Mandlitöö

Armas Eestimaa,

Olengi nüüd lõpuks ennast jällegi sisse seadnud kohas, kus pole levi ega internetti. Kuid see polegi nii hull kuna siin elab palju noori ja saame oma aja ilusasti sisustatud.

Nüüd paar päeva tagasi sadas ka vihma, mistõttu ei saanud me tööle minna mitu päeva. Ning praegu pole veel kindel, mis päeval uuesti alustada saame. Iga päev käiakse tegemas niiskuseproovi, et teada saada, millal jälle mandleid korjama võib minna. Niiskus peab olema 5%, kuid täna oli see veel ikka 9.

Tööst siis aga niipalju, et alustasime esmaspäeval ning sel päeval räägiti meile ohutusest töö juures ja sellest, et puude vahel võib jälle madusid ja ämblikke olla. Ning muidugi peab palju vett jooma. Sooja oli siin esimesel nädalal koguaeg 40 kanti. Peale ohutusjuttu läksime aga kõik mandlipuude vahele, kus siis tutvustati meile igasugu masinaid, mis seda korjamistööd teevad. Nimelt kokku on ikka väga-väga palju erinevaid blokke, kus puud kasvavad – nende kohta on lausa kaart, et ära ei eksiks. Puud ise on suhteliselt kõrged, mistõttu on seal all hea koristada, kuna päike ei paista peale.

Esimesena alustavad tööd masinad, mis haaravad puu nö sõrgade vahele ja raputavad selle pealt mandlid maha. Seejärel sweepers`id ehk siis pühkimismasinad sõidavad puude vahele ja pühivad kõik mandlid puude ümbert kokku ning ajavad need vahekäiku kokku. Nende peal töötavad ka meie kaks prantsuse sõpra, kellega juba Tumbarumbas tuttavaks saime. Peale seda tulevad veel järgmised masinad, mis on sama põhimõttega nagu sweepers`id, kuid nemad moodustavad mandlitest ühe sirge rea vahekäiku. Seejärel tulevad traktorid vahekäikudesse sõitma, millel on taga spetsiaalsed kogumiskärud ja korjavad kõik mandliread üles. Nende järgi siis sõidavad JackRabbit`id, kelle ülesandeks on traktoritelt mandlid maha laadida enda kasti ning viia need edasi järgmisse kohta, kus tuleb need maha laadida. Traktoritelt mahalaadimiseks peavad JackRabbitid tagurdades sõitma terve tee traktori järgi, kuni koorem on ilusasti kätte saadud. Kuna traktor sõidab ise pidevalt edasi.

Mandli korjamise traktor

JackRunner ehk JackRabbit

Sweeper

Esimesel päeval saimegi tutvuda nende masinatega ja mõnda ka proovida. Märkasime kohe, et naisterahvaid väga palju pole. Enamus olid India mehed ning mõned rändajad Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Keeniast. Farmi omanik ise on aga austraallane, mistõttu tekkis kohe ka suurem usaldus. Põhitöötajad on ka õnneks osad austraallased, mitte kõik Indiast.

Masinatest proovisime mina, Triin ja Anett JackRabbiteid ehk siis JackRunnereid. Ning pärast seda, mõne aja pärast, tuli mu juurde ülemus ja ütles, et ma näitaksin ka teistele tüdrukutele, kuidas selle masinaga sõita. Mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ei. Seega näitasin paarile tüdrukule, kuidas sõita. Masin ei ole üldse raske. Ülejäänud päeva istusime enamuse ajast puude all ja sõime mandleid. J

Esimesel tööpäeval läksime siis kõik hommikul kohale ja mõne aja pärast tuli meie platsi ülemus ja võttis osad poisid, kes läksid traktorite peale tööle. Saime aru, et nüüd siis jagatakse inimesed ära, kes kuhu tööle läheb. Kuna varem me ei teadnud keegi, kes, mis masina peale saab või kes puhastajaks läheb. Teadsime ainult seda, et paljud inimesed tahtsid masinate peale tööd saada. Natukese aja pärast tuli ülemus jälle tagasi ja nimetas enamus tüdrukuid, kaasaarvatud Triin ja Anett ning võttis nemad pühkijateks. Mina jäin veel sinna seisma, koos teiste poiste ja ühe prantsuse tüdrukuga. Pühkijate töö seisneb selles, et kõik mandlid, mida masinad pole saanud ära pühkida, peavad nemad kokku korjama, et puude alused ilusad puhtad jääksid. Seda teevad nad siis rehadega.

