Aeg lendab nagu tuul

Jube piinlik küll, aga ongi juba üle kuu aja viimasest postitusest möödas. Nüüd aga lõpuks suutsin end kätte võtta ja paar rida siia kirja panna. 

Terve see aeg oleme olnud tublid töömesilased. Töögraafik on siis selline, et kolm nädalat öises vahetuses ja kolm nädalat päevases. Ainuke vaba päev on pühapäev. Võib öelda, et selle ühe päevaga end küll väga välja ei puhka, kuid asi seegi. 

Öövahetuses olek oli minu jaoks uus kogemus. Olen küll varem öösel töötand, aga mitte nii, et 3 nädalat järjest. Minul isiklikult olid 2. ja 3. päev kõige raskemad, kuna ikka tahtis uni nii silma kippuda kella 4-5 ajal hommikul ning harjumatu oli öösel kell 1 süüa "lõunat" :) Hommikul koju tulles kukkusime suht tihti kohe voodisse ning magasime päeval 2-3ni. Nüüd aga hakkab meie päevase vahetuse nädal varsti läbi saama ning ülejärgmisest esmaspäevast lähme tagasi öövahetusse. Muidugi oli sel korral meil ka päris karm vahetus - nimelt lõpetasime oma töö pühapäeva hommikul kell 7 ning päevane vahetus algas meil esmaspäeva hommikul kell 7. See oli üks unine ja väsinud päev :)

Päikeseloojang töö juures

Selle aja jooksul on töö küll üsna üksluiseks muutunud, sest koguaeg teed sama asja ja sama liigutust.. aga mida sa ikka masina taga tööst ootad. See päev, kui koristaja oled, siis saab õnneks vabamalt võtta, ringi jalutada ja koristada. Suur miinus või siis pluss on see, et selle töö juures saab ikka kogu maailma asjad ära mõelda :D Nimelt, kuna masinad töötavad ja me peame kandma kõrvatroppe, siis väga ka rääkida ei saa kellegagi (kui, siis ainult väga valjusti) ja seepärast oledki üksi oma mõtetega... 12 tundi päevas.. 6 päeva nädalas... oeh.. :)

Kuid vahel, kui masinad katki lähevad, siis saame meie nalja teha ja puuvilla sees möllata :)

Meie tiim - mina, Anett ning kaks Saksa poissi Tobias ja Jannic

Muidugi on nüüd ajapikku hakanud tunda andma ka sõrmed ja selg, kuna tihti peab kummardama kotte võtma ning sõrmed puutuvad kokku puuvilla ja pakkimiskottidega, mis teeb käed väga kuivaks. Tekivad väikesed haavandid, küüned lõhenevad ning nahk läheb katki. Õnneks on meil olemas väga hea kreem selle vastu, mis ongi mõeldud "karmidele" kätele. :)

Ahaa.. pole teile veel rääkinud meie viimasest vabast nädalavahetusest, kus siis Anettiga otsustasime minna natuke Ida-kallast nautima ja ookeani vaatama.
Saime Glass House Mountains`i juures Davidi ja Vincentiga kokku ja alustasime oma teed ookeani suunas. Glass House Mountainsi tee peal ootas meid aga üllatus - sõitime ning korraga nägime suitu tee ääres ja avastasime, et seal on tulekahju.. leegid veel õnneks üle tee ei tulnud, mistõttu sõitsime sellest kiiresti läbi.


Ookeani ääres külastasime Sunshine Coasti ja suundusime edasi Noosa poole, kus ootas meid Anetti tuttav Gary. Gary`ga tutvus Anett Eestis, Strandi hotellis ning see mees on Austraalias Spring Valley tervisekuurorti omanik. Tee Kin Kin`i oli väga kivt - see läks üles mäge ja alla orgu... orus oligi see imeline tervisekuurort. Vot see oli üks rahulik ja kaunist koht.. imeliste lõhnadega.. Meile suureks üllatuseks saime kõik sinna ööbima jääda ja osa võtta loengutest ning tasuta õhtusöök, hommikusöök ja lõuna. See abielupaar on ikka väga lahke ja väga suurte südametega inimesed.


Garry pakkus meile ka võimalust tulla päikesetõusu nautima mäe otsa. See leidis siis aset järgmisel varahommikul, kus pidi valmis olema kella 4:45-ks. Otsustasime, et mis seal ikka - teeme ära! Mina, Anett ja David olime ainukesed, kes suutsid end meie seltskonnast voodist püsti ajada. Vincent jäi aga voodimõnusid nautima :)

Mäe jalamile jõudis tuli välja, et me ei lähe mitte autodega sinna mäe tippu, vaid hoopis ronime! Ohoo.. see oli väljakutse nii vara hommikul ja tühja kõhuga. Cooroora mägi on 439 meetrit kõrge ja tõus on ikka suhteliselt järsk, nii et pead ka oma käsi kasutama, et mööda suuri kaljukive üles ronida. See oli ikka korralik trenn, kuid ära tegime! 

Mäe otsas päikesetõusu nautida oli väga hea auhind pärast seda kõike. :)

 

Varahommikune päikesetõus mäe tipust

 

Kaks naist ja lai maailm

 

Rada mäetippu

 

Cooroora

Pärast Kin Kini sõitsime edasi Rainbow Beach`ile, kus lõpuks nautisime ookeani... ja siis suutsin mina teha sellise "toreda" üllatuse, et kaotasin auto võtmed ookeani!!! :) Tuju läks küll päris nullilähedaks, aga lohutasin end sellega, et küllap mõne hai kõht sai natuke rohkem täis.. Pärast seda juhtumit seadsime sammud Surfibaari ning tegime mõned külmad siidrid. Kuna minul ja Anettil olid kõik asjad autos luku taga, siis veetsimegi järgmised kaks päeva nii nagu olime. Kuna tegu oli laupäeva õhtuga, siis pühapäeval ei tööta keegi, kes saaks auto uksed lahti teha ning pidimegi ootama esmaspäevani. Samal õhtul hakkas ka muidugi sadama ja läks päris külmaks.. meil olid ainult lühikesed püksid ja särk.. Väga hea oli, et poistega koos reisisime ja neil oli õnneks telk ja tekid olemas. Otsisime koha, kus ööbida ja lõpuks magama minna. Järgmisel päeval nautisime jällegi sama randa, käisime riietega ookeanis ujumas ja nautisime õhtust vihmasadu.

