta mitu korda käis veel vabandamas ja ütles, et ma olin nii uhke, et ei rääkinudki temaga. J Ma ei tundud end üldse pahasti, sest ta oli selle ära teeninud…. Tean – naised! :D Aga nüüd saame temaga väga hästi läbi.

Arvan, et praeguseks vast ongi ehk kõik.. lugemist oli teile küll natuke.. võib-olla oli väga segane jutt, aga miskit ikka.

Olge ikka tublid ja ärge unustage – varsti on kevad!!!
Kallistused

POOL AASTAT AUSTRAALIAS

Ahoi Eestimaa!

Täpselt täna, 9. veebruaril sai mul täis pool aastat Austraalias. Seega tuleb täna jällegi tähistada. J

Uudiseid aga niipalju, et oleme siin karavanpargis elanud paar päeva mitte midagi tehes. Ühel päeval sõitsime aga Griffithisse, et vähemalt ühe nädala toidumoon ära osta. Edaspidi ei teagi, kui kaugele minema peab hakkama.

Täna aga meie ülemus helistas ja küsis, kas tahame minna farmi vaatama. Olime nõus ning päeval helistas ta uuesti ja kutsus meid välja. Värav taha jõudes ootasid ees kaks sõiduautot ja tunne oli natuke nagu osaleks kusagil narkoäris J Nagu kohe algaks pakkide üle andmine… Kõik olid India mehed ja nende keelest ei saanud mitte midagi aru. Siis järsku ilmus välja järgmine auto, millest hüppas välja erk-kollaste pükste, maika särgi, tossude ja rasta patsidega must mees. Täpselt nagu oleks Bob Marley meile külla tulnud! Vaatasime Triini ja Anettiga teineteisele otsa ja sõnu polnudki vaja… J

Igatahes saime siis kohad ühes džiibis ja sõit võis alata farmi poole. Kokku tuli vist 5 autot. Õnneks ühe autoga olid kaasas ka meie Austraalia tuttavad – seega oli tunne turvalisem J

Kokku sõitsime 40 kilomeetrit ning tee peal nägime oliivipõlde, puuvillapõlde (koht, kuhu aprillis tööle läheme) ning mandlipuid.

Majutuskohale jõudes ootasid meid treppidel juba India mehed ja noormehed. Kõik muidugi ilusasti naeratamas. Õnneks ilmusid nurga tagant välja ka teise maa rahvast. Kuid võin vist julgelt öelda, et meie, 4 neidu Euroopast, olime seal kõige valgemad inimesed! J Kõik tulid kohe end tutvustama ja nii mõnestki toast tulid India meeste poolt pilgud nagu tahaks jällegi ära süüa (tekkis sama tunne, mis Tumbarumbas mustade meestega). Huvitav, kas siis tõesti valge Euroopa naine on nii eksootiline? Aga peale nende oli seal ka normaalsemaid inimesi, kes ilusasti tulid juttu puhuma.

Kokku sellesse kohta saab elama tulla 35 inimest. 7 tuba ja igaühes 5 inimest. Koht ise oli üllatavalt korralik ja uus. Pole ühtegi halba sõna öelda. Kõik eluks vajalik olemas.

Peale selle kõige nägemist otsustasime, et kolime samuti sinna. Kuna päris tüütu võib olla iga päev 40 kilomeetrit tööle sõita ja õhtul veel tagasi ka. Tee pole ka kõige parem ning kardan, et auto ei peaks sellist sõitu vastu. L Tuleb palju mugavam ja odavam. Samuti ei peaks siis hommikul kell 4 tõusma, vaid saaks 5-ni magada! Milline rõõm! :D

Õnneks oligi täpselt üks tuba veel tühi ning esmaspäeval lubati meile sinna narivoodid ära tuua. Peame need ise kokku panema, aga usun, et sellega meil probleeme ei tule – abistajaid kindlasti leidub ;) hahaa…

Ainult üks suur miinus on selle kohaga. Kuna ta asub Hillstonist 40 km eemal, siis ei ole seal levi ega internetti. Tuleb jälle kuu aega kõigest eemal olla. Aga kuna tööpäevad tõotavad tulla väga pikad ja väsitavad, siis poleks aega nagunii internetis istuda.
Kui saame, anname jälle märku endast… Seniks aga olge munuksed ja nautige miinuskraade.. sest siin lubab sel nädalal lausa 46 kraadi!!!

Mõned pildid töökohast:

Mandlipuu

Vaade koridoris

Ilusad naised

Vaade elamiskohale

Köök

Mandel

Meie tulevane tuba

Olge tublid, armsad eestlased! :)

Mandlid...

