Dalby

Oma reisiga jõudsime ilusasti Dalbysse. Teekond oli ilus ning nägime palju mägesid, millest olin juba puudust tundud nende suurte ja lõpmatute põldude vahel. Esimesel päeval sõitsime kokku 8 tundi ning otsustasime öö veeta Narrabris asuvas hotellis. Kuna eelmisel õhtul oli meil ka väike ärasaatmispidu, siis keha oli pisut nõrk ning väsimus oli kerge tulema. Narrabris otsustasime ka seepärast peatuda, et üle vaadata koht, kuhu siis Katrina ja Triin tööle tulevad. J

Hotelli end ilusasti sisse seadnud, otsustasime, et peame ikka pubis ühe kosutava siidri ka tegema enne magama minekut. Mõeldud – tehtud ja all pubis me juba olimegi! Siidrid ilusasti näppude vahel, jälgisime inimesi meie ümber liikumas.. No ei tea, mis asi see küll on, aga tõesti on väga raske leida ilusaid Austraalia naisi :S Täiesti kummaline, aga enamus on riietunud nii nagu istuksid kodus diivani peal.

Siis aga mõne aja pärast hakkas korralik muusika mängima ning tuli välja, et tegu on pubi – klubiga. Ei läinud kaua aega vaja, kui juba esimesed kaks noormeest meie laua juurde ujusid ja juttu hakkasid tegema. Üks neist oli Inglismaalt, teine Brasiiliast. Brasiilia poiss tegi ka päris vingeid kaarditrikke ning nende seltskonnas me siis paar tunnikest veetsime. Muusika oli väga hea ning rahvast aina tuli juurde. Selgus, et tegu on ühe kuumema kohaga Narrabris, kuhu rahvas laupäeva õhtuti koguneb. Meie paarist siidrist sai üsna pea 5 siidrit, kuna poisid väga meil kuivada ei lasknud J



Mina aga olin nii väsinud, et vajusin peagi tuppa magama. Anett, natuke särtsakam neiu, pidas siis veel tunnikese vastu. Kui aga Anett tuppa jõudis, rääkis ta loo, kuidas peo lõppedes üks vinge Austraalia naine oli sellel Brasiilia poisil peaga nina veriseks löönud ja veel natuke aktsiooni teinud. Ilma mingi põhjuseta! Hiljem tuligi välja, et see naine ongi peast pisut hull..

Koht üle vaadatud, kiitsime üldkokkuvõttes Narrabri ilusaks kohaks ja jätkasime hommikul oma teekonda Dalby suunas. Dalbysse jõudes ootas meid ees ilus linnake. Arvasime, et tegu on pigem väikese küla-linnaga, kuid isegi foorid olid tee peal ja suur kaubanduskeskus. Järgmisena otsisimegi üles siis oma tulevase kodu. J
Meie maja on väga ilus ja uus. Majas on kokku 4 magamistuba, suur avatud köök-elutuba, vannituba (vanniga) ning veel paar pisemat ruumikest.

Meie vannituba - vanniga! :)

Terrass, kus toimub igaõhtune istumine

Maja väljast

Meie pesa

Meie super sound-system ;)

Dalby

Anettiga saime omale eraldi toa ning Raymond (maja omanik) ostis meie tuppa ka voodid ning voodiriided. Ta on väga hoolitsev majaomanik. Mees ise on 33 aastane ning temaga koos elab siin ka tema poeg. Samuti on tal ka tütar, kuid tütar elab praegu veel emaga. Nimelt on ta pärit Lõuna-Aafrikast (valge mees nagu luik) ning seal tal oli ka naine. Kuid ühel päeval naine mõtles, et oleks tore ka teise mehega lõbutseda ning nii nende lugu lõppes. Raymond ise töötab Cotton Gin`is ülemuse assistendina ning põhimõtteliselt oleme strateegiliselt väga õiges kohas, kuna info ja uudiseid jõuavad kohe meieni. J