Baywatch

Rainbow Beach

Ööbisime jällegi samas kohas. Muide - kui tahad Austraalias kusagil telkida, siis tuleb selle eest ka maksta. Hommikul oligi kontroll auto juures ja küsis telkimisluba.
Õhtul aga ostsime poest natuke märjukest ning vorste, mida varju all grillida ning tegime oma väikese peo van`is (nö kaubiku laadses autos). Kuna meile anti telkimisplatsil kätte ka tormihoiatuse lipik Ita võimaliku saabumise kohta, siis mõtlesime, et mis seal ikka - tuleb tähistada, äkki torm tulebki peale ja viib meid ära. :) 

Esmaspäeva varahommikul saabus lukufirmast mees, kes siis poole tunniga auto uksed avas ja mulle uue võtme andis ning samas ka mu rahakotti korralikult tühjendas... nuta või naera, aga midagi polnud teha. Vähemalt oli rõõm oma asjad kätte saada ja soojad riided selga panna. :) Pärast seda algas kodutee... Seiklusi küllaga..

Vahepeal oli ka mu sünnipäev juhuslikult.. :) Ausalt öeldes polegi veel sellist sünnipäeva olnud, et tunne on nagu igal teisel päeval.. aga üldsegi mitte halva pärast.. Ja austraallastel pole ka kombeks sünnipäevaks kingitusi teha, ega lilli tuua. Seega esimene sünnipäev ilma lilledeta! :) KUID see-eest ootas mind nädalavahetusel väga vinge üllatus, kui Anett siin Davidiga salaplaani pidasid ja üllatuse tegid. Nimelt läksime Anettiga toidupoodi, pärast mida pidime minema veel kohvi ostma, kuid siis Anett ütles, et lähme veel korra tagsi ja Muffini kohviku juurde jõudes nägin ühe laua ümber õhupalle ja Davidi, Vincenti. Olin üllatunud... järgmisel hetkel hüppasid nurga tagant välja ka Triin ja Katrina!!! OOoooooo mu nägu oli vist väga üllatunud! :) See oli neist ikka väga armas tegu! Olin sisimas väga õnnelik.. Laua peal ootasid kohvid ja igat sorti muffinid.. minule oli ka šokolaadikoogi lõik, koos nr 27 küünlaga :) Esimest korda sain sellise üllatuse osaliseks.. AITÄH MU KULLAKESTELE! 

Sünnipäeva üllatus Muffini kohvikus :)

 Sellised lood siis siinpool lompi. Nüüd aga jälle homme algab tööpäev ning kuuldavasti kestab meil tööd juuli viimase nädalani (nädal siia või sinna), pärast mida me alustame oma teekonda juba tuntud Emeraldi suunas.. GrainCorp ootab! :) Seega aasta lõpuni peaks tööd loodetavasti jaguma. 

Olge teiegi tublid ja nautide peatselt saabuvat suve.. on tunda, et teil läheb seal soojaks, kuna meil iga päevaga läheb külmemaks :)

Ikka päikest soovides,

-T- 

Cotton Gin - meie puuvilla töö :)

Esimene tööpäev Cotton Gin`is algas hommikul kell 7. Kohale minnes selgus aga, et üks masin on katki ning me ei saagi kohe tööga alustada. Siis aga toodi vajalikud raamatud ja lehed numbrite ja tabelitega lauale ning hakkasime neid läbi töötlema. Kuna Books&Bag`is (meie osakonnas) töötab korraga 3 inimest, siis meie kolmandaks liikmeks oli üks vanem naisterahvas Del, kes ka juba varasemalt on Cotton Ginis töötanud. Tema hakkas siis meile seda numbrimajandust õpetama ning selgitama, mismoodi töö seal käib. Pärast mida viis ta meid siis ka masinate taha.

Ühesõnaga igal hommikul tuuakse meile vajalikud lehed, kus on peal farmerite toodud puuvillakogused ja kaalunumbrid, mis meie peame siis kokku liitma ja ühe valemiga välja arvutama, mitu suurt moodulit me peame tegema ning kui palju puuvilla üle jääb ning selle omakorda ära jagama. Lühidalt öeldes – veidike arvutamist ja nuputamist. Üks töötajatest seisab siis arvuti poole peal ja teine teisel pool pakkimismasinat. Kolmas aga koristab tervet Gin`i, et seal alati puhas oleks ja puuvillatutsud prügikasti saaks. J Siis pannakse kõik terve tehas tööle ja näed, kuidas valget puuvilla hakkab masinates jooksma nagu lund.. lõpuks jõuab see meieni ning seal üks masin pressib puuvilla ilusaks kandiliseks pakiks, mille kaal jääb siis umbes 200 kg kanti. See pakk kukub ilusasti lindile ning kohe peab arvutiinimene sellest võtma välja puuvillaproovi ning sildistama. Seejärel puuvillapakk peatub kaalul. Tuleb üle kontrollida, kas kaal jääb lubatu piiresse. Kui jääb, siis vajutad nuppu ning pakk liigub automaatselt edasi suurde kotti. Sel ajal peavad siis mõlemad töötajad kotti kinni hoidma mõlemalt poolt servadest, et puuvillapakk ilusasti sisse läheks. Peale seda keeratakse kotisuud sissepoole ning nõelutakse ühe pistega kokku. Valmis pannakse kohe kiiresti uus kott ning sellele kohe sildid numbritega külge. Ning selline protseduur käib koguaeg. Põhiline on see, et peab koguaeg arvutit jälgima, et kõik numbrid ilusasti paika jookseksid ja midagi segamini ei läheks ning et kaal õige oleks. Ja kogu selle protseduuri peab ära tegema umbes 1 minutiga, sest järgmine pakk masinast on kiire tulema J

