Hei- hei!

Tundub, et möödas on lausa kuu, mil viimati leidsin aega kirjutada. Üritan teha lühikokkuvõtte kõigest, mis vahepeal toimus.

Ütlen ka kohe ära, et sel korral ma pilte lisada ei saa ja tuleb väga tuim jutt lihtsalt.. kuna mul ei ole siin leviga just kõige paremad lood :( Aga kindlasti järgmisel korral panen pildid juurde! :)

Pärast Mourast lahkumist otsustasime minna veidikeseks reisima ja ida kallast avastama. Nägime palju väga ilusaid kohti, mille ilu ei oskagi sõnadesse panna. Terve teekonna ajal ööbisime enamasti autos, tasuta telkimisaladel või maanteeäärsetes puhkekohtades. Mõned päevad puhkasime ka Townsville`s Irene ja Kevini juures. Neil on seal väga armas maja, koos suure mullivanniga! :)

Esimestel päevadel sõitsime üles Cairnsi suunas. Teel olles põikasime läbi Paronella mõisast, mille kunagi Hispaaniast pärit mees sinna ehitas. Tegu oli Hispaania stiilis mõisaga ja muude majakestega selle ümber ning see paiknes vihmametsas, koos kosega. Õhtul aga sõitsime Port Douglasesse, kus ka ööbisime. See on väga ilus linn ida kaldal, kuid samuti ka väga kallis. Kuuldavasti paljudel rikastel ja kuulsatel on kodud seal.  Edasi läksime Daintree Rahvusparki, mis on ka UNESCO pärand. Tegu on suure, põlise vihmametsaga.

Tahtsime kindlasti ka krokodilli farmi jõuda ning sõitsime Hartley`s Crocodile Farm`i.  See oli päris huvitav park. Nägime krokodilli rünnaku showd, tegime pilti püütoniga, paitasime kängurusid ning vaatasime erinevaid linde ja loomi. Väga meeldejääv vaatepilt oli koaala koos väikese pojaga. :)

Paronella Park

 

Järgmiseks sihtkohaks oli Mission Beach, kus tahtsime teha Skydive`i. Ning kohe samal õhtul saimegi viimased kohad järgmiseks hommikuks, kella 6-st. Hommikul tehti väike koolitus, kus räägiti, kuidas lennukist välja pead kukkuma jne. Üsna pea pandi meile rakmed ümber ning tutvustati inimesega, kellega koos hüpet sooritame.  Kokku oli meid 8. Siis istusime kõik koos bussi ja sõitsime lennuki poole. Kohale jõudes ootaski meid ees pisike lennuk, kuhu meid kõiki sisse istuma pandi. Seal oli ikka päris kitsas ja istusime teineteise seljas kinni. :) Ei võtnudki kaua aega, kui saavutasime kõrguse üle 4 km – vaade oli ilus… pilved allpool ja päike – super! Siis järsku avati lennukiuks ja juba esimesed hüppasid alla. See kõik käis nii kähku, et ei mäletagi enam, kuidas teised alla hüppasid. Mina olin viimane lennukis ja liikusime ukse poole ning siis istusime ukse vahel, jalad välja rippumas… panin pea kuklasse ja keha nagu banaan ja juba me hüppasimegi välja! Ohooo… no see oli alles lend! Esimesed sekundid käisid nii kähku – näonahk laperdas mis kole :) seega oli hea nipp koguaeg naeratada ja lihased pingul hoida. Põhimõtteliselt on see sama tunne, kui sõites paned pea autoaknast välja, kiirusel 220 km/tunnis. Rõhk on ikka päris tugev. Kuid üsna pea olime kõrgusel, kus saime avada langevarju ja edasi lihtsalt kulgesime pilvede all. Mitu korda minu paariline keerutas ja pööritas ringi nii et suht kummaline tunne hakkas juba – mitte paha, vaid lihtsalt ei saanud enam aru, mis pidi sa oled või kuhu nüüd vaatama peaks. :) Kuna hõljusime vee kohal, siis nägime ka koralle ning kahte suurt kilpkonna. Ning lõpuks olimegi nii kaugel, et pidin oma jalad üles tõstma ja valmistuma randa maandumiseks. Maandusime nagu vanad kalad. :) See kõik oli ikka päris võimas!!! Mõnedel inimestel oli pärast hüpet süda paha…võib-olla adrenaliinist või siis sellest taeva all ringide tegemisest.