Majja jõudes tuli ta meid ilusasti tervitama ning kohe läksimegi terrassile ja tegime mõned külmad joogid. Jutustasime natuke ning ta andis meile infot Cotton Gini (puuvilla tehase) kohta. Tema arvas, et tööd jagub meil kindlasti juunini, kuid juulikuu kohta hetkel ei oska midagi öelda. Eks siis paistab. 3 kuud on ka väga hea aeg püsivalt ühe koha peal töötada. Hiljem, õhtul pakkisime oma asjad lahti ja seadsime end mugavalt tuppa sisse. Raymond aga samal ajal valmistas meile grillburgereid – milline vastuvõtt! J

Järgmisel päeval tegime natuke tutvust linnaga ning õhtul külastas meid majas meie ülemus Ivan. Istusime siis ülemustega jällegi terrassil ja tegime traditsioonilised joogid (Nelson County Bourbon – täiesti kõlbeline viski&cola) ja rääkisime maast ja ilmast. Ivan, meie ülemus, on samuti pärit Lõuna-Aafrikast ning kolis siia 2 aastat tagasi. Mõlemad mehed on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Tuli välja ka see, et tavaliselt, kui töölt vaba päev on, siis siin majas toimuvad väikesed koosistumised töökaaslastega. Vahepeal ju peab end ikka ka tuulutama. Meil pole selle vastu midagi.

Kolmapäeval oli siis aga meil koolituspäev. Kohal pidime oleme kell 8 hommikul ning seega otsustasime igaks juhuks natuke varem teele asuda. Cotton ise asub meist umbes 10 km kaugusel. Kui GPSi oli aadress sisse pandud, alustasimegi oma reisi selle suunas. Sihtpunkti juurde jõudes tundus meile aga väga veider, kuna see näitas ühte eramaja keset põldu!  Mõtlesime, et see nüüd küll õige ei saa olla, kuna peame ikka suuri tehase maju nägema. Otsustasime, et sõidame natuke maad edasi ja ehk ikka tulevad õiged majad ka silme ette… pärast paari minutit tundus majade nägemine suhteliselt võimatu. Helistasime Raymondile ja teatasime, et oleme vist veidike eksinud. Raymond juhatas meid tagasi ning seda siis proovisimegi. Kuna aega oli ka ainult veel 5 minutit, siis sõitsime tagasi ning otsustasime GPSi usaldada ja sisse keerata teeotsast, mida see näitas. Isegi oli silt – Cotton. Mööda teed sõites, ootas meid ees kaks maja ning kui ühe juurde sõitma hakkasin ja korraks seisma jäin, siis pärast enam liikuma ei saanud! Nimelt sel päeval sadas jälle vihma ja maas oli väga palju muda, mistõttu jäime autoga korralikult kinni! Vahepeal öeldes – Dalbys pole sel aastal veel kordagi sadanud ning nüüd, kui meie tulime siia, on sadanud 4 päeva järjest. Ning kui sajab, siis vihmaga on päris raske autoga sõita… auto jääb väga kergelt kinni ja lihtsalt välja enam ei saa (sama juhtus minuga ka kord Hillstonis, kus pimedas pidin jalanõud autosse jätma ja paljajalu farmi jalutama). Ühesõnaga – olimegi seal autoga kinni ja teadsin, et nüüd ongi tehtud – esimene päev ja jäämegi kohe hiljaks… Ei teadnudki, kas nutta või naerda… Siis aga proovisin natuke aega uuesti edasi-tagasi, kuni saingi lõpuks auto liikuma ja sõitsime sellest mudaaugust välja. Tee peal juba ootasidki meid Raymond ja tema töökaaslane, kelle järgi sõitsime lõpuks Cotton Gini. Ruumi sisenedes teised juba ootasidki meid… natuke oli piinlik..ja natuke naljakas ka… Loodetavasti kõik nüüd mäletavad meid, kui mudas-kinni-istunud-Eesti-püsse! :D