Esimesel päeval saimegi kokku teha ainult 6 pakki, kuna masin läks jälle katki. See-eest ootasime köögiruumis pool päeva, et ehk masin saab terveks… aga ei saanud. Panime siis lehele ilusasti kirja 9,5 tundi tööd ning palk oligi teenitud. J Teisel päeval läksime jälle tööle, kuid hiljem, kuna masin oli ikka veel katki. Ootasime siis puhkeruumis, millal keegi meile ütlema tuleb, et tööle tuleb minna. Ootasime… ootasime… lõpuks kell oli pool 6 ja öeldi, et võite koju minna :D Jällegi panime kirja 6 tundi tööd ja läksime koju – raha oli teenitud. J
Nüüd aga lähme jälle homme tööle ning kuna homme on laupäev, saame ka rohkem raha teenida. Ning kuuldavasti saame seda seekord töö eest. J 12 tundi ees ootamas. Sel korral veel päevases vahetuses.

Muidugi natuke raske on see, et peab kõik see aeg püsti seisma ja jalad võivad päris ära väsida. Aga seda aitavad leevendada mitmed pausid iga pooleteist tunni tagant ning ka see, et peale pause vahetad oma positsiooni - oled siis kas arvuti poolel või teisel pool masinat kottide poolel. Siis polegi enam hullu midagi J. Ja iga kahe päeva tagant oled siis tööl koristajana. Aga õnneks see on hea töö. Päeva alguses peab muidugi palju tegema, sest ära tuleb puhastada kõik kolm tehase korrust - ülevalt pihta kuni maa alla välja. Aga seda kõike teeme suruõhuga. Hiljem pead keskenduma ainult ühele korrusele, kus töö käib. 

Ning töökaaslased on ka väga muhedad ja headeks sõpradeks saanud. Usun, et tulemas on päris kihvt harvest.

Meie majas on aga igapäev elu – muusika ja laul. Kui töölt koju tullakse, panevad härrased siin muusika mängima ja laulavad võidu nagu ööbikud. Vahel ikka Anettiga peame juba lausa pead vangutama, sest laulupidu läheb ikka väga valjuks vahel J Aga ei – me naudime seda kõike… 

Allpool ka mõned pildid töökohast.
Seega, kullakesed - ärge imestage, kui minust nüüd vahepeal väga midagi kuulda pole, sest suure tõenäosusega hakkame järgmise nädala keskel öövahetuses tööle (ja nii 3 nädalat). Kuigi meil telefonid seal lubatud pole, siis öövahetusel saame ehk väikesed erandid teha ja need salaja tasku pista... öös on saladusi! ;)

Embused suured!

Masinad, mida mööda puuvill liigub

Meie pressmasin, mis vormib puuvillapaki

Arvutitöö ja sildid

Üldvaade meie tööpostist

Dalby

Oma reisiga jõudsime ilusasti Dalbysse. Teekond oli ilus ning nägime palju mägesid, millest olin juba puudust tundud nende suurte ja lõpmatute põldude vahel. Esimesel päeval sõitsime kokku 8 tundi ning otsustasime öö veeta Narrabris asuvas hotellis. Kuna eelmisel õhtul oli meil ka väike ärasaatmispidu, siis keha oli pisut nõrk ning väsimus oli kerge tulema. Narrabris otsustasime ka seepärast peatuda, et üle vaadata koht, kuhu siis Katrina ja Triin tööle tulevad. J

Hotelli end ilusasti sisse seadnud, otsustasime, et peame ikka pubis ühe kosutava siidri ka tegema enne magama minekut. Mõeldud – tehtud ja all pubis me juba olimegi! Siidrid ilusasti näppude vahel, jälgisime inimesi meie ümber liikumas.. No ei tea, mis asi see küll on, aga tõesti on väga raske leida ilusaid Austraalia naisi :S Täiesti kummaline, aga enamus on riietunud nii nagu istuksid kodus diivani peal.

Siis aga mõne aja pärast hakkas korralik muusika mängima ning tuli välja, et tegu on pubi – klubiga. Ei läinud kaua aega vaja, kui juba esimesed kaks noormeest meie laua juurde ujusid ja juttu hakkasid tegema. Üks neist oli Inglismaalt, teine Brasiiliast. Brasiilia poiss tegi ka päris vingeid kaarditrikke ning nende seltskonnas me siis paar tunnikest veetsime. Muusika oli väga hea ning rahvast aina tuli juurde. Selgus, et tegu on ühe kuumema kohaga Narrabris, kuhu rahvas laupäeva õhtuti koguneb. Meie paarist siidrist sai üsna pea 5 siidrit, kuna poisid väga meil kuivada ei lasknud J



Mina aga olin nii väsinud, et vajusin peagi tuppa magama. Anett, natuke särtsakam neiu, pidas siis veel tunnikese vastu. Kui aga Anett tuppa jõudis, rääkis ta loo, kuidas peo lõppedes üks vinge Austraalia naine oli sellel Brasiilia poisil peaga nina veriseks löönud ja veel natuke aktsiooni teinud. Ilma mingi põhjuseta! Hiljem tuligi välja, et see naine ongi peast pisut hull..

Koht üle vaadatud, kiitsime üldkokkuvõttes Narrabri ilusaks kohaks ja jätkasime hommikul oma teekonda Dalby suunas. Dalbysse jõudes ootas meid ees ilus linnake. Arvasime, et tegu on pigem väikese küla-linnaga, kuid isegi foorid olid tee peal ja suur kaubanduskeskus. Järgmisena otsisimegi üles siis oma tulevase kodu. J
Meie maja on väga ilus ja uus. Majas on kokku 4 magamistuba, suur avatud köök-elutuba, vannituba (vanniga) ning veel paar pisemat ruumikest.

