Aeg lendab nagu tuul

Jube piinlik küll, aga ongi juba üle kuu aja viimasest postitusest möödas. Nüüd aga lõpuks suutsin end kätte võtta ja paar rida siia kirja panna. 

Terve see aeg oleme olnud tublid töömesilased. Töögraafik on siis selline, et kolm nädalat öises vahetuses ja kolm nädalat päevases. Ainuke vaba päev on pühapäev. Võib öelda, et selle ühe päevaga end küll väga välja ei puhka, kuid asi seegi. 

Öövahetuses olek oli minu jaoks uus kogemus. Olen küll varem öösel töötand, aga mitte nii, et 3 nädalat järjest. Minul isiklikult olid 2. ja 3. päev kõige raskemad, kuna ikka tahtis uni nii silma kippuda kella 4-5 ajal hommikul ning harjumatu oli öösel kell 1 süüa "lõunat" :) Hommikul koju tulles kukkusime suht tihti kohe voodisse ning magasime päeval 2-3ni. Nüüd aga hakkab meie päevase vahetuse nädal varsti läbi saama ning ülejärgmisest esmaspäevast lähme tagasi öövahetusse. Muidugi oli sel korral meil ka päris karm vahetus - nimelt lõpetasime oma töö pühapäeva hommikul kell 7 ning päevane vahetus algas meil esmaspäeva hommikul kell 7. See oli üks unine ja väsinud päev :)

Päikeseloojang töö juures

Selle aja jooksul on töö küll üsna üksluiseks muutunud, sest koguaeg teed sama asja ja sama liigutust.. aga mida sa ikka masina taga tööst ootad. See päev, kui koristaja oled, siis saab õnneks vabamalt võtta, ringi jalutada ja koristada. Suur miinus või siis pluss on see, et selle töö juures saab ikka kogu maailma asjad ära mõelda :D Nimelt, kuna masinad töötavad ja me peame kandma kõrvatroppe, siis väga ka rääkida ei saa kellegagi (kui, siis ainult väga valjusti) ja seepärast oledki üksi oma mõtetega... 12 tundi päevas.. 6 päeva nädalas... oeh.. :)

Kuid vahel, kui masinad katki lähevad, siis saame meie nalja teha ja puuvilla sees möllata :)

Meie tiim - mina, Anett ning kaks Saksa poissi Tobias ja Jannic

Muidugi on nüüd ajapikku hakanud tunda andma ka sõrmed ja selg, kuna tihti peab kummardama kotte võtma ning sõrmed puutuvad kokku puuvilla ja pakkimiskottidega, mis teeb käed väga kuivaks. Tekivad väikesed haavandid, küüned lõhenevad ning nahk läheb katki. Õnneks on meil olemas väga hea kreem selle vastu, mis ongi mõeldud "karmidele" kätele. :)

Ahaa.. pole teile veel rääkinud meie viimasest vabast nädalavahetusest, kus siis Anettiga otsustasime minna natuke Ida-kallast nautima ja ookeani vaatama.
Saime Glass House Mountains`i juures Davidi ja Vincentiga kokku ja alustasime oma teed ookeani suunas. Glass House Mountainsi tee peal ootas meid aga üllatus - sõitime ning korraga nägime suitu tee ääres ja avastasime, et seal on tulekahju.. leegid veel õnneks üle tee ei tulnud, mistõttu sõitsime sellest kiiresti läbi.


Ookeani ääres külastasime Sunshine Coasti ja suundusime edasi Noosa poole, kus ootas meid Anetti tuttav Gary. Gary`ga tutvus Anett Eestis, Strandi hotellis ning see mees on Austraalias Spring Valley tervisekuurorti omanik. Tee Kin Kin`i oli väga kivt - see läks üles mäge ja alla orgu... orus oligi see imeline tervisekuurort. Vot see oli üks rahulik ja kaunist koht.. imeliste lõhnadega.. Meile suureks üllatuseks saime kõik sinna ööbima jääda ja osa võtta loengutest ning tasuta õhtusöök, hommikusöök ja lõuna. See abielupaar on ikka väga lahke ja väga suurte südametega inimesed.


Garry pakkus meile ka võimalust tulla päikesetõusu nautima mäe otsa. See leidis siis aset järgmisel varahommikul, kus pidi valmis olema kella 4:45-ks. Otsustasime, et mis seal ikka - teeme ära! Mina, Anett ja David olime ainukesed, kes suutsid end meie seltskonnast voodist püsti ajada. Vincent jäi aga voodimõnusid nautima :)

Mäe jalamile jõudis tuli välja, et me ei lähe mitte autodega sinna mäe tippu, vaid hoopis ronime! Ohoo.. see oli väljakutse nii vara hommikul ja tühja kõhuga. Cooroora mägi on 439 meetrit kõrge ja tõus on ikka suhteliselt järsk, nii et pead ka oma käsi kasutama, et mööda suuri kaljukive üles ronida. See oli ikka korralik trenn, kuid ära tegime! 

