Mandlitöö

Armas Eestimaa,

Olengi nüüd lõpuks ennast jällegi sisse seadnud kohas, kus pole levi ega internetti. Kuid see polegi nii hull kuna siin elab palju noori ja saame oma aja ilusasti sisustatud.

Nüüd paar päeva tagasi sadas ka vihma, mistõttu ei saanud me tööle minna mitu päeva. Ning praegu pole veel kindel, mis päeval uuesti alustada saame. Iga päev käiakse tegemas niiskuseproovi, et teada saada, millal jälle mandleid korjama võib minna. Niiskus peab olema 5%, kuid täna oli see veel ikka 9.

Tööst siis aga niipalju, et alustasime esmaspäeval ning sel päeval räägiti meile ohutusest töö juures ja sellest, et puude vahel võib jälle madusid ja ämblikke olla. Ning muidugi peab palju vett jooma. Sooja oli siin esimesel nädalal koguaeg 40 kanti. Peale ohutusjuttu läksime aga kõik mandlipuude vahele, kus siis tutvustati meile igasugu masinaid, mis seda korjamistööd teevad. Nimelt kokku on ikka väga-väga palju erinevaid blokke, kus puud kasvavad – nende kohta on lausa kaart, et ära ei eksiks. Puud ise on suhteliselt kõrged, mistõttu on seal all hea koristada, kuna päike ei paista peale.

Esimesena alustavad tööd masinad, mis haaravad puu nö sõrgade vahele ja raputavad selle pealt mandlid maha. Seejärel sweepers`id ehk siis pühkimismasinad sõidavad puude vahele ja pühivad kõik mandlid puude ümbert kokku ning ajavad need vahekäiku kokku. Nende peal töötavad ka meie kaks prantsuse sõpra, kellega juba Tumbarumbas tuttavaks saime. Peale seda tulevad veel järgmised masinad, mis on sama põhimõttega nagu sweepers`id, kuid nemad moodustavad mandlitest ühe sirge rea vahekäiku. Seejärel tulevad traktorid vahekäikudesse sõitma, millel on taga spetsiaalsed kogumiskärud ja korjavad kõik mandliread üles. Nende järgi siis sõidavad JackRabbit`id, kelle ülesandeks on traktoritelt mandlid maha laadida enda kasti ning viia need edasi järgmisse kohta, kus tuleb need maha laadida. Traktoritelt mahalaadimiseks peavad JackRabbitid tagurdades sõitma terve tee traktori järgi, kuni koorem on ilusasti kätte saadud. Kuna traktor sõidab ise pidevalt edasi.

Mandli korjamise traktor

JackRunner ehk JackRabbit

Sweeper

Esimesel päeval saimegi tutvuda nende masinatega ja mõnda ka proovida. Märkasime kohe, et naisterahvaid väga palju pole. Enamus olid India mehed ning mõned rändajad Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Keeniast. Farmi omanik ise on aga austraallane, mistõttu tekkis kohe ka suurem usaldus. Põhitöötajad on ka õnneks osad austraallased, mitte kõik Indiast.

Masinatest proovisime mina, Triin ja Anett JackRabbiteid ehk siis JackRunnereid. Ning pärast seda, mõne aja pärast, tuli mu juurde ülemus ja ütles, et ma näitaksin ka teistele tüdrukutele, kuidas selle masinaga sõita. Mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ei. Seega näitasin paarile tüdrukule, kuidas sõita. Masin ei ole üldse raske. Ülejäänud päeva istusime enamuse ajast puude all ja sõime mandleid. J

Esimesel tööpäeval läksime siis kõik hommikul kohale ja mõne aja pärast tuli meie platsi ülemus ja võttis osad poisid, kes läksid traktorite peale tööle. Saime aru, et nüüd siis jagatakse inimesed ära, kes kuhu tööle läheb. Kuna varem me ei teadnud keegi, kes, mis masina peale saab või kes puhastajaks läheb. Teadsime ainult seda, et paljud inimesed tahtsid masinate peale tööd saada. Natukese aja pärast tuli ülemus jälle tagasi ja nimetas enamus tüdrukuid, kaasaarvatud Triin ja Anett ning võttis nemad pühkijateks. Mina jäin veel sinna seisma, koos teiste poiste ja ühe prantsuse tüdrukuga. Pühkijate töö seisneb selles, et kõik mandlid, mida masinad pole saanud ära pühkida, peavad nemad kokku korjama, et puude alused ilusad puhtad jääksid. Seda teevad nad siis rehadega.