Meie vannituba - vanniga! :)

Terrass, kus toimub igaõhtune istumine

Maja väljast

Meie pesa

Meie super sound-system ;)

Dalby

Anettiga saime omale eraldi toa ning Raymond (maja omanik) ostis meie tuppa ka voodid ning voodiriided. Ta on väga hoolitsev majaomanik. Mees ise on 33 aastane ning temaga koos elab siin ka tema poeg. Samuti on tal ka tütar, kuid tütar elab praegu veel emaga. Nimelt on ta pärit Lõuna-Aafrikast (valge mees nagu luik) ning seal tal oli ka naine. Kuid ühel päeval naine mõtles, et oleks tore ka teise mehega lõbutseda ning nii nende lugu lõppes. Raymond ise töötab Cotton Gin`is ülemuse assistendina ning põhimõtteliselt oleme strateegiliselt väga õiges kohas, kuna info ja uudiseid jõuavad kohe meieni. J

Majja jõudes tuli ta meid ilusasti tervitama ning kohe läksimegi terrassile ja tegime mõned külmad joogid. Jutustasime natuke ning ta andis meile infot Cotton Gini (puuvilla tehase) kohta. Tema arvas, et tööd jagub meil kindlasti juunini, kuid juulikuu kohta hetkel ei oska midagi öelda. Eks siis paistab. 3 kuud on ka väga hea aeg püsivalt ühe koha peal töötada. Hiljem, õhtul pakkisime oma asjad lahti ja seadsime end mugavalt tuppa sisse. Raymond aga samal ajal valmistas meile grillburgereid – milline vastuvõtt! J

Järgmisel päeval tegime natuke tutvust linnaga ning õhtul külastas meid majas meie ülemus Ivan. Istusime siis ülemustega jällegi terrassil ja tegime traditsioonilised joogid (Nelson County Bourbon – täiesti kõlbeline viski&cola) ja rääkisime maast ja ilmast. Ivan, meie ülemus, on samuti pärit Lõuna-Aafrikast ning kolis siia 2 aastat tagasi. Mõlemad mehed on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Tuli välja ka see, et tavaliselt, kui töölt vaba päev on, siis siin majas toimuvad väikesed koosistumised töökaaslastega. Vahepeal ju peab end ikka ka tuulutama. Meil pole selle vastu midagi.

Kolmapäeval oli siis aga meil koolituspäev. Kohal pidime oleme kell 8 hommikul ning seega otsustasime igaks juhuks natuke varem teele asuda. Cotton ise asub meist umbes 10 km kaugusel. Kui GPSi oli aadress sisse pandud, alustasimegi oma reisi selle suunas. Sihtpunkti juurde jõudes tundus meile aga väga veider, kuna see näitas ühte eramaja keset põldu!  Mõtlesime, et see nüüd küll õige ei saa olla, kuna peame ikka suuri tehase maju nägema. Otsustasime, et sõidame natuke maad edasi ja ehk ikka tulevad õiged majad ka silme ette… pärast paari minutit tundus majade nägemine suhteliselt võimatu. Helistasime Raymondile ja teatasime, et oleme vist veidike eksinud. Raymond juhatas meid tagasi ning seda siis proovisimegi. Kuna aega oli ka ainult veel 5 minutit, siis sõitsime tagasi ning otsustasime GPSi usaldada ja sisse keerata teeotsast, mida see näitas. Isegi oli silt – Cotton. Mööda teed sõites, ootas meid ees kaks maja ning kui ühe juurde sõitma hakkasin ja korraks seisma jäin, siis pärast enam liikuma ei saanud! Nimelt sel päeval sadas jälle vihma ja maas oli väga palju muda, mistõttu jäime autoga korralikult kinni! Vahepeal öeldes – Dalbys pole sel aastal veel kordagi sadanud ning nüüd, kui meie tulime siia, on sadanud 4 päeva järjest. Ning kui sajab, siis vihmaga on päris raske autoga sõita… auto jääb väga kergelt kinni ja lihtsalt välja enam ei saa (sama juhtus minuga ka kord Hillstonis, kus pimedas pidin jalanõud autosse jätma ja paljajalu farmi jalutama). Ühesõnaga – olimegi seal autoga kinni ja teadsin, et nüüd ongi tehtud – esimene päev ja jäämegi kohe hiljaks… Ei teadnudki, kas nutta või naerda… Siis aga proovisin natuke aega uuesti edasi-tagasi, kuni saingi lõpuks auto liikuma ja sõitsime sellest mudaaugust välja. Tee peal juba ootasidki meid Raymond ja tema töökaaslane, kelle järgi sõitsime lõpuks Cotton Gini. Ruumi sisenedes teised juba ootasidki meid… natuke oli piinlik..ja natuke naljakas ka… Loodetavasti kõik nüüd mäletavad meid, kui mudas-kinni-istunud-Eesti-püsse! :D

Koolitus oli pikk ja natuke igav – nagu ikka. Õppisime ohutust ja masinaid. Pärast seda tehti meile ka ringkäik tehases, kus siis näidati kõik nurgatagused ja masinad ära. Meie Anettiga hakkame töötama kohas nimega Books&Bags, mis siis tegeleb suurte puuvilla pakkida pakkimisega, kaalumisega ja analüüside võtmisega. Lisaks peame pakile peale kleepima ka numbreid. Töö on natuke kärarikas, mistõttu peame kandma kõrvaklappe ning samuti prille. Tööpäeva pikkus hakkab olema 12 tundi ning 6 päeva nädalas. Pühapäevane päev on ainuke vaba päev. Esimesed kolm nädalat oleme aga öövahetuses, mis algab siis õhtul kell 7 ning ning lõpeb hommikul kell 7. Päevasel ajal oleme meie siis Unenägudemaal. J

Järgmisel nädalal aga lähme paaril päeval tööd õppima ning kõige selle eest saame ka palka, samuti koolituspäeva eest. Ning täna kuulsime rõõmsat uudist, et saame töötada aprillis ka pühade ajal, mis tähendab seda, et meie palganumber ühes tunnis on – 54,40 AUD! Ajeee!!!

