Lõppude lõpuks!

… Ja ongi kuu aega ilusasti mööda läinud, ilma, et oleksin sõnakesegi siia kirjutanud. J See on küll halb, aga teisest küljest näitab see seda, et mul on siin ikka päris palju tegemist olnud.. loodan, et see vabandab välja?. ;)

Üritan nüüd oma ühe kuu seiklusi meelde tuletada ja need vaikselt kirja panna.

Peale jõule saabus siis nagu ikka igal pool maailmas vana-aastaõhtu! Meie (mina, Katu, Karilin, Markus ja Grant) otsustasime selleks puhuks kõik Sydneysse sõita. Kuna Grant oli just uhiuue auto saanud, siis sõit oli väga mugav ja jõudsime ilusasti kohale. Nendel päevadel käisime mööda linna ringi jalutamas ja õhtustasime ühes väga heas restoranis. See oli vist mu elu kõige kallim õhtusöök, aga aasta lõpul Sydneys võib seda endale vast lubada. J Vaade oli muidugi super! Jõe kaldal ja tuledes linna laius ees…

Vaade Sydney restoranist

31. detsembri hommikul tõusime juba äratuskella saatel, kuna Sydneys on nii, et ilutulestik toimub Ooperimaja juures oleval sillal ning kõik lähedal asuvad pargid reserveeritakse inimestele selle vaatamiseks. Mõned pargid on tasulised, mõned mitte. Mõnedelt avaneb parem vaade, mõnedelt halvem. Võiks öelda, et meie valitud park oli ikkagi päris hea ning õnneks ka tasuta. See mahutas 17000 inimest. Aga selleks, et seda kõike näha, pidime minema hommikul kell 10 parki ja seal sobiva koha ära võtma. Enne parki aga märkasime suurel väljakul, et kõik rahvas on seal. Pärast paari minutit taipasime, et tegu oli JÄRJEKORRAGA PARKI J Midagi sellist ei ole ma küll varem näinud. Kell 10 hommikul ja nii palju rahvast juba ootamas. Suure tõenäosusega olid paljud sinna eelmisel ööl juba kohale tulnud.

Aga mis seal ikka – otsustasime siis samuti koha sisse võtta. J Kuna aga antud päev oli väga palav ja päike kõrvetas kõvasti, siis otsustasime Grantiga minna kõigile vihmavarjusid ostma, et päikese eest natukenegi varju saada.  Korraga kahjuks ära ei saanud minna ning teised jäid kohta hoidma. Kokku kõik see ootamine kestis umbes 4 tundi. Mõned inimesed üritasid isegi järjekorras vahele trügida, mis tundus mulle veidike kummaline.. Parki sisenedes tuli läbida ka väravad, kus turvamehed kontrollisid kotte, et seal keelatud asju ei oleks. Meie puhul nad neid näha ei tahtnud – ehk vast seepärast, kuna nad olid seal juba väga pikka aega seisnud ja küllap ka väsinud. Parki jõudes avanes ilus vaatepilt Sydney Ooperimajale ning seal istus juba väga-väga palju rahvast, nii et vaba kohta muruplatsil oli raske leida.. eriti veel sellist, kust silda näeks. Siis aga otsustasime peaplatsilt natuke eemale jalutada, kus nägi ilusasti nii silda kui ka natuke Ooperimaja. Seal puu all oli veel natuke ruumi, kuhu siis maha istusime ja kella 00:00 ootama jäime. J Joogid platsil olid päris kallid ning kuna oma alkoholi kaasa ei tohtinud võtta, siis juhtus selline asi, et Triinu Peegel oli vana-aastaõhtul päris kaine tüdruk! J Tean – USKUMATU!

Kui kell hakkas 12-le lähenema, siis hakkas rahvas juba liikuma ja inimesed olid ootusärevuses. Mina ja mu töökaaslane Grant jäime aga meie platsile aastavahetust vaatama, kuid Katu, Karilin ja Markus otsustasid õnne proovida „peakoha“ juures, et näha lähemalt silda ja ooperimaja. Õnneks nägime me kõik väga ilusat ja tuledeküllast aastavahetust saabumas. J Sellest ka järgnev video YouTubes:  http://www.youtube.com/watch?v=S2jzkslLYMw 

Opossumi poiss

Pärast paugutamist läksime linna, kus lootsime leida mõnd pubi, et paar jooki teha uue aasta auks. Kahjuks aga olid kõik kohad rahvast pungil täis ning pidime leppima ühe väikese klubiga. Siider sai tehtud ja oligi aeg magama minna. J

Sydney on iseenesest ilus linn, kuid kahjuks ei jõudnud ma sel korral kõiki vaatamisväärsusi ära näha. See-eest aga jalutasime pargis ja nautisime loodust. Nägin esimest korda ka opossumit, kes oli nii julge, et lasi end silitada. Kummalised loomad… natuke ka inetud :D

Kindlasti millalgi lähen uuesti, et saaks natuke kauem Sydney linna ja vaatamisväärsusi nautida. Kuid ooperimaja ja sild olid küll väga-väga kaunid.