Koolitus oli pikk ja natuke igav – nagu ikka. Õppisime ohutust ja masinaid. Pärast seda tehti meile ka ringkäik tehases, kus siis näidati kõik nurgatagused ja masinad ära. Meie Anettiga hakkame töötama kohas nimega Books&Bags, mis siis tegeleb suurte puuvilla pakkida pakkimisega, kaalumisega ja analüüside võtmisega. Lisaks peame pakile peale kleepima ka numbreid. Töö on natuke kärarikas, mistõttu peame kandma kõrvaklappe ning samuti prille. Tööpäeva pikkus hakkab olema 12 tundi ning 6 päeva nädalas. Pühapäevane päev on ainuke vaba päev. Esimesed kolm nädalat oleme aga öövahetuses, mis algab siis õhtul kell 7 ning ning lõpeb hommikul kell 7. Päevasel ajal oleme meie siis Unenägudemaal. J

Järgmisel nädalal aga lähme paaril päeval tööd õppima ning kõige selle eest saame ka palka, samuti koolituspäeva eest. Ning täna kuulsime rõõmsat uudist, et saame töötada aprillis ka pühade ajal, mis tähendab seda, et meie palganumber ühes tunnis on – 54,40 AUD! Ajeee!!!

Nüüd aga istume jällegi terrassil ja naudime konnade krooksumist, jõulutulede ning tõrvikute valgust ja joome külma vägijooki… Räägime Lõuna-Aafrika ja Eesti erinevustest ja elu on ikka jätkuvalt nagu lill! (Ja nagu Anett just ütles – Lill, kuna oleme koos mina ja tema!) J

Parimate tervitustega,

Teie Trintsu

x

Jällegi roadtrip

Tööpäevad mandlifarmis hakkavadki vaikselt läbi saama…

Vahepeal on juhtunud just kõike. Kui vihma on sadanud, oleme saanud jälle mitu vaba päeva, kuna tööd teha ei saa mandlite niiskuse tõttu. Ning sel ajal on meie „äralõigatud maailmas“, kus pole ei levi ega midagi, toimunud mitu pidu, kus siis inimesed vägijoogi kõrvalt igasugu huvitavaid tükke teevad. Näiteks ühel õhtul oli meil jällegi väike pidu siin majarahvaga ning peo käigus nägime, kuidas üks Prantsuse lesbitüdruk jooksis meie toa akna ette ja hakkas kirglikult suudlema ühe Itaalia tüdrukuga, kelle oma noormees teisel pool seina mõnuga õlut jõi! Sel hetkel mina vaatasin toa aknast välja ja mõtlesin, kas mu silmad ikka näevad seda, mida nad näevad.. Jah, meil siin mõned neiud hakkasid järsku lesbideks ühel päeval, aga seda, et nüüd teise MEHE naist ka üle löövad, pole enne näinud.. Ei tea, kas hakkas neil siis nii igav siin, et otsustasid natuke orientatsiooni vahetada.?

Teisalt käib siin aga selline suhetepundar, et India mehed tahavad kõik üht Saksa blondiini, kes jätab juba endast natuke pornostaari mulje. Ning see sama neiu rääkis meile kunagi, kuidas talle viimati üks Austraalia poiss meeldis ning ühel päeval oli siis tema see, kes Prantsuse tüdrukuga ühes voodis magas! :D Seega – India mehed ajavad taga lesbitüdrukut! Üks suur pudru ja kapsad! Kuid tänu sellele on meie elu nii huvitav – hommikul üles tõustes lähme kööki kohvi jooma ning saame nautida meie ümber toimuvat seebiooperit. J Elu on siin majas sama kirju kui sügis Eestis…