Nüüd aga istume jällegi terrassil ja naudime konnade krooksumist, jõulutulede ning tõrvikute valgust ja joome külma vägijooki… Räägime Lõuna-Aafrika ja Eesti erinevustest ja elu on ikka jätkuvalt nagu lill! (Ja nagu Anett just ütles – Lill, kuna oleme koos mina ja tema!) J

Parimate tervitustega,

Teie Trintsu

x

Jällegi roadtrip

Tööpäevad mandlifarmis hakkavadki vaikselt läbi saama…

Vahepeal on juhtunud just kõike. Kui vihma on sadanud, oleme saanud jälle mitu vaba päeva, kuna tööd teha ei saa mandlite niiskuse tõttu. Ning sel ajal on meie „äralõigatud maailmas“, kus pole ei levi ega midagi, toimunud mitu pidu, kus siis inimesed vägijoogi kõrvalt igasugu huvitavaid tükke teevad. Näiteks ühel õhtul oli meil jällegi väike pidu siin majarahvaga ning peo käigus nägime, kuidas üks Prantsuse lesbitüdruk jooksis meie toa akna ette ja hakkas kirglikult suudlema ühe Itaalia tüdrukuga, kelle oma noormees teisel pool seina mõnuga õlut jõi! Sel hetkel mina vaatasin toa aknast välja ja mõtlesin, kas mu silmad ikka näevad seda, mida nad näevad.. Jah, meil siin mõned neiud hakkasid järsku lesbideks ühel päeval, aga seda, et nüüd teise MEHE naist ka üle löövad, pole enne näinud.. Ei tea, kas hakkas neil siis nii igav siin, et otsustasid natuke orientatsiooni vahetada.?

Teisalt käib siin aga selline suhetepundar, et India mehed tahavad kõik üht Saksa blondiini, kes jätab juba endast natuke pornostaari mulje. Ning see sama neiu rääkis meile kunagi, kuidas talle viimati üks Austraalia poiss meeldis ning ühel päeval oli siis tema see, kes Prantsuse tüdrukuga ühes voodis magas! :D Seega – India mehed ajavad taga lesbitüdrukut! Üks suur pudru ja kapsad! Kuid tänu sellele on meie elu nii huvitav – hommikul üles tõustes lähme kööki kohvi jooma ning saame nautida meie ümber toimuvat seebiooperit. J Elu on siin majas sama kirju kui sügis Eestis…

India meestest rääkides on asjad ehk natuke paremaks läinud. Tuleb välja, et siin on kahte tüüpi indialasi – ühed on normaalsest kultuurist, kus naisi austatakse, teised aga sellisest, kus naised on madalamad kui muru. Meie ülemus on kahjuks selle viimase seast. Alles paar päeva tagasi oli mul tunne, et lahkun päeva päevalt töölt, kuna see mees on ikka kõigil kõik üle kopsu ja maksa ajanud! Ühel päeval näiteks pidime töö juures puude all istuma kaks tundi tema halvasti organiseeritud töö pärast. Kui küsisime luba selleks ajaks koju sõita (5 min kaugusel), siis selle peale vastas meile: „EI“. Põhjendusi aga mitte ühtegi. See mees oma kõnepruugi ja ähvardustega on üks paras sadist! Tundub nagu mida hullem on töötajatel, seda parem on temal ning tema mõttemaailm on selline, et MEIE, reisijad vajame hädasti tööd ning tema teab, et me ei saa ära ikka minna. Liiga palju arvab endast…liiga palju… Päris tihti on mul suuri raskusi keelt hammaste taga hoida ja üha enam tunnen, kuidas need hambad hakkavad avanema.. Kuid nüüd nagunii lahkume Anettiga mõne päeva pärast ja võib-olla polegi temale enam mõtet midagi öelda… Eks kunagi elu näitab talle ise tema valed teod kätte.

See-eest on aga teised mehed väga sõbralikud ja toredad. Kas mäletate juttu mehest, kellega esimestel päevadel riidu läksin? Tänaseks päevaks on tema mu üks parimaid mehaanikust sõpru! J Ütleb koguaeg, et Eesti tüdrukud on tema õed ja tema peab meid kaitsma ja meie eest hoolitsema. Nii ka ühel päeval, kui ülemus ütles mulle, et mul on vaba päev, kuna mu masin on paranduses ning pani tööle hoopis ühe Itaalia tüdruku, kes absoluutselt sõita ei oska! Mitte keegi sellest aru ei saanud (nii on siin paljude asjadega) ning järgmisel päeval mehhaanik küsis ülemuselt: „Miks Triinu ei tööta? Tema on tark ja tubli JackRabbiti sõitja ja ta peab kodus olema! Kas sellepärast, et ta ei anna Sulle musi? Sa võtad ju ainult neid tööle, kes Sulle musi annavad!“ Ja see jutt vastabki tõele… nimelt Itaalia neiuke olevat mitu päeva ülemustele pugenud, et tema tahab ikka masinaga sõita ja et riisumistöö on nii jube töö jne jne. Asi toimis! Võetaksegi need tüdrukud tööle, kes ilusasti pugeda oskavad ja kes ka ehk musi põsele annavad. Vastasin seepeale mehhaanik Gilile, et mina ei kavatse kunagi sellise mehe ees pugeda ja pigem lähen ja otsin uue töö, kus naisi austatakse ning kus austatakse ka seda, kuidas sa tööd teed!