Pärast Sydney`t sõitsime tagasi Temorasse ning järgmisel hommikul alustasime Katuga reisi Melbourne suunas. Läksime sinna Anettile ja Triinile vastu, kes samuti otsustasid Austraalia elu nautima tulla! J Melbourne`s olime kokku 2 päeva ning nende päevade jooksul sain tutvuda ainult baaride ja ööeluga J Õnneks saime kõik koos ära käia ka Eureka SkyDecki tipus, kus sai vaadet Melbourne`le nautida. Laupäeva hommikul, 4. Jaanuaril ärkasime vara, kuna ärevus oli sees, sest Anett pidi tulema siia! J Õnneks väga kaua ei läinudki, kui sain preili Põllult telefonikõne, et nad on maandunud lennujaama. Läksime Katuga neid bussijaama ootama. Saime ehk pool tundi oodata, kuni järsku nägin Sakybus`ilt maha astumas üht ilusat naisterahvast. Ja seal ta oligi – Anett Põld isiklikult! :D Elus ja terve! Muidugi ei jäänud tulemata ka rõõmupisarad… kuid õnneks bussijaam vee alla ei jäänud. J Anettiga kaasas oli ka tema sõbranna Triin, kes nüüdseks on paljastanud oma tõelise olemuse – ta on sama vinge naine kui me kõik! J Kokku sai väga vinge seltskond.

Järgmisel hommikul alustasime kõik koos oma teekonda Tumbarumba suunas.  Kuna jõulude ajal otsisime Katuga iga päev töökohta, kuhu kõik saaksime, siis lõpuks leidsime töökoha mustikate korjamises. Alguses oli meile lubatud tööd pistaatsiapähkli farmis, kuid mõned nädalad enne algust helistasin uuesti, et küsida alguskuupäeva kohta ning siis vastati mulle, et peame avaldused täitma ja siis hiljem näeb, kas üldse saame tööle. See tuli küll suure üllatusena ja olime väga pettunud, kuna mitmed korrad lubati kindlalt seda töökohta. Teekond Tumbarumbasse kestis 9 tundi. Alustasime bussiga, siis rong ja siis jällegi buss. Loodus oli ilus ja mida lähemale jõudsime, seda ilusamaks läks… Kõrged mäed ja rohelus ümberringi.

Elu Tumbarumbas oli väga kihvt! Tegu oli väikese linnaga, kus elas väga palju „musti“ inimesi. Karavanparki jõudes oli meil neljal Eesti naisel päris kummaline olla, kuna kõik mustad mehed käisid ringi ja naeratasid meile ning tundus nagu oleksime mesi neile J Eks see jätkus terve selle aja, kui seal olime. Iga kord üritasid nad meiega midagi rääkida või jutustada. Lisaks aga neile, kohtusime väga toredate inimestega Prantsusmaalt. Võin vist isegi öelda, et hetkel on nendest saanud meie kõige paremad sõbrad Austraalias. Neid oli kokku umbes 11 noort ning iga päev veetsime nendega aega pärast tööd. Käisime kose all ujumas, kuna väljas oli ligi 40 kraadi sooja. See oli väga-väga värskendav ja tunne oli nagu oleksin paradiisis… Jahe vesi ja kose hääl…

Eluasemeks oli meil seal suur telk, mis ajapikku päris koduseks juba muutus. J

Peale kahte päeva lahkus Katrina meie juurest, kuna ta sai ühe teise tööpakkumise Griffithis. Jätkasime oma seiklusi kolmekesi. 

Mehed, naised kose all

Igapäevane ujumiskoht

Peale kahte päeva lahkus Katrina meie juurest, kuna ta sai ühe teise tööpakkumise Griffithis. Jätkasime oma seiklusi kolmekesi.