Viimast korda, kui ülemus jällegi tuli, nimetas ta kaks poissi, minu ja prantsuse tüdruku nimed ning ütles, et meie peame töötama JackRabbititega. See oli väga hea uudis ning esimene päris tööpäev võis alata. Loomulikult kokku 4 tundi pidime puude all istuma ja mandleid sööma, kuna pidevalt oli mingi masin katki või pidime teiste järgi ootama. Aga väga hea päev harjutamiseks.

Minu tööpäev seisnebki selles, et hommikul tööle minnes pean ära kontrollima minu masina õlitaseme, kütuse, vee ning filtri. Peale seda asumegi oma paarilisega tööle. Kuna igal JackRabbitil peab olema üks traktor paariline. Minu paariliseks on üks Austraalia poiss Ashley. Õnneks on temaga väga hea koos tööd teha ning raadiosaatjast saab ilusasti temast aru (mitte nagu mõnedest). Kui meile on meie rajad kätte näidatud, kust alustama tuleb hakata, siis tema lähebki ees mandleid korjama ning mina alguses sõidan tema järgi ja vaatan, et ta ikka kõik mandlid ilusasti üles korjaks. Samuti jälgime mõlemad, et traktori käru liiga täis ei saaks. Kui aga kärus on juba piisavalt mandleid, siis pean minema raja algusesse ja tagurdama puude ridade vahele ning sõitma traktori järgi ja ta „kinni püüdma“. Traktor sõidab koguaeg edasi ning tal on taga küljes üks konks, mille pihta tuleb vaikselt tagurdada ning siis hakkavad automaatselt mandlid tema kärust minu kärusse tulema. Samal ajal pean mina aga tagurdama ning hoidma masinat otse (kuna tema väljalaske koht peab jääma kahe suure kruvi vahele) ning ühe kangiga pean kruvisid tööl hoidma ning teise kangiga panema kiirust neile juurde. Seega 3 tööd ühel ajal J Kuna aga mul on kaks kätt, siis roolil lasen omasoodu minna ja mängin kangidega. J

Kui minu kast on täis, siis sõidan järgmisse kohta, kus on ootamas üks masin, mille kõrvale pean väga täpselt sõitma… vahe on umbes kusagil 10 cm. Ning siis pean kallutama käru sinna masinasse. Aga käru kallutatakse külje peale, mitte taha. Seega pean küljega sõitma selle masina kõrvale. J Täpsustöö. Ja pärast mahalaadimist lähen jälle oma traktorit otsima. Kui ei leia, siis kasutan raadiosaatjat ja suhtleme selle kaudu.

Eelmisel nädalal sain tööd teha ainult 2 päeva. Esimesel päeval olin tööl 13 tundi ning teisel 15. Lõpetasime õhtul kell 23:00. Ei saanudki enam rohkem tööd teha, kuna väljas oli väga pime ja seal oli väga-väga palju tolmu. Ühel hetkel sõitsin puude vahelt välja ning mu ees oli tühi maa, mis oli paksult kaetud tolmuga.. ei saanud enam ööd ega mütsi aru, kus sõidan. See ongi üks suurim oht selle töö juures – tolm. Kuna traktorid, kes korjavad, neil on selline surve toru küljes, mis purskab kõik tolmu ja mulla välja ning puhtad mandlid lähevad kasti, siis see tolm läheb vähemalt 30 meetri kaugusele ning seal on nähtavus ainult paar meetrit. Ja kui kõik traktorid ühes plokis tööd teevad, siis võite ette kujutada, et seal töötada on nagu pilvede sees.