Samal õhtul Itaalia tüdruk tegi suure avarii JackRunneriga, kus ta sõitis enda ees sõitvale traktorile otsa. Õnneks tüdrukuga oli kõik korras, kuid masin oli täiesti sodi. Natukese aja pärast sõitis auto meie maja ette ning mind kutsuti kohe tööle… Naljakas küll, et kui mina töötan alates esimesest päevast selle masinaga, siis võetakse nooruke neiu tööle, kes on sõitnud 3 päeva… aga jah… niimoodi need asjad käivad siin ja eks nad said ka oma õppetunni tänu lõhutud masinale.
Hea meel on küll selle üle, et teised põhikohaga töötajad ja normaalsed India mehed hindavad Eesti tüdrukuid.. nemad näevad, et oleme töö tegijad ning ei ole siia tulnud ainult nalja tegema. Alati nemad soovitavad meid ülemustele. Nii ka veel üks lugu - Anettist. Lühikokkuvõttes on Anett siiani riisujate tiimi boss ning teda masinaga sõitma ei pandud, kuna ülemusele tema otsekohesus ja ausus ei meeldi! Ja siiani on see seepärast, kuna esimestel päevadel tüdrukud koristasid kööki ja Anett palus ka ülemusel mudased saapad ära võtta (naise sõna ei tähenda ju midagi) ning seepeale ülemus vihastas, et kuidas temale julgeb mingi naine midagi öelda.. ning sellest päevast peale pole Anettile masinat antud. See-eest valiti igasugused tibid masinat proovima, kellest paljud hakkama ei saanud. Kõik töötajad küsisid, kus Anett on, miks tema ei sõida. Ja vastus ülemuselt – Ei meeldi! Uskumatu, kuidas saab ikka selliseid mehi olemas olla.. arvan, et neil tuleks kõigepealt kuhugi arenema minna ning siis ehk ülemuseks saada.. Mees ise on 26, kuid käitumine nagu 16 aastasel.

Kuid meie oleme enda üle uhked, et me ütleme välja, mida mõtleme ning meie saame siit lahkuda väärikalt! Mõni neiuke seda küll ei saaks… Elagu Eesti naised! ;)

Raha aga pole jällegi paha – viimati saime kahe päeva eest 490 AUD. Nimelt käib nüüd arvestus hektarite pealt, mitu ära teed enne palgapäeva. Sel nädalal jagus tööd 6-ks päevaks ning kuuldavasti peaks 1500 AUD kukkuma. Not bad at all.

Edasised plaanid on aga sellised, et saime kõik tüdrukutega tööle Cotton Gin`i puuvilla farmi. Kuna aga Anett helistas esimesena ning sai teada, et talle pakutakse tööd arvuti taga, siis tundus see väga hea pakkumine ning otsustasin minagi valida töökohaks sama koha, mis Anett. Mina, Katu, Triin ja Anett saime kõik töökoha Narrabris ning mina ja Anett saime veel töökohad ka Dalbys. Seega meie kahekesi otsustasime Dalby kasuks ning Triin ja Katu lähevad Narrabrisse. Dalby on ainult 2 tunni kaugusel Brisbane`st ning vabadel päevadel saaksime ka paremini ookeani juurde sõita. Töö algab meil 24. märtsil ning peaks kestma orienteeruvalt juulikuuni. Palganumber selles kohas on väga hea, kuna seal peale 8. tundi makstakse kohe rohkem ning laupäeval veel rohkem ja pühapäeval saab kogu päeva eest topelttasu. Tööpäevad on 12 tunnised. Loodan siiralt, et lõpuks tuleb hea aeg jälle raha teenida! J

Otsisime ka elukohta ning Cottoni ülemus jagas mõned numbrid, kellele saab helistada ja ka elamist küsida. Niisiis Anett võttis ühendust ühe mehega, kellel on seal maja ning selles majas elavad veel kaks vanemat meest ning meie saame Anettiga ühte tuba jagada. 10 minutit töö juurde ning tundub, et kõik need mehed töötavad samuti selles farmis. Seega laupäeva varahommikul alustame roadtripi, mis kestab 12-13 tundi.

Oleme siin näinud ka väga palju erinevaid loomakesi. Tundub, et meie maja all elab paar iguaani. Keda siin nii mõnelgi päeval oleme näinud ringi jalutamas. Vinge sisalik ja väga kiire jooksja. Kuuleb aga kohe ära, kui keegi liigub ning pageb kiiresti puu otsa. Teisel päeval aga nägime järsku keset teed kilpkonna, kelle juures juba linnud tiirutasid. Jätsime auto seisma ja päästsime ta ära. Muidugi näeme siin ohtralt känguruid – ühel õhtul jooksis auto eest üle tee 26 kängurut! Ilma liialdamata! Pole sellist asja varem näinud. 

Müstiline kuu

Leidsime tee pealt kilbu, kelle elu päästsime

Rescue Team

Iguaani-poiss

Praeguseks jälle kõik, armsad sõbrad..

Kirjutan nii ruttu kui võimalik oma uuest kohast ja seiklustest seal!
Cheers!

Mandlitöö

Armas Eestimaa,

Olengi nüüd lõpuks ennast jällegi sisse seadnud kohas, kus pole levi ega internetti. Kuid see polegi nii hull kuna siin elab palju noori ja saame oma aja ilusasti sisustatud.

Nüüd paar päeva tagasi sadas ka vihma, mistõttu ei saanud me tööle minna mitu päeva. Ning praegu pole veel kindel, mis päeval uuesti alustada saame. Iga päev käiakse tegemas niiskuseproovi, et teada saada, millal jälle mandleid korjama võib minna. Niiskus peab olema 5%, kuid täna oli see veel ikka 9.