 

Pärast vingeid muljeid Mission Beachilt liikusime edasi Wallaman Fallsi suunas. Tegu on siis Austraalia kõrgeima joaga. See asus päris mägede tipus ja võttis kaega aega sinna sõita mööda kurvilist teed mäeserval. Kuid see kõik oli seda väärt! Kosk on 268 meetrit kõrge ja selle sügavus umbes 20 meetrit.

Edasi liikusime Townsville, kus siis ööbisime üle pika aja majas ja ei pidanud dušši otsima! :) Seal veetsime mõned päevad ja lihtsalt puhkasime, peaaegu mitte midagi tehes. Oli hea vahelduseks mitte plaane teha ning Kevini ja Irene`ga aega veeta. Nad viisid meid linna tuurile ja sõime koos mõnusat õhtusööki jahisadamas.. Mmm..

Peale Townsville läksime mööda ida kallast edasi ja jõudsime Arlie Beachile. Sealt saime kohe samaks õhtuks piletid 3 päevasele laevareisile, Whitsunday`le. Tegu on siis väga ilusa saarega, kus on helesinine ookean su ümber ja valge rannaliiv. Tõeline paradiis! Enamasti veetsime oma aja laeval olles ning iga päev viidi meid paatidega sukelduma ja snorgeldama. Meie reis oli natuke erinev, kuna ühel päeval sõitsime ka natuke kaugemale korallrahule, kus saime ookeanisügavusi nautida. Nägime palju erinevaid ja värvilisi kalu, kilpkonnasid, delfiine, paari haid, merikotkaid ja palju, palju muud. Üks meeldejäävamaid hetki oli täielik kuuvarjutus. Just sel õhtul, kui oli punane kuu, olime keset ookeani ja oli väga vaikne õhtu. Kapten kustutas kõik tuled laeval ning taevas oli miljon tähte ja kõik istusime ja vaatasime kuud. See oli väga ilus vaatepilt...

Tagasi rannikule jõudes oli meie plaan minna Fraser islandile, kuid samas pidime nädalavahetuseks jõudma ka Bribbareesse. Võtsime otsuse, et pooleteist päevaga umbes 13 tundi sõita pole kõige hullem ja jõudsimegi täpselt õigeks ajaks Rainbow Beachile.

Jah… see oli see koht, kus päev enne sünnipäeva oma autovõtmed ookeani kaotasin. :) Kuid ei olnud neid seal ka sel korral. Rainbow Beachilt lähevad reisid Fraser saarele ning seepärast sinna suundusimegi. Fraser island on maailma suurim liivasaar.

Meid jagati gruppidesse ning esmaspäeva hommikul pakkisime oma asjad autodesse ning iga grupp sai oma auto. Kõige esimeses autos sõitis meie grupijuht, kelle järgi sõitma pidime. Autod olid mõnusad – nelikvedu ja saime oma muusikat mängida. Meie auto oli jällegi rahvusvaheline. Esindatud olid Holland, Inglismaa, Kanada, Prantsusmaa ja Eesti. Saarele läksime praamiga ning veetsime seal 3 päeva. Need päevad elasime laagriplatsil, telkides ja see kõik oli väga vinge! Sõitsime autodega mööda rannaliiva ja liivaseid metsaradu. Nägime dingosid, püütonit meie laagriplatsil, ujusime puhtas allikavees ja jalutasime suurtel liivaväljadel. Igal õhtul istusime grupiga koos ja tegime lõkkel vahukomme. Super puhkus!