Mäe otsas päikesetõusu nautida oli väga hea auhind pärast seda kõike. :)

 

Varahommikune päikesetõus mäe tipust

 

Kaks naist ja lai maailm

 

Rada mäetippu

 

Cooroora

Pärast Kin Kini sõitsime edasi Rainbow Beach`ile, kus lõpuks nautisime ookeani... ja siis suutsin mina teha sellise "toreda" üllatuse, et kaotasin auto võtmed ookeani!!! :) Tuju läks küll päris nullilähedaks, aga lohutasin end sellega, et küllap mõne hai kõht sai natuke rohkem täis.. Pärast seda juhtumit seadsime sammud Surfibaari ning tegime mõned külmad siidrid. Kuna minul ja Anettil olid kõik asjad autos luku taga, siis veetsimegi järgmised kaks päeva nii nagu olime. Kuna tegu oli laupäeva õhtuga, siis pühapäeval ei tööta keegi, kes saaks auto uksed lahti teha ning pidimegi ootama esmaspäevani. Samal õhtul hakkas ka muidugi sadama ja läks päris külmaks.. meil olid ainult lühikesed püksid ja särk.. Väga hea oli, et poistega koos reisisime ja neil oli õnneks telk ja tekid olemas. Otsisime koha, kus ööbida ja lõpuks magama minna. Järgmisel päeval nautisime jällegi sama randa, käisime riietega ookeanis ujumas ja nautisime õhtust vihmasadu.

Baywatch

Rainbow Beach

Ööbisime jällegi samas kohas. Muide - kui tahad Austraalias kusagil telkida, siis tuleb selle eest ka maksta. Hommikul oligi kontroll auto juures ja küsis telkimisluba.
Õhtul aga ostsime poest natuke märjukest ning vorste, mida varju all grillida ning tegime oma väikese peo van`is (nö kaubiku laadses autos). Kuna meile anti telkimisplatsil kätte ka tormihoiatuse lipik Ita võimaliku saabumise kohta, siis mõtlesime, et mis seal ikka - tuleb tähistada, äkki torm tulebki peale ja viib meid ära. :) 

Esmaspäeva varahommikul saabus lukufirmast mees, kes siis poole tunniga auto uksed avas ja mulle uue võtme andis ning samas ka mu rahakotti korralikult tühjendas... nuta või naera, aga midagi polnud teha. Vähemalt oli rõõm oma asjad kätte saada ja soojad riided selga panna. :) Pärast seda algas kodutee... Seiklusi küllaga..

Vahepeal oli ka mu sünnipäev juhuslikult.. :) Ausalt öeldes polegi veel sellist sünnipäeva olnud, et tunne on nagu igal teisel päeval.. aga üldsegi mitte halva pärast.. Ja austraallastel pole ka kombeks sünnipäevaks kingitusi teha, ega lilli tuua. Seega esimene sünnipäev ilma lilledeta! :) KUID see-eest ootas mind nädalavahetusel väga vinge üllatus, kui Anett siin Davidiga salaplaani pidasid ja üllatuse tegid. Nimelt läksime Anettiga toidupoodi, pärast mida pidime minema veel kohvi ostma, kuid siis Anett ütles, et lähme veel korra tagsi ja Muffini kohviku juurde jõudes nägin ühe laua ümber õhupalle ja Davidi, Vincenti. Olin üllatunud... järgmisel hetkel hüppasid nurga tagant välja ka Triin ja Katrina!!! OOoooooo mu nägu oli vist väga üllatunud! :) See oli neist ikka väga armas tegu! Olin sisimas väga õnnelik.. Laua peal ootasid kohvid ja igat sorti muffinid.. minule oli ka šokolaadikoogi lõik, koos nr 27 küünlaga :) Esimest korda sain sellise üllatuse osaliseks.. AITÄH MU KULLAKESTELE! 

Sünnipäeva üllatus Muffini kohvikus :)

 Sellised lood siis siinpool lompi. Nüüd aga jälle homme algab tööpäev ning kuuldavasti kestab meil tööd juuli viimase nädalani (nädal siia või sinna), pärast mida me alustame oma teekonda juba tuntud Emeraldi suunas.. GrainCorp ootab! :) Seega aasta lõpuni peaks tööd loodetavasti jaguma. 

Olge teiegi tublid ja nautide peatselt saabuvat suve.. on tunda, et teil läheb seal soojaks, kuna meil iga päevaga läheb külmemaks :)

Ikka päikest soovides,

-T-