Tööst siis aga niipalju, et alustasime esmaspäeval ning sel päeval räägiti meile ohutusest töö juures ja sellest, et puude vahel võib jälle madusid ja ämblikke olla. Ning muidugi peab palju vett jooma. Sooja oli siin esimesel nädalal koguaeg 40 kanti. Peale ohutusjuttu läksime aga kõik mandlipuude vahele, kus siis tutvustati meile igasugu masinaid, mis seda korjamistööd teevad. Nimelt kokku on ikka väga-väga palju erinevaid blokke, kus puud kasvavad – nende kohta on lausa kaart, et ära ei eksiks. Puud ise on suhteliselt kõrged, mistõttu on seal all hea koristada, kuna päike ei paista peale.

Esimesena alustavad tööd masinad, mis haaravad puu nö sõrgade vahele ja raputavad selle pealt mandlid maha. Seejärel sweepers`id ehk siis pühkimismasinad sõidavad puude vahele ja pühivad kõik mandlid puude ümbert kokku ning ajavad need vahekäiku kokku. Nende peal töötavad ka meie kaks prantsuse sõpra, kellega juba Tumbarumbas tuttavaks saime. Peale seda tulevad veel järgmised masinad, mis on sama põhimõttega nagu sweepers`id, kuid nemad moodustavad mandlitest ühe sirge rea vahekäiku. Seejärel tulevad traktorid vahekäikudesse sõitma, millel on taga spetsiaalsed kogumiskärud ja korjavad kõik mandliread üles. Nende järgi siis sõidavad JackRabbit`id, kelle ülesandeks on traktoritelt mandlid maha laadida enda kasti ning viia need edasi järgmisse kohta, kus tuleb need maha laadida. Traktoritelt mahalaadimiseks peavad JackRabbitid tagurdades sõitma terve tee traktori järgi, kuni koorem on ilusasti kätte saadud. Kuna traktor sõidab ise pidevalt edasi.

Mandli korjamise traktor

JackRunner ehk JackRabbit

Sweeper

Esimesel päeval saimegi tutvuda nende masinatega ja mõnda ka proovida. Märkasime kohe, et naisterahvaid väga palju pole. Enamus olid India mehed ning mõned rändajad Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Keeniast. Farmi omanik ise on aga austraallane, mistõttu tekkis kohe ka suurem usaldus. Põhitöötajad on ka õnneks osad austraallased, mitte kõik Indiast.

Masinatest proovisime mina, Triin ja Anett JackRabbiteid ehk siis JackRunnereid. Ning pärast seda, mõne aja pärast, tuli mu juurde ülemus ja ütles, et ma näitaksin ka teistele tüdrukutele, kuidas selle masinaga sõita. Mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ei. Seega näitasin paarile tüdrukule, kuidas sõita. Masin ei ole üldse raske. Ülejäänud päeva istusime enamuse ajast puude all ja sõime mandleid. J

Esimesel tööpäeval läksime siis kõik hommikul kohale ja mõne aja pärast tuli meie platsi ülemus ja võttis osad poisid, kes läksid traktorite peale tööle. Saime aru, et nüüd siis jagatakse inimesed ära, kes kuhu tööle läheb. Kuna varem me ei teadnud keegi, kes, mis masina peale saab või kes puhastajaks läheb. Teadsime ainult seda, et paljud inimesed tahtsid masinate peale tööd saada. Natukese aja pärast tuli ülemus jälle tagasi ja nimetas enamus tüdrukuid, kaasaarvatud Triin ja Anett ning võttis nemad pühkijateks. Mina jäin veel sinna seisma, koos teiste poiste ja ühe prantsuse tüdrukuga. Pühkijate töö seisneb selles, et kõik mandlid, mida masinad pole saanud ära pühkida, peavad nemad kokku korjama, et puude alused ilusad puhtad jääksid. Seda teevad nad siis rehadega.

Viimast korda, kui ülemus jällegi tuli, nimetas ta kaks poissi, minu ja prantsuse tüdruku nimed ning ütles, et meie peame töötama JackRabbititega. See oli väga hea uudis ning esimene päris tööpäev võis alata. Loomulikult kokku 4 tundi pidime puude all istuma ja mandleid sööma, kuna pidevalt oli mingi masin katki või pidime teiste järgi ootama. Aga väga hea päev harjutamiseks.

Minu tööpäev seisnebki selles, et hommikul tööle minnes pean ära kontrollima minu masina õlitaseme, kütuse, vee ning filtri. Peale seda asumegi oma paarilisega tööle. Kuna igal JackRabbitil peab olema üks traktor paariline. Minu paariliseks on üks Austraalia poiss Ashley. Õnneks on temaga väga hea koos tööd teha ning raadiosaatjast saab ilusasti temast aru (mitte nagu mõnedest). Kui meile on meie rajad kätte näidatud, kust alustama tuleb hakata, siis tema lähebki ees mandleid korjama ning mina alguses sõidan tema järgi ja vaatan, et ta ikka kõik mandlid ilusasti üles korjaks. Samuti jälgime mõlemad, et traktori käru liiga täis ei saaks. Kui aga kärus on juba piisavalt mandleid, siis pean minema raja algusesse ja tagurdama puude ridade vahele ning sõitma traktori järgi ja ta „kinni püüdma“. Traktor sõidab koguaeg edasi ning tal on taga küljes üks konks, mille pihta tuleb vaikselt tagurdada ning siis hakkavad automaatselt mandlid tema kärust minu kärusse tulema. Samal ajal pean mina aga tagurdama ning hoidma masinat otse (kuna tema väljalaske koht peab jääma kahe suure kruvi vahele) ning ühe kangiga pean kruvisid tööl hoidma ning teise kangiga panema kiirust neile juurde. Seega 3 tööd ühel ajal J Kuna aga mul on kaks kätt, siis roolil lasen omasoodu minna ja mängin kangidega. J

Kui minu kast on täis, siis sõidan järgmisse kohta, kus on ootamas üks masin, mille kõrvale pean väga täpselt sõitma… vahe on umbes kusagil 10 cm. Ning siis pean kallutama käru sinna masinasse. Aga käru kallutatakse külje peale, mitte taha. Seega pean küljega sõitma selle masina kõrvale. J Täpsustöö. Ja pärast mahalaadimist lähen jälle oma traktorit otsima. Kui ei leia, siis kasutan raadiosaatjat ja suhtleme selle kaudu.