Seiklused jätkuvad…

Esmaspäeva õhtul oligi meie viimane pidu prantslastega. Jõime veini, lobisesime ja vaatasime naljakaid videoid. Üks õhtu kulminatsioonidest oli see, kui järsku minu arvuti ekraanile ilmus suur, karvaste jalgadega heledat tooni ämblik! Poisid püüdsid ta purki ja õnneks sinna ta ka jäi. Olen väga-väga õnnelik, et mind sel hetkel arvuti taga polnud, kuna olen päris kindel, et siis ma siin seda kõike enam ei kirjutaks! :S

Jubedus

Samal õhtul aga helistasin uuesti meie Mandli-mehele, et küsida, mis ajal me Griffithisse saabuma peame ning siis tuli välja, et ta ootab meid hoopiski kolmapäeval. Mis siis ikka – saime veel ühe päeva juurde ning teisipäeva õhtu veetsime koos oma maja sõpradega. Nendeks olid siis poisid Saksamaalt. J Poisid siin ja poisid seal – poisid iga nurga peal! J

Saime sel ööl kella 4-5 ajal magama mindud ning hommikul peale kohvijoomist läksime maja omaniku juurde, et oma raha tagasi saada. Arvutuste järgi pidime siis 180 dollarit tagasi saama, kuid oh üllatust – mees arvutas meile 205 dollarit J Pole paha – hoidsime vaikselt suu kinni ning kui raha pihus oli, sõitsime kiiresti minema! Eks ta oli selle ära ka teeninud.. Siiani kõige kummalisem ja veidram mees, keda ma Austraalias näinud olen!

Teekond Griffithisse oli aga meeldejääv. Eelkõige seepärast, kuna väljas oli jällegi kuuma ligi 40 kanti ning autos konditsioneer ei töötanud. Tee peal tegime ka ühe peatuse kohas, kus oli suur maasikas ja pood, kus olid kõik asjad seotud maasikatega. Oli ikka üks magus pood!

Mmm

Sõit kokku kestis meil natuke üle 3-e tunni. Tee peal nägime aga päris mitut metsatulekahju – suhteliselt jubedad on need ikka. Aga kuna praegu on pikka aega kuumalaine olnud, siis väga suur oht on tulekahjudele.

Tulekahju eemal

Kuumas ilmas, kuid siiski õnnelik

Õige sõidustiil

Griffithisse kohale jõudes ja autost välja tulles olid meie riided läbimärjad… ja ei, see ei olnud veest! J Sõitsime kohaliku toidupoe juurde, kus siis võtsin uuesti meie ülemusega ühendust, et seal kokku saada. Natukese aja pärast ilmuski kohale mustapäine ja tumedate silmadega mees. Arvatavasti pärit Indiast. Siis aga tuli välja, et meie töökoht ei asu mitte Griffithis, vaid Hillston`is, mis asub 100 km eemal. Olime sõitmisest juba natuke väsinud, kuid mis seal ikka – teekonda tuli jätkata. Meiega liitus ka üks Saksa tüdruk, kes samuti asub tööle Mandli firmas.

Hillstoni kohale jõudes ootas meid ees armas väike linnake ning Karavanpark, millest sai meie uus kodu. Elame väikeses majakeses, milles on kõik eluks vajalik olemas. 

Armsad narivoodid

Terrass

Täna hommikul magasime kaua… pole ammu nii pikalt magada saanud – tõusime alles 11 ajal. Muidugi tunduvalt varem hakkasime kuulma papagoisid ja kakaduusid akna taga. J Ühel hetkel tuli aga karavanpargi omanik meie juurde ning mainis meie ülemuse kohta, et me igaks juhuks selle mehega ette vaataksime, kuna ta ei pruugi meile rahasid maksta töö eest. Tuju läks pärast seda natuke ära, sest tuli jälle tunne, et kas meil tõesti järjekordselt ei vea! Igatahes otsustasime ettevaatlikud olla ja vaikselt ka muid töökohti uurima hakata.

Päeval mõtlesime minna linnaga tutvuma ning leidsime nii mõnegi armsa käsitöö poekese ja paar pubi. Minul oli vaja aga auto viia parandusse, et konditsioneer terveks saada. Saimegi ühest töökojast ühe mehe (Buzz`i) numbri ning sõitsime tema juurde. Koha peal oli kaks meest ning kohe alguses hakkasid juba naljad lendama. Lõpp-kokkuvõttes noor poiss oma ime-sõrmekestega konditsioneeri terveks ei saanud ning nüüd tuleb mul see kõik uue vastu välja vahetada. Kuid mis hea – nad ei võtnud ka mingisugust raha proovimise eest! Ütlesid, et nad ei suutnud parandada, siis nad raha ka ei võta. Mulle sobis J Lubasin neile selle eest õlled välja teha. Eks nad pakkusid juba ka meile õlut J
Poole parandamise ajal aga Buzz küsis, mis me siin teeme ja et kas tahaksime äkki tema juurde pubisse tööle tulla?. Olime üllatunud, et kohe sellise pakkumise saime. Rääkisime siis, mis plaanid meil siin on ja eks me näeme, kuidas tööl minema hakkab.

Pärast töökojast lahkumist läks pool tundi mööda ja Buzz helistas tagasi ning küsis, kas oleksime ehk päriselt ka huvitatud. Ütlesin, et reisime 3-kesi ja sel juhul oleks tööd vaja meile kõigile. Tema pakkus aga oma pubis kohta kahele ja ütles, et ehk leiab veel ühele tööd kusagil naaber-pubis. Lubasin mõelda ja hiljem tagasi helistada.