Viimast korda, kui ülemus jällegi tuli, nimetas ta kaks poissi, minu ja prantsuse tüdruku nimed ning ütles, et meie peame töötama JackRabbititega. See oli väga hea uudis ning esimene päris tööpäev võis alata. Loomulikult kokku 4 tundi pidime puude all istuma ja mandleid sööma, kuna pidevalt oli mingi masin katki või pidime teiste järgi ootama. Aga väga hea päev harjutamiseks.

Minu tööpäev seisnebki selles, et hommikul tööle minnes pean ära kontrollima minu masina õlitaseme, kütuse, vee ning filtri. Peale seda asumegi oma paarilisega tööle. Kuna igal JackRabbitil peab olema üks traktor paariline. Minu paariliseks on üks Austraalia poiss Ashley. Õnneks on temaga väga hea koos tööd teha ning raadiosaatjast saab ilusasti temast aru (mitte nagu mõnedest). Kui meile on meie rajad kätte näidatud, kust alustama tuleb hakata, siis tema lähebki ees mandleid korjama ning mina alguses sõidan tema järgi ja vaatan, et ta ikka kõik mandlid ilusasti üles korjaks. Samuti jälgime mõlemad, et traktori käru liiga täis ei saaks. Kui aga kärus on juba piisavalt mandleid, siis pean minema raja algusesse ja tagurdama puude ridade vahele ning sõitma traktori järgi ja ta „kinni püüdma“. Traktor sõidab koguaeg edasi ning tal on taga küljes üks konks, mille pihta tuleb vaikselt tagurdada ning siis hakkavad automaatselt mandlid tema kärust minu kärusse tulema. Samal ajal pean mina aga tagurdama ning hoidma masinat otse (kuna tema väljalaske koht peab jääma kahe suure kruvi vahele) ning ühe kangiga pean kruvisid tööl hoidma ning teise kangiga panema kiirust neile juurde. Seega 3 tööd ühel ajal J Kuna aga mul on kaks kätt, siis roolil lasen omasoodu minna ja mängin kangidega. J

Kui minu kast on täis, siis sõidan järgmisse kohta, kus on ootamas üks masin, mille kõrvale pean väga täpselt sõitma… vahe on umbes kusagil 10 cm. Ning siis pean kallutama käru sinna masinasse. Aga käru kallutatakse külje peale, mitte taha. Seega pean küljega sõitma selle masina kõrvale. J Täpsustöö. Ja pärast mahalaadimist lähen jälle oma traktorit otsima. Kui ei leia, siis kasutan raadiosaatjat ja suhtleme selle kaudu.

Eelmisel nädalal sain tööd teha ainult 2 päeva. Esimesel päeval olin tööl 13 tundi ning teisel 15. Lõpetasime õhtul kell 23:00. Ei saanudki enam rohkem tööd teha, kuna väljas oli väga pime ja seal oli väga-väga palju tolmu. Ühel hetkel sõitsin puude vahelt välja ning mu ees oli tühi maa, mis oli paksult kaetud tolmuga.. ei saanud enam ööd ega mütsi aru, kus sõidan. See ongi üks suurim oht selle töö juures – tolm. Kuna traktorid, kes korjavad, neil on selline surve toru küljes, mis purskab kõik tolmu ja mulla välja ning puhtad mandlid lähevad kasti, siis see tolm läheb vähemalt 30 meetri kaugusele ning seal on nähtavus ainult paar meetrit. Ja kui kõik traktorid ühes plokis tööd teevad, siis võite ette kujutada, et seal töötada on nagu pilvede sees.

Nüüd aga loodame, et saame varsti jälle tööle, kuna ilmad on ilusad olnud. Ning sellest nädalast hakkab meie palgaarvestus pihta hektarite pealt, mille ära koristame. Loodan siiralt, et saame palju tehtud. Räägitakse, et raha siin on hea. Sain ka oma kahe päeva eest 424 dollarit, mis pole üldse paha. J

Meie teisel päeval pandi ka Triin JackRabbiti peale tööle. Nii et nüüd töötame mõlemad masinate peal. Anettile arvatavasti leitakse ka varsti masin, millega tema saab tööle hakata. Kuna siin leidub kindlasti inimesi, kellele ei sobi nii pikalt töötada, siis võimalik, et varsti mõned ka loobuvad. Tööd arvatakse olevat orienteeruvalt kuu aega või natuke rohkem…kui just jälle sadama ei hakka.