Nüüd aga loodame, et saame varsti jälle tööle, kuna ilmad on ilusad olnud. Ning sellest nädalast hakkab meie palgaarvestus pihta hektarite pealt, mille ära koristame. Loodan siiralt, et saame palju tehtud. Räägitakse, et raha siin on hea. Sain ka oma kahe päeva eest 424 dollarit, mis pole üldse paha. J

Meie teisel päeval pandi ka Triin JackRabbiti peale tööle. Nii et nüüd töötame mõlemad masinate peal. Anettile arvatavasti leitakse ka varsti masin, millega tema saab tööle hakata. Kuna siin leidub kindlasti inimesi, kellele ei sobi nii pikalt töötada, siis võimalik, et varsti mõned ka loobuvad. Tööd arvatakse olevat orienteeruvalt kuu aega või natuke rohkem…kui just jälle sadama ei hakka.

Meie elu peale tööd on aga väga vahva. Iga õhtu istume seltskonnaga koos ja räägime juttu.. mõned mängivad ka kaarte. Eile mängisime väljas poistega jalgpalli… päris huvitav kogemus oli jalgpalli mängida sellisel tühermaal, päikese all. Kuid meil oli see-eest rahvusvaheline meeskond J Meeskonnas olid mängijad Eestist, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Indiast. J

Ühel päeval võtsime aga ette reisi rahvusparki. Eesmärgiks oli siis koaalasid näha ning lihtsalt vaba päeva nautida. Esimesed pool tundi jalutasime lihtsalt ringi ning mõtlesime, et me ei näegi midagi. Siis aga järsku nägime esimest koaalat puu otsas istumas. No küll on ikka armsad mõmmikud!!! J Kokku nägime 4,5 koaalat (ühel oli beebi kõhu peal). Koaalad ise olid aga „laksu all“, kuna nad päevast-päeva söövad eukalüpti, siis seepärast istusid mõned ka pärast paari tundi ikka sama koha peal puu otsas. Igatahes oli see üks väga hea päev…

Seiklusi on veel natuke olnud..näiteks elas meie juures üks mees Keeniast, kes oli 57 aastane, kuid nägi välja nagu 30. Ning sõbrapäeva õhtul oli ta väga purjus ja noris kõigiga tüli.. hea, et kakluseks ei läinud… Kuna India mehed on ikka väga temperamentsed ja läksid väga närvi selle peale. Järgmisel päeval see mees kaotas töö ja ta saadeti koju. Eks ta alustas oma hommikut jällegi joomisega…

India meestest aga niipalju, et esimesel nädalal me, naised, arvasime, et nad on ikka parajad s¤¤¤¤¤¤¤¤!! Kuna nad käitusid naistega väga inetult.. just seetõttu, et nad ei austa. Kui me koristasime kööki ühel päeval ning pärast, kui kõik töölt tagasi tulid, palusime neid töösaapad jalast ära võtta enne kööki sisenemist. Kellelegi polnud sellega probleemi, kuni järsku tuli üks India ülemustest ning sai seepeale väga-väga pahaseks! Et talle keegi julgeb öelda nii. Arvasime ise, et seepärast nad maksid Triinile ja Anettile kätte ning ei pannud neid masinatega tööle. Väga-väga nõme käitumine! Eks ka mina olen paaril korral seal ühe India mehega riidu läinud..Ükskord oli meil traktor katki ning ta süüdistas mind mõnedes asjades. Ega ma vaikides ka seda kuulda ei kavatsenud ning ütlesin talle vastu ka ja sõitsin minema. Kui 5 minuti pärast traktori juurde tagasi läksin, siis ta üritas vaikselt minuga jututeemat aretada.. aga noh, minu Jäär tuleb ikka välja ja seega ma ei teinud temast üldse välja. :D Ja hiljem ta tuli ja palus minu käest vabandust. Ütles, et mehhaanikud lähevadki vahel nii närvi, kuna neil on nii pingeline päeval.

Valentinipäeva õhtul see mees ilmus ka meie juurde peole ning siis ta mitu korda käis veel vabandamas ja ütles, et ma olin nii uhke, et ei rääkinudki temaga. J Ma ei tundud end üldse pahasti, sest ta oli selle ära teeninud…. Tean – naised! :D Aga nüüd saame temaga väga hästi läbi.

Arvan, et praeguseks vast ongi ehk kõik.. lugemist oli teile küll natuke.. võib-olla oli väga segane jutt, aga miskit ikka.

Olge ikka tublid ja ärge unustage – varsti on kevad!!!
Kallistused