India meestest rääkides on asjad ehk natuke paremaks läinud. Tuleb välja, et siin on kahte tüüpi indialasi – ühed on normaalsest kultuurist, kus naisi austatakse, teised aga sellisest, kus naised on madalamad kui muru. Meie ülemus on kahjuks selle viimase seast. Alles paar päeva tagasi oli mul tunne, et lahkun päeva päevalt töölt, kuna see mees on ikka kõigil kõik üle kopsu ja maksa ajanud! Ühel päeval näiteks pidime töö juures puude all istuma kaks tundi tema halvasti organiseeritud töö pärast. Kui küsisime luba selleks ajaks koju sõita (5 min kaugusel), siis selle peale vastas meile: „EI“. Põhjendusi aga mitte ühtegi. See mees oma kõnepruugi ja ähvardustega on üks paras sadist! Tundub nagu mida hullem on töötajatel, seda parem on temal ning tema mõttemaailm on selline, et MEIE, reisijad vajame hädasti tööd ning tema teab, et me ei saa ära ikka minna. Liiga palju arvab endast…liiga palju… Päris tihti on mul suuri raskusi keelt hammaste taga hoida ja üha enam tunnen, kuidas need hambad hakkavad avanema.. Kuid nüüd nagunii lahkume Anettiga mõne päeva pärast ja võib-olla polegi temale enam mõtet midagi öelda… Eks kunagi elu näitab talle ise tema valed teod kätte.

See-eest on aga teised mehed väga sõbralikud ja toredad. Kas mäletate juttu mehest, kellega esimestel päevadel riidu läksin? Tänaseks päevaks on tema mu üks parimaid mehaanikust sõpru! J Ütleb koguaeg, et Eesti tüdrukud on tema õed ja tema peab meid kaitsma ja meie eest hoolitsema. Nii ka ühel päeval, kui ülemus ütles mulle, et mul on vaba päev, kuna mu masin on paranduses ning pani tööle hoopis ühe Itaalia tüdruku, kes absoluutselt sõita ei oska! Mitte keegi sellest aru ei saanud (nii on siin paljude asjadega) ning järgmisel päeval mehhaanik küsis ülemuselt: „Miks Triinu ei tööta? Tema on tark ja tubli JackRabbiti sõitja ja ta peab kodus olema! Kas sellepärast, et ta ei anna Sulle musi? Sa võtad ju ainult neid tööle, kes Sulle musi annavad!“ Ja see jutt vastabki tõele… nimelt Itaalia neiuke olevat mitu päeva ülemustele pugenud, et tema tahab ikka masinaga sõita ja et riisumistöö on nii jube töö jne jne. Asi toimis! Võetaksegi need tüdrukud tööle, kes ilusasti pugeda oskavad ja kes ka ehk musi põsele annavad. Vastasin seepeale mehhaanik Gilile, et mina ei kavatse kunagi sellise mehe ees pugeda ja pigem lähen ja otsin uue töö, kus naisi austatakse ning kus austatakse ka seda, kuidas sa tööd teed!

Samal õhtul Itaalia tüdruk tegi suure avarii JackRunneriga, kus ta sõitis enda ees sõitvale traktorile otsa. Õnneks tüdrukuga oli kõik korras, kuid masin oli täiesti sodi. Natukese aja pärast sõitis auto meie maja ette ning mind kutsuti kohe tööle… Naljakas küll, et kui mina töötan alates esimesest päevast selle masinaga, siis võetakse nooruke neiu tööle, kes on sõitnud 3 päeva… aga jah… niimoodi need asjad käivad siin ja eks nad said ka oma õppetunni tänu lõhutud masinale.
Hea meel on küll selle üle, et teised põhikohaga töötajad ja normaalsed India mehed hindavad Eesti tüdrukuid.. nemad näevad, et oleme töö tegijad ning ei ole siia tulnud ainult nalja tegema. Alati nemad soovitavad meid ülemustele. Nii ka veel üks lugu - Anettist. Lühikokkuvõttes on Anett siiani riisujate tiimi boss ning teda masinaga sõitma ei pandud, kuna ülemusele tema otsekohesus ja ausus ei meeldi! Ja siiani on see seepärast, kuna esimestel päevadel tüdrukud koristasid kööki ja Anett palus ka ülemusel mudased saapad ära võtta (naise sõna ei tähenda ju midagi) ning seepeale ülemus vihastas, et kuidas temale julgeb mingi naine midagi öelda.. ning sellest päevast peale pole Anettile masinat antud. See-eest valiti igasugused tibid masinat proovima, kellest paljud hakkama ei saanud. Kõik töötajad küsisid, kus Anett on, miks tema ei sõida. Ja vastus ülemuselt – Ei meeldi! Uskumatu, kuidas saab ikka selliseid mehi olemas olla.. arvan, et neil tuleks kõigepealt kuhugi arenema minna ning siis ehk ülemuseks saada.. Mees ise on 26, kuid käitumine nagu 16 aastasel.