Samal ajal aga Anett võttis ühendust ühe naisterahvaga Cotton Gin`ist (Puuvilla Farm), kes oli meile kõigile päeval juba kirjad saatnud, et pääsesime edasi short-listi. See tähendab siis seda, et päris paljud inimesed soovivad sinna firmasse tööle saada – nii ka meie. Ning meil õnnestus saada edasi – ehk siis töökohale lähemale. Kirjas aga seisis, et peame temaga ühendust võtma ning ütlema, kas oleme ikka veel huvitatud sellest tööst. Vestlus selle naisega lõppes aga nii, et SAIME JUBA TÖÖ! J Olime väga-väga õnnelikud selle üle, sest nüüd vähemalt teame, et alates aprillist hakkab meil kindlasti vedama! Ning see töö peaks kestma vähemalt Juulikuuni. See oli väga hea uudis ja kohe suur koorem langes südamelt. Mõtlesime, et nüüd ongi vaja midagi kuni aprillini.

Saatsin seepeale Buzzile sõnumi, et oleme tema pakkumisest huvitatud ning tema pakkus meile tunnipalgaks 23 dollarit. Pole üldse paha! Külastasime neid uuesti Töökojas,  kuna lubasin neile lubatud õlled viia. Poiss oli üllatunud, et päriselt ka õlledega tulime. J Pärast jutuajamist otsustasime siiski, et proovime esmaspäeval töö Mandlites ära ja eks siis on näha, kuidas seal minema hakkab ning siis teame, kumma koha valime.

Tagasi karavanparki jõudes märkasime, et meie Mandli-boss tuli meid vaatama ning istusime maha ja rääkisime natuke asju läbi. Töö kohta rääkis seda, et esimene nädal on õppimisnädal ning siis saame kõik palka tunnitasu järgi ning nädala lõpus saame selle raha kätte. Lubas, et iga nädala lõpp hakkame palka saama. Siiralt loodan!!! Samas on seal liiga palju inimesi tööl ning tahaks arvata, et ta ikka päris ninapidi meid vedada ei saa – muidu läheksid sealt kõik inimesed ära. Pärast esimest nädalat selgub siis, kes, mis tööd täpselt tegema hakkab. Osad masinate peal, osad koristavad. Saime aru, et masinad sõidavad ja koristavad/pühivad mandlipuude alt suurema sodi ära ning siis osad inimesed jalutavad masinate taga ja koristavad sealt omakorda suuremad oksad ja asjad ära, nii et mandlid ilusasti alles jäävad. Praegu toimub mandlipuude raputamine.
Pärast esimest nädalat saame ka otsustada, kuidas tahame palka edaspidi saada – kas lepingu alusel või tunnitasu alusel.. või mõnel muul. Ning siis makstakse juba hektarite pealt, mitu oled ära koristanud. Miinimum, mis peab päevas ära koristama on 12 hektarit ning selle eest saab vähemalt 240 dollarit. Päeva pikkuseks on vähemalt 10 või 12 tundi ning tööpäevad hakkavad enamasti kell 6:00 pihta. Ainuke miinus on see, et farm asub meist 40 km eemal, mis tähendab, et iga päev peame sinna sõitma ja hiljem tagasi. Harvest võib kesta natuke rohkem kui kuu aega ning selle aja jooksul ei pruugi olla meil mitte ühtegi vaba päeva! Võimalik, et 40 päeva järjest tööl. KUI aga peaks vihma sadama, siis võib saada 2-3 vaba päeva, et maa ja mandlid ära kuivaks. Kui tõesti algab selline töö, siis võin juba kohe ette ära öelda, et internetti vist jällegi nii tihti ei satu, kuna pärast tööd ootab ainult dušš ja voodi. Kindlasti ei saa see kerge olema, aga see-eest on loota suuremaid summasid! Hoidkem pöidlad pihus!

Ilmast aga niipalju, et jällegi on sel nädalavahetusel oodata kuumalainet - kuni 43 kraadi. Ning täna juba kohalikud rääkisid, et järgmine nädal on oodata 46 kraadi! 46!!! Kui pärast seda veel ellu jään, siis annan teada. J Tundub, et sellistel päevadel tuleb pubi seinte vahel elada…

Ärge siis liiga kadedad olge :)

Pubist rääkides – täna juba baarileti taga kohalikud mehed tegid juttu ja uurisid, kust pärit oleme. Üks neist rääkis, et tal on päris palju kokkupuuteid olnud eestlastega. Õnneks häid. J Siiani on meil veel hea maine siin riigis!
Hiljem, kui pubist veel korra läbi hüppasime ja õlled autoparandajatele ostsime, ütles see sama mees, et peame ikka homme pubisse tulema, kuna tema Saksa sõbrad ka tulevad (sest Lia on Saksamaalt). Homme ju reede – tuleb minna! J

Nüüd aga kell juba jälle Unedemaal ja tuleb magama ära minna.
Loodetavasti peatse kirjutamiseni!

Kuumad kallistused Hillstonist,

T