Elasime Tumbarumbas 3 nädalat ja töö iseenesest raske ei olnud. Hommikul vara viidi meid bussiga farmi (bussipileti pidime igaüks ise ostma. See oli 1 AUD 1 ots). Kummaline oli see, et kui buss saabus, siis tuli algklasside tunne peale, kui inimesed hakkasid niimoodi bussiuksest sisse trügima, et hea, et vahele kinni ei jäänud. 90% neist oli mustad inimesed ning meie ja prantslased ainukesed valged. Muidugi olime meie siis ikka viimaste seas, kes bussi läksid, sest see situatsioon tundus iga hommik aina kummalisemana ja ajas aina rohkem naerma. Töökohta jõudes pidime endale valmis panema kaks alust ning nende sisse laduma plastiktopsid. Kaks sellist kasti tohtis kokku kaaluda kuni 5,8 kilo. Ning kilo hind oli 3.60 – 5 AUD. See kõik olenes marjadest, mida korjasid. Eks töö ajal sai ka alati nalja.. küll oli meil veesõda ning vahel harrastasime ka maadlust. J

Väga kurb oli jällegi Tumbarumbast ja oma uutest sõpradest lahkuda. Kõik oli nagu filmis – buss ootas ja meie kõik kallistasime. Kurb oli…

Goodbye

Niimoodi käitutakse meestega ;)

Tumbarumbast rändasime bussiga edasi Temorasse, kuna pidin sealt oma auto ära tooma, mis paranduses oli. Jah, ostsin auto! Autot on siin kindlasti vaja, sest ilma selleta on ikka väga raske reisida. Ning sellega seoses ka veel üks uudis – nimelt tegin ära oma teise aasta viisataotluse ja sain vastuseks JAH. Seega – saan jääda Austraaliasse veel üheks aastaks! J Tagasi Eestisse pean tulema 2015 aasta augustis.

Auto käes, alustasime oma reisi Sheppartoni suunas. Shepparton asub Temorast umbes 4 tunni kaugusel. Selle töö leidsin väga juhuse peale. Nägin töökuulutust, mis oli 16 minutit tagasi üles pandud ja kohe helistasin ning saingi vastuse, et oodatakse tööle. Mees ütles veel, et saame elada tema majas, kus kõik asjad olemas ning viib meid ise kõiki bussiga tööle, et oma autoga käima ei pea. Samuti lubas meid kaks korda nädalas poodi viia. Küsisin aadressi ning seepeale ütles, et turvanõuete pärast ta seda öelda ei saa. See tundus natuke kummaline… Aga mis seal ikka – pakkisime kotid ja hakkasime sõitma. Enne linna jõudmist helistasin uuesti, et küsida aadressi. Aadress saadud, jõudsime kohale ning ees ootas meid Apple – Plossom Villa. Maja päris suur, kahe korrusega. Üleval 5 magamistuba ja all suur köök ja elutuba. Esimesel tööpäeval pidime üles tõusma kell 04:10 ning start pidi olema kell 05:10. Kõik ootasime all köögis ülemust (maja omanikku, kes lubas meid bussiga tööle viia). Kell oli juba 5:30 ning näha polnud kedagi. Siis aga üks Hiina poiss läks tema uksele koputama ning tuli välja, et ta magas veel. Kui ta alla jõudis, pani paberi lauale ning palus nimed kirjutada. Kui mina olin lõpetamas Anetti nime, siis ta peaaegu et tõmbas paberi mu käest ja ütles, et nüüd kõik bussi, kelle nimed kirjas on. Seepeale aga ülejäänud, kes pole oma nime kirjutada saanud, olid väga pahased ning ei mõistnud, mis toimub. Samuti ei saanud ka meie midagi aru. Tuli välja, et bussis on 11 kohta ning esimesed, kes kirja panevad, saavad bussiga tööle. See tundus meile ikka väga-väga imelik, kuna ta oli kõigile lubanud transpordi võimalust tööle. Samuti pidime talle ette maksma deposiidi ning veel nädala majutuse raha. Esimesel tööpäeval korjasime siis pirne. Kaasas oli meil redel, mida pidime iga puu juures liigutama, et ladvast pirnid kätte saada. Puud olid ikka päris kõrged. Kuna aga Steve (maja omanik) ütles mulle, et igaüks korjab kahe tunniga ühe suure kasti täis, siis mõtlesime, et polegi kõige hullem raha. Üks kast oli umbes 400 kilo (päris suured). Korjates aga selgus tõsiasi, et tegelikult seda ühte kasti täitsime neljakesi 2 tundi, mis tähendab seda, et üksi poleks seda elu sees selle ajaga ära korjanud. Poole päeva pealt tulid ka Saksa tüdrukud meie juurde ja ütlesid, et Steve on vist meile kõigile valetanud, kuna lubas suuri summasid töö eest. Istusime nelja Eesti tüdrukuga maha hakkasime asja üle mõtlema. Ah jaa – meie neljanda Eesti tüdrukuga kohtusime siin majas ning tema nimi on Anetta. Igatahes istusime siis – Triinu, Triin, Anett ja Anetta ja mõtlesime, mida teha. Meie juurde jalutas ka üks Afganistaani mees suure habemega ja ütles, et see siin on ikka väga jama. Et tema lahkub. Seepeale otsustasime ka meie lahkuda ja sellele tööle head aega öelda. Majja tagasi jõudes oli meile juurde tulnud jällegi uued inimesed. Kokku oli 18 inimest. Esindatud olid igasugused rahvused – eestlased, sakslased, inglased, iisraellased, rootslased, argentiinlased. Peale esimest tööpäeva ja meie kogemusi lahkusid majast kõik inimesed. J Ainult meie, 4 eestlast ja üks rootsi poiss jäime veel siia, kuna me polnud kindlad, mida edasi teeme. Majja saabus vaikus…

