JA ONGI LÄBI!!! JUHUUU!

Neljapäeval oligi lõpuks meie viimane 12-tunnine tööpäev Cotton Gin`is. Ei suutnud keegi vist seda päeva ära oodata. Lõpp venis veel eriti pikalt, kuna siis ei antud enam ühtegi vaba päeva ning töötasime 11 päeva järjest. 4 kuud, 12 tundi päevas ja 6 päeva nädalas ühte ja sama liigutust teha, tüütab lõpuks ära küll J Eriti veel, kui umbes kuu aega öövahetuses ja miinuskraadid krõbisevad ukse taga.. ja tuul puhub vilisedes igalt poolt avaustest sisse.

Ei uskunudki, et Austraalias võib nii külmaks minna, et autoklaasid on hommikul jääs ja tööl olles auru tuleb suust ning peab oma punase nina salli sisse ära peitma. J Päevane ilm siin meenutab õrnalt Eesti suve algust.. värske õhk ja soe päike. Täna näiteks on hetkel 10 kraadi (hommik kell 11).

Minu viimane puuvilla pakk

Väga nagu uudiseid ei olegi teile pajatada, sest terve see aeg on mu elu üsna üksluine siin olnud. Õhtul 7-st tööle, hommikul 7-st koju ja siis magama kuni kella 5ni. Sõrmedest muidugi ei tasu vist üldse rääkida.. J need on korralikult haavu täis.. enne tööle asumist oligi kombeks enamus oma sõrmed plaastritega ära teipida ja siis tööle hakata. Vahepeal tabas mind paariks nädalaks ka jube õla-turjavalu, mis aga massaažis õnneks ära kadus.

Ahaa, üks lugu tuli küll meelde. Kui meile siin ainuke vaba päev anti riigipühal, siis üks mees oli tööl ja ta nägi red-bellied black snake`i (punakõht mustmadu), mida ta siis üritas taga ajada ja kätte saada. Kuid see madu puges ühest august sisse ja meie gini alumisele korrusele. See on siis maa-alune korrus, mida pidevalt koristame ja seal on selline väiksem auk, kuhu puhume kõik sodi kokku ja siis ise ronime sinna sisse ja laseme sodi ühest torust üles imeda. See auk on aga päris jube kohati, kuna sealt ei näe, mis torude taga toimub ning seal on varemgi madusid ja muid elukaid olnud, kuna see on õuega avatud. Igatahes peale 45 minutit tagaajamist, sai Wayne mao kätte.

Punakõht mustmadu

Muidugi nad meile seda lugu rääkida ei tahtnud, sest nad teadsid, et me ei taha siis enam sinna koristama minna J Aga jah… eks seal natuke jube on küll, kuid tuleb ruttu töö ära teha ja minema minna. J Paaril korral seal koristades olen ka näinud, kuidas järsku „prahitükk“ jalad alla võtab ja kiiresti minema pageb esimese toru sisse. Jah.. need on need minu lemmikud – ämblikud.
Ühel korral Anettiga koristasime puuvilla pressi ruumi. Selles ruumis on väga palju puuvilla igal pool põrandal. Anett hakkas siis rahulikult kätega puuvilla üles tõstma, kui see järsku liikus.. sel korral oli seal sees õnneks üks roheline konn. Neid jagub meil seal all samuti. J

 

Nüüd aga peale suurt hooaega saame veel nädal aega seal koristada. Õnneks töötame 8 tundi päevas ja esmaspäevast reedeni. Koristamine on aga väga tolmune töö. Sest siis võetakse kõik masinad lahti ja surveõhuga peab need kõik ära puhastama. Samuti puhastatakse ka katuse alt kuni maa-alla välja. Seda tolmu seal on rohkem kui küll.

