Minu Austraalia: Jällegi roadtrip

Tööpäevad mandlifarmis hakkavadki vaikselt läbi saama…

Vahepeal on juhtunud just kõike. Kui vihma on sadanud, oleme saanud jälle mitu vaba päeva, kuna tööd teha ei saa mandlite niiskuse tõttu. Ning sel ajal on meie „äralõigatud maailmas“, kus pole ei levi ega midagi, toimunud mitu pidu, kus siis inimesed vägijoogi kõrvalt igasugu huvitavaid tükke teevad. Näiteks ühel õhtul oli meil jällegi väike pidu siin majarahvaga ning peo käigus nägime, kuidas üks Prantsuse lesbitüdruk jooksis meie toa akna ette ja hakkas kirglikult suudlema ühe Itaalia tüdrukuga, kelle oma noormees teisel pool seina mõnuga õlut jõi! Sel hetkel mina vaatasin toa aknast välja ja mõtlesin, kas mu silmad ikka näevad seda, mida nad näevad.. Jah, meil siin mõned neiud hakkasid järsku lesbideks ühel päeval, aga seda, et nüüd teise MEHE naist ka üle löövad, pole enne näinud.. Ei tea, kas hakkas neil siis nii igav siin, et otsustasid natuke orientatsiooni vahetada.?

Teisalt käib siin aga selline suhetepundar, et India mehed tahavad kõik üht Saksa blondiini, kes jätab juba endast natuke pornostaari mulje. Ning see sama neiu rääkis meile kunagi, kuidas talle viimati üks Austraalia poiss meeldis ning ühel päeval oli siis tema see, kes Prantsuse tüdrukuga ühes voodis magas! :D Seega – India mehed ajavad taga lesbitüdrukut! Üks suur pudru ja kapsad! Kuid tänu sellele on meie elu nii huvitav – hommikul üles tõustes lähme kööki kohvi jooma ning saame nautida meie ümber toimuvat seebiooperit. J Elu on siin majas sama kirju kui sügis Eestis…

India meestest rääkides on asjad ehk natuke paremaks läinud. Tuleb välja, et siin on kahte tüüpi indialasi – ühed on normaalsest kultuurist, kus naisi austatakse, teised aga sellisest, kus naised on madalamad kui muru. Meie ülemus on kahjuks selle viimase seast. Alles paar päeva tagasi oli mul tunne, et lahkun päeva päevalt töölt, kuna see mees on ikka kõigil kõik üle kopsu ja maksa ajanud! Ühel päeval näiteks pidime töö juures puude all istuma kaks tundi tema halvasti organiseeritud töö pärast. Kui küsisime luba selleks ajaks koju sõita (5 min kaugusel), siis selle peale vastas meile: „EI“. Põhjendusi aga mitte ühtegi. See mees oma kõnepruugi ja ähvardustega on üks paras sadist! Tundub nagu mida hullem on töötajatel, seda parem on temal ning tema mõttemaailm on selline, et MEIE, reisijad vajame hädasti tööd ning tema teab, et me ei saa ära ikka minna. Liiga palju arvab endast…liiga palju… Päris tihti on mul suuri raskusi keelt hammaste taga hoida ja üha enam tunnen, kuidas need hambad hakkavad avanema.. Kuid nüüd nagunii lahkume Anettiga mõne päeva pärast ja võib-olla polegi temale enam mõtet midagi öelda… Eks kunagi elu näitab talle ise tema valed teod kätte.

See-eest on aga teised mehed väga sõbralikud ja toredad. Kas mäletate juttu mehest, kellega esimestel päevadel riidu läksin? Tänaseks päevaks on tema mu üks parimaid mehaanikust sõpru! J Ütleb koguaeg, et Eesti tüdrukud on tema õed ja tema peab meid kaitsma ja meie eest hoolitsema. Nii ka ühel päeval, kui ülemus ütles mulle, et mul on vaba päev, kuna mu masin on paranduses ning pani tööle hoopis ühe Itaalia tüdruku, kes absoluutselt sõita ei oska! Mitte keegi sellest aru ei saanud (nii on siin paljude asjadega) ning järgmisel päeval mehhaanik küsis ülemuselt: „Miks Triinu ei tööta? Tema on tark ja tubli JackRabbiti sõitja ja ta peab kodus olema! Kas sellepärast, et ta ei anna Sulle musi? Sa võtad ju ainult neid tööle, kes Sulle musi annavad!“ Ja see jutt vastabki tõele… nimelt Itaalia neiuke olevat mitu päeva ülemustele pugenud, et tema tahab ikka masinaga sõita ja et riisumistöö on nii jube töö jne jne. Asi toimis! Võetaksegi need tüdrukud tööle, kes ilusasti pugeda oskavad ja kes ka ehk musi põsele annavad. Vastasin seepeale mehhaanik Gilile, et mina ei kavatse kunagi sellise mehe ees pugeda ja pigem lähen ja otsin uue töö, kus naisi austatakse ning kus austatakse ka seda, kuidas sa tööd teed!