 

Pärast mõnusat puhkust oligi meie järgmine sihtkoht Bribbaree. Sama koht, kus töötasin eelmisel aastal. Kohale jõudes oli kõik suhteliselt sama, ainult väikeste muudatustega. Meie tubade ja köögiruumi vahel olev muru oli kaetud killustikuga ning sel aastal on meil õues ka korralik pesukuivatamiskoht. Kõik toad olid täpselt samamoodi nagu me need jätsime eelmisel aastal. Kaetud ämblikuvõrkude ja tolmuga. Kööki sisenedes ootas ees sama üllatus – kõik oli segamini ja asju täis. Dušširuumis polnud enam ka tuld, mis töötaks (see viga on siiani parandamata). Esimesel õhtul korrastasime tube ja järgmisel hommikul kohtusime oma uue platsi ülemusega. Tema ei osanud meid eest leida ja sama käis ka meie kohta. Mõtlesime, et kes see mees on. :) Nagu ikka – info siin väga ei liigu. Aga mõne aja pärast oli meil juba pilt selge ning järgmine päev alustasime ka oma esimest tööpäeva. Sel aastal alustasime oodatust varem – 21. oktoobril.

Meie platsi ülemus on 27 aastane noormees, kes tundub igati asjalik ja mõistlik mees olevat. Käisime ühel nädalavahetusel tema juures ka külas ja tegime bbq`d. Tal on väike 1 aastane tütar, kes vist kõige armsam laps, keda ma Austraalias näinud olen :)

Mõned inimesed on samad, kes eelmisel aastal ning juba nägingi kõiki kohalikus pubis. Päris hea tunne on aasta hiljem tagasi tulla ja samu nägusid näha.

Meie harvest siin peaks tulema samasugune nagu eelmisel aastal, mis tähendab seda, et saame detsembrini ilusasti töötada. Päevad tulevad jällegi pikad ja nädalavahetustel tööl. Selle aasta üks suurimaid muudatusi ja väga-väga meeldiv muudatus on see, et meile hakkab palka maksma teine firma ning seetõttu saame ka palju suuremat tunnitasu, kui varem. 30 AUD/tunnis on meie tavahind, laupäeviti on see 1,5kordne ning pühapäeviti topelttasu. Pole paha! ;)

Kuna praegu teeme enamasti ettevalmistustöid ja võtame mõned rekkad vastu,  on natuke vaiksem, siis vahel lähme peale tööd nelja-viiekesi pubisse ja teeme mõned õlled. Kuid ühel päeval avastasin, et meie tööpäev lõppes 15:30, kuid pubis teise joogi juures olles, märkasin, et sel hetkel sai kell hoopis 15:30. J Aga eks praegu võime natuke lõdvemalt võtta, sest nagunii hakkab peagi kiire aeg pihta. Räägitakse, et juba neljapäevast hakkab rohkem rekkasid sisse tulema. See tähendab ka seda, et blogi kirjutada ma niipea jällegi ei jõua… :S

Üldiselt on kõik väga hästi ja „naudime“ seda kuuma ilma, mis meie poole jälle tulema hakkab… ühel päeval oligi juba 36 kraadi väljas ja tunne on nagu päikesekuivatatud tomatil. Räägitakse, et sel aastal tuleb erakordselt kuum suvi ja varem kui tavaliselt. Ma tõesti ei kujuta ette, kui palju rohkem saab veel kuumemaks minna.. :S Eks varsti hakkavad need 40-kraadised ilmad ka tulema ja siis on jälle lõbus väljas tolmu sees töötada :)

Tüdrukud tulevad ka nüüd sel nädalavahetusel siia ja siis saame koos seda tööaega nautida. Loodan, et nad on selleks suvekuumaks valmis. :) Ajee!  

Olge ikka terved ja nautige jahedust, sest uskuge mind – iga päev kasvuhoones kühveldada pole kerge. ;)

Kallid, paid.