Kuid meie oleme enda üle uhked, et me ütleme välja, mida mõtleme ning meie saame siit lahkuda väärikalt! Mõni neiuke seda küll ei saaks… Elagu Eesti naised! ;)

Raha aga pole jällegi paha – viimati saime kahe päeva eest 490 AUD. Nimelt käib nüüd arvestus hektarite pealt, mitu ära teed enne palgapäeva. Sel nädalal jagus tööd 6-ks päevaks ning kuuldavasti peaks 1500 AUD kukkuma. Not bad at all.

Edasised plaanid on aga sellised, et saime kõik tüdrukutega tööle Cotton Gin`i puuvilla farmi. Kuna aga Anett helistas esimesena ning sai teada, et talle pakutakse tööd arvuti taga, siis tundus see väga hea pakkumine ning otsustasin minagi valida töökohaks sama koha, mis Anett. Mina, Katu, Triin ja Anett saime kõik töökoha Narrabris ning mina ja Anett saime veel töökohad ka Dalbys. Seega meie kahekesi otsustasime Dalby kasuks ning Triin ja Katu lähevad Narrabrisse. Dalby on ainult 2 tunni kaugusel Brisbane`st ning vabadel päevadel saaksime ka paremini ookeani juurde sõita. Töö algab meil 24. märtsil ning peaks kestma orienteeruvalt juulikuuni. Palganumber selles kohas on väga hea, kuna seal peale 8. tundi makstakse kohe rohkem ning laupäeval veel rohkem ja pühapäeval saab kogu päeva eest topelttasu. Tööpäevad on 12 tunnised. Loodan siiralt, et lõpuks tuleb hea aeg jälle raha teenida! J

Otsisime ka elukohta ning Cottoni ülemus jagas mõned numbrid, kellele saab helistada ja ka elamist küsida. Niisiis Anett võttis ühendust ühe mehega, kellel on seal maja ning selles majas elavad veel kaks vanemat meest ning meie saame Anettiga ühte tuba jagada. 10 minutit töö juurde ning tundub, et kõik need mehed töötavad samuti selles farmis. Seega laupäeva varahommikul alustame roadtripi, mis kestab 12-13 tundi.

Oleme siin näinud ka väga palju erinevaid loomakesi. Tundub, et meie maja all elab paar iguaani. Keda siin nii mõnelgi päeval oleme näinud ringi jalutamas. Vinge sisalik ja väga kiire jooksja. Kuuleb aga kohe ära, kui keegi liigub ning pageb kiiresti puu otsa. Teisel päeval aga nägime järsku keset teed kilpkonna, kelle juures juba linnud tiirutasid. Jätsime auto seisma ja päästsime ta ära. Muidugi näeme siin ohtralt känguruid – ühel õhtul jooksis auto eest üle tee 26 kängurut! Ilma liialdamata! Pole sellist asja varem näinud. 

Müstiline kuu

Leidsime tee pealt kilbu, kelle elu päästsime

Rescue Team

Iguaani-poiss

Praeguseks jälle kõik, armsad sõbrad..

Kirjutan nii ruttu kui võimalik oma uuest kohast ja seiklustest seal!
Cheers!