Samal õhtul Itaalia tüdruk tegi suure avarii JackRunneriga, kus ta sõitis enda ees sõitvale traktorile otsa. Õnneks tüdrukuga oli kõik korras, kuid masin oli täiesti sodi. Natukese aja pärast sõitis auto meie maja ette ning mind kutsuti kohe tööle… Naljakas küll, et kui mina töötan alates esimesest päevast selle masinaga, siis võetakse nooruke neiu tööle, kes on sõitnud 3 päeva… aga jah… niimoodi need asjad käivad siin ja eks nad said ka oma õppetunni tänu lõhutud masinale.
Hea meel on küll selle üle, et teised põhikohaga töötajad ja normaalsed India mehed hindavad Eesti tüdrukuid.. nemad näevad, et oleme töö tegijad ning ei ole siia tulnud ainult nalja tegema. Alati nemad soovitavad meid ülemustele. Nii ka veel üks lugu - Anettist. Lühikokkuvõttes on Anett siiani riisujate tiimi boss ning teda masinaga sõitma ei pandud, kuna ülemusele tema otsekohesus ja ausus ei meeldi! Ja siiani on see seepärast, kuna esimestel päevadel tüdrukud koristasid kööki ja Anett palus ka ülemusel mudased saapad ära võtta (naise sõna ei tähenda ju midagi) ning seepeale ülemus vihastas, et kuidas temale julgeb mingi naine midagi öelda.. ning sellest päevast peale pole Anettile masinat antud. See-eest valiti igasugused tibid masinat proovima, kellest paljud hakkama ei saanud. Kõik töötajad küsisid, kus Anett on, miks tema ei sõida. Ja vastus ülemuselt – Ei meeldi! Uskumatu, kuidas saab ikka selliseid mehi olemas olla.. arvan, et neil tuleks kõigepealt kuhugi arenema minna ning siis ehk ülemuseks saada.. Mees ise on 26, kuid käitumine nagu 16 aastasel.

Kuid meie oleme enda üle uhked, et me ütleme välja, mida mõtleme ning meie saame siit lahkuda väärikalt! Mõni neiuke seda küll ei saaks… Elagu Eesti naised! ;)

Raha aga pole jällegi paha – viimati saime kahe päeva eest 490 AUD. Nimelt käib nüüd arvestus hektarite pealt, mitu ära teed enne palgapäeva. Sel nädalal jagus tööd 6-ks päevaks ning kuuldavasti peaks 1500 AUD kukkuma. Not bad at all.

Edasised plaanid on aga sellised, et saime kõik tüdrukutega tööle Cotton Gin`i puuvilla farmi. Kuna aga Anett helistas esimesena ning sai teada, et talle pakutakse tööd arvuti taga, siis tundus see väga hea pakkumine ning otsustasin minagi valida töökohaks sama koha, mis Anett. Mina, Katu, Triin ja Anett saime kõik töökoha Narrabris ning mina ja Anett saime veel töökohad ka Dalbys. Seega meie kahekesi otsustasime Dalby kasuks ning Triin ja Katu lähevad Narrabrisse. Dalby on ainult 2 tunni kaugusel Brisbane`st ning vabadel päevadel saaksime ka paremini ookeani juurde sõita. Töö algab meil 24. märtsil ning peaks kestma orienteeruvalt juulikuuni. Palganumber selles kohas on väga hea, kuna seal peale 8. tundi makstakse kohe rohkem ning laupäeval veel rohkem ja pühapäeval saab kogu päeva eest topelttasu. Tööpäevad on 12 tunnised. Loodan siiralt, et lõpuks tuleb hea aeg jälle raha teenida! J

Otsisime ka elukohta ning Cottoni ülemus jagas mõned numbrid, kellele saab helistada ja ka elamist küsida. Niisiis Anett võttis ühendust ühe mehega, kellel on seal maja ning selles majas elavad veel kaks vanemat meest ning meie saame Anettiga ühte tuba jagada. 10 minutit töö juurde ning tundub, et kõik need mehed töötavad samuti selles farmis. Seega laupäeva varahommikul alustame roadtripi, mis kestab 12-13 tundi.

Oleme siin näinud ka väga palju erinevaid loomakesi. Tundub, et meie maja all elab paar iguaani. Keda siin nii mõnelgi päeval oleme näinud ringi jalutamas. Vinge sisalik ja väga kiire jooksja. Kuuleb aga kohe ära, kui keegi liigub ning pageb kiiresti puu otsa. Teisel päeval aga nägime järsku keset teed kilpkonna, kelle juures juba linnud tiirutasid. Jätsime auto seisma ja päästsime ta ära. Muidugi näeme siin ohtralt känguruid – ühel õhtul jooksis auto eest üle tee 26 kängurut! Ilma liialdamata! Pole sellist asja varem näinud.