Järgmisel päeval aga hakkasime kiiresti uut töökohta otsima. Rääkisime ka maja omanikuga ja küsisime oma raha tagasi. Ta lubas meile tagasi anda kõik deposiidi ning vähendas meie üüri samuti. Ta käis isegi kõigi ees vabandust palumas, et oli siin valesid lubadusi andnud, kuna väidetavasti ta ei teadnud, et nii vähe saame tegelikult. Muidugi keegi seda ei uskunud ja ta sattus päris põlu alla. Ta on ikka väga kummaline mees…

Siis aga mu telefon helises ja helistas ülemus mandli firmast, mis asub Griffithis. Paar nädalat tagasi tegime sinna samuti tööavalduse (siin ongi nii, et koguaeg pead tööd otsima ja avaldusi laiali saatma, sest kunagi ei tea, mis võimalus võib tulla). Ning see mees ütles, et ma olen sinna tööle võetud ja saan alustada 10. Veebruaril. Küsisin siis kohe ka Anetti ja Triini kohta. Ta otsis nende paberid välja ja ütles, et kõik korras, saame kõik tulla. Olin väga õnnelik, sest vähemalt üks päästerõngas saabus. J

Lõbusatel päevadel

Otsustasime aga siiski majja edasi jääda, kuna telkimise hind ja Steve pakutud nädala hind oli suht sama. Jätkasime endiselt ka töö otsinguga, kuna kaheks nädalaks oli tööd vaja. Järgmisel hommikul läksime aga kohalikku tööbüroosse, kuhu saabusime hommikul kell 7. Seal on nii, et kes ees, see mees. Enne meid oli juba 3 inimest ootamas. Jäimegi pooleteist tunniks ukse taha ootama kuni saime oma nimed kirja panna. Umbes tunni aja pärast tuli mulle telefonikõne ja meid kutsuti tagasi. Kohale jõudes tuli välja, et nad leidsid meile töö võimaluse purgitehases. Täpsemalt siis sellises tehases, kus pannakse puuvilju purki ja kaanetatakse. Raha seal pidi olema üle 20 AUD tunnis, mis on päris hea. Tegime veel mõned paberid ja avaldused ja nüüd siis ootamegi, kas kutsutakse vestlusele või mitte. Päev pärast seda sain aga jälle telefonikõne sellelt samalt mandli-mehelt J, kes küsis, et kas saaksime ehk nädal varem juba alustada. See oli kõne väga õigel ajal! Nüüd ongi nii, et enam me siin tööd otsima ei pea ning teisipäeval alustame oma reisi Griffithi suunas. Muidugi ootame ja vaatame, kas Purgifirmast helistatakse… kuna tahaks teada ikkagi nende summat, kuid vähemalt on see hea, et kindel töö kusagil ootamas.

Griffithis saame kohtuda jälle ka Katuga! J

Kurb on jällegi see, et meie Prantsuse sõbrad rändasid samuti siia Sheppartoni ja nad töötavad siin ning nüüd peame jällegi head aega ütlema! L
Hüvastijätud on ikka nukrad küll…

Nüüd aga peangi minema hakkama, kuna meil täna nendega viimane pidu.. bassein ootab ja samuti 43 kraadi! J

Head aega külmunud Eestimaa! Igatsen lund! Eriti veel täna! :D
Kallistused.