9. august on aga meie esimene ametlik vaba päev, millal otsustasime ühe Itaalia poisi juurde külla minna. Edoardoga tutvusime mandlifarmis tööl olles. Tema uus koht on nüüd veinimõisas ja sinna suundumegi. Pole õnneks kaugele minna ka – ainult 2-3 tundi sõitu. J

 

Meie tööst aga niipalju, et alguses oli jällegi plaan GrainCorpi minna ning tundus, et kõik oli juba 100% paigas, KUID tuleb välja, et see aasta ei tulegi arvatavasti hea viljaaasta, kuna vihma pole piisavalt sadanud Queenslandis. Ning on üks asi, mida olen Austraalias olles õppinud – Kindel on see, et mitte midagi siin pole kunagi kindel! J Isegi, kui sulle 100% tööd lubatakse, võib see ühe päevaga muutuda.

Nüüd aga olen siin jällegi oma eelmise töökohaga suhelnud ning tuleb välja, et kui nad üldse kedagi tööle võtavad, siis ainult neid, kes juba varem on seal tööl olnud. Seega saaksime ainult minu ja Katu tagasi tööle.. teistele tuleks siis midagi muud leida. Aga eks näis, mis selle kohaga saab. Oleme ka teistesse kohtadesse avaldusi juba saatnud – nii et näpud pihku. J Samas ei teeks väikene puhkus vahepeal ka halba, kui tõesti midagi praegu ei näkka.

Suhtlesin ka veel ühe teise oma eelmise ülemusega ning novembriks sain meile kõigile töö! J Seega läheme tagasi outbacki (ilma levita kohta sisemaal, kus on ainult 1 pubi ja lähim pood 60 km) ning alustame oma viljahooaega seal. See koht tundub nüüd küll olevat 100% kindel, aga ega ma enne ei usu, kui reaalselt seal kohal olen. J

Kuid suure, suure ärevusega ootame 20. augusti! ;) Nimelt siis läheme me reisile Fidži saartele! Nädalaks. Fidži on riik okeaanias (Vaikses ookeanis) ning ta jääb Austraaliast ida poole.

„ Oma idülliliste randade, korallriffide ja koobaltsinise ookeaniga, pakub ta silmailu looduseimetlejatele ning niisama saarelt saarele reisivatele uudishimulikele. Samuti on Fidži Vaikse ookeani parimaid sukeldumiskohti - veealune maailm on hingemattev…”

Tõesti ei suuda seda puhkust ära oodata.. ning kindlasti oleme selle ka ära teeninud.  Fidžile läheme lausa 9-kesi (osad meie töökaaslased ning Katu ja Triin) Usun, et see tuleb väga vinge reis.. kujutan juba end ette palmi all kokteili juues… J

 

 

 

Hetkel aga on mind tabanud uus mure.. nimelt mu tarkusehammas tahab hirmsasti kasvada… L Pole varem sellist kogemust veel olnud, et hambakasv niimoodi valu teeks. Terve mu vasak lõuapool on paistes ning suud raske liigutada, söömisest rääkimata. Tunnen ka juba, kuidas lümfisõlmes on valu. Juba neljandat päeva hoian külmakotti peal ning söön valuvaigisteid. Isegi pisike palavik on tekkinud. Oehh.. tundub, et alati peab ikka mingi viga kusagil olema. J Või on see siis lihtsalt pingelangus peale pikka tööperioodi.. Igatahes tundub, et varsti tuleb teekond hambaarsti kabinetti ette võtta, mis siinmaal on väga kallis (kuuldavasti hamba väljatõmbamine 300 dollari ringis = 207 EUR)

Nüüd aga naudin edasi oma üksiolemist kodus, kuna kõik teised läksid golfi mängima!
Eestimaale pole vaja vist enam päikest soovida, sest tundub, et te olete kõik meie sooja ka endale ära tõmmanud. J

Peatse jutustamiseni ja edaspidi üritan tublim olla ja rohkem kirjutada… nüüd peaks hakkama jälle inimese moodi elama :D

Cheers!