Eelmisel nädalal sain tööd teha ainult 2 päeva. Esimesel päeval olin tööl 13 tundi ning teisel 15. Lõpetasime õhtul kell 23:00. Ei saanudki enam rohkem tööd teha, kuna väljas oli väga pime ja seal oli väga-väga palju tolmu. Ühel hetkel sõitsin puude vahelt välja ning mu ees oli tühi maa, mis oli paksult kaetud tolmuga.. ei saanud enam ööd ega mütsi aru, kus sõidan. See ongi üks suurim oht selle töö juures – tolm. Kuna traktorid, kes korjavad, neil on selline surve toru küljes, mis purskab kõik tolmu ja mulla välja ning puhtad mandlid lähevad kasti, siis see tolm läheb vähemalt 30 meetri kaugusele ning seal on nähtavus ainult paar meetrit. Ja kui kõik traktorid ühes plokis tööd teevad, siis võite ette kujutada, et seal töötada on nagu pilvede sees.

Nüüd aga loodame, et saame varsti jälle tööle, kuna ilmad on ilusad olnud. Ning sellest nädalast hakkab meie palgaarvestus pihta hektarite pealt, mille ära koristame. Loodan siiralt, et saame palju tehtud. Räägitakse, et raha siin on hea. Sain ka oma kahe päeva eest 424 dollarit, mis pole üldse paha. J

Meie teisel päeval pandi ka Triin JackRabbiti peale tööle. Nii et nüüd töötame mõlemad masinate peal. Anettile arvatavasti leitakse ka varsti masin, millega tema saab tööle hakata. Kuna siin leidub kindlasti inimesi, kellele ei sobi nii pikalt töötada, siis võimalik, et varsti mõned ka loobuvad. Tööd arvatakse olevat orienteeruvalt kuu aega või natuke rohkem…kui just jälle sadama ei hakka.

Meie elu peale tööd on aga väga vahva. Iga õhtu istume seltskonnaga koos ja räägime juttu.. mõned mängivad ka kaarte. Eile mängisime väljas poistega jalgpalli… päris huvitav kogemus oli jalgpalli mängida sellisel tühermaal, päikese all. Kuid meil oli see-eest rahvusvaheline meeskond J Meeskonnas olid mängijad Eestist, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Indiast. J

Ühel päeval võtsime aga ette reisi rahvusparki. Eesmärgiks oli siis koaalasid näha ning lihtsalt vaba päeva nautida. Esimesed pool tundi jalutasime lihtsalt ringi ning mõtlesime, et me ei näegi midagi. Siis aga järsku nägime esimest koaalat puu otsas istumas. No küll on ikka armsad mõmmikud!!! J Kokku nägime 4,5 koaalat (ühel oli beebi kõhu peal). Koaalad ise olid aga „laksu all“, kuna nad päevast-päeva söövad eukalüpti, siis seepärast istusid mõned ka pärast paari tundi ikka sama koha peal puu otsas. Igatahes oli see üks väga hea päev…

Seiklusi on veel natuke olnud..näiteks elas meie juures üks mees Keeniast, kes oli 57 aastane, kuid nägi välja nagu 30. Ning sõbrapäeva õhtul oli ta väga purjus ja noris kõigiga tüli.. hea, et kakluseks ei läinud… Kuna India mehed on ikka väga temperamentsed ja läksid väga närvi selle peale. Järgmisel päeval see mees kaotas töö ja ta saadeti koju. Eks ta alustas oma hommikut jällegi joomisega…

India meestest aga niipalju, et esimesel nädalal me, naised, arvasime, et nad on ikka parajad s¤¤¤¤¤¤¤¤!! Kuna nad käitusid naistega väga inetult.. just seetõttu, et nad ei austa. Kui me koristasime kööki ühel päeval ning pärast, kui kõik töölt tagasi tulid, palusime neid töösaapad jalast ära võtta enne kööki sisenemist. Kellelegi polnud sellega probleemi, kuni järsku tuli üks India ülemustest ning sai seepeale väga-väga pahaseks! Et talle keegi julgeb öelda nii. Arvasime ise, et seepärast nad maksid Triinile ja Anettile kätte ning ei pannud neid masinatega tööle. Väga-väga nõme käitumine! Eks ka mina olen paaril korral seal ühe India mehega riidu läinud..Ükskord oli meil traktor katki ning ta süüdistas mind mõnedes asjades. Ega ma vaikides ka seda kuulda ei kavatsenud ning ütlesin talle vastu ka ja sõitsin minema. Kui 5 minuti pärast traktori juurde tagasi läksin, siis ta üritas vaikselt minuga jututeemat aretada.. aga noh, minu Jäär tuleb ikka välja ja seega ma ei teinud temast üldse välja. :D Ja hiljem ta tuli ja palus minu käest vabandust. Ütles, et mehhaanikud lähevadki vahel nii närvi, kuna neil on nii pingeline päeval.

Valentinipäeva õhtul see mees ilmus ka meie juurde peole ning siis ta mitu korda käis veel vabandamas ja ütles, et ma olin nii uhke, et ei rääkinudki temaga. J Ma ei tundud end üldse pahasti, sest ta oli selle ära teeninud…. Tean – naised! :D Aga nüüd saame temaga väga hästi läbi.

Arvan, et praeguseks vast ongi ehk kõik.. lugemist oli teile küll natuke.. võib-olla oli väga segane jutt, aga miskit ikka.

Olge ikka tublid ja ärge unustage – varsti on kevad!!!
Kallistused