Meie elu peale tööd on aga väga vahva. Iga õhtu istume seltskonnaga koos ja räägime juttu.. mõned mängivad ka kaarte. Eile mängisime väljas poistega jalgpalli… päris huvitav kogemus oli jalgpalli mängida sellisel tühermaal, päikese all. Kuid meil oli see-eest rahvusvaheline meeskond J Meeskonnas olid mängijad Eestist, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Indiast. J

Ühel päeval võtsime aga ette reisi rahvusparki. Eesmärgiks oli siis koaalasid näha ning lihtsalt vaba päeva nautida. Esimesed pool tundi jalutasime lihtsalt ringi ning mõtlesime, et me ei näegi midagi. Siis aga järsku nägime esimest koaalat puu otsas istumas. No küll on ikka armsad mõmmikud!!! J Kokku nägime 4,5 koaalat (ühel oli beebi kõhu peal). Koaalad ise olid aga „laksu all“, kuna nad päevast-päeva söövad eukalüpti, siis seepärast istusid mõned ka pärast paari tundi ikka sama koha peal puu otsas. Igatahes oli see üks väga hea päev…

Seiklusi on veel natuke olnud..näiteks elas meie juures üks mees Keeniast, kes oli 57 aastane, kuid nägi välja nagu 30. Ning sõbrapäeva õhtul oli ta väga purjus ja noris kõigiga tüli.. hea, et kakluseks ei läinud… Kuna India mehed on ikka väga temperamentsed ja läksid väga närvi selle peale. Järgmisel päeval see mees kaotas töö ja ta saadeti koju. Eks ta alustas oma hommikut jällegi joomisega…

India meestest aga niipalju, et esimesel nädalal me, naised, arvasime, et nad on ikka parajad s¤¤¤¤¤¤¤¤!! Kuna nad käitusid naistega väga inetult.. just seetõttu, et nad ei austa. Kui me koristasime kööki ühel päeval ning pärast, kui kõik töölt tagasi tulid, palusime neid töösaapad jalast ära võtta enne kööki sisenemist. Kellelegi polnud sellega probleemi, kuni järsku tuli üks India ülemustest ning sai seepeale väga-väga pahaseks! Et talle keegi julgeb öelda nii. Arvasime ise, et seepärast nad maksid Triinile ja Anettile kätte ning ei pannud neid masinatega tööle. Väga-väga nõme käitumine! Eks ka mina olen paaril korral seal ühe India mehega riidu läinud..Ükskord oli meil traktor katki ning ta süüdistas mind mõnedes asjades. Ega ma vaikides ka seda kuulda ei kavatsenud ning ütlesin talle vastu ka ja sõitsin minema. Kui 5 minuti pärast traktori juurde tagasi läksin, siis ta üritas vaikselt minuga jututeemat aretada.. aga noh, minu Jäär tuleb ikka välja ja seega ma ei teinud temast üldse välja. :D Ja hiljem ta tuli ja palus minu käest vabandust. Ütles, et mehhaanikud lähevadki vahel nii närvi, kuna neil on nii pingeline päeval.

Valentinipäeva õhtul see mees ilmus ka meie juurde peole ning siis ta mitu korda käis veel vabandamas ja ütles, et ma olin nii uhke, et ei rääkinudki temaga. J Ma ei tundud end üldse pahasti, sest ta oli selle ära teeninud…. Tean – naised! :D Aga nüüd saame temaga väga hästi läbi.

Arvan, et praeguseks vast ongi ehk kõik.. lugemist oli teile küll natuke.. võib-olla oli väga segane jutt, aga miskit ikka.

Olge ikka tublid ja ärge unustage – varsti on kevad!!!
Kallistused

POOL AASTAT AUSTRAALIAS

Ahoi Eestimaa!

Täpselt täna, 9. veebruaril sai mul täis pool aastat Austraalias. Seega tuleb täna jällegi tähistada. J

Uudiseid aga niipalju, et oleme siin karavanpargis elanud paar päeva mitte midagi tehes. Ühel päeval sõitsime aga Griffithisse, et vähemalt ühe nädala toidumoon ära osta. Edaspidi ei teagi, kui kaugele minema peab hakkama.

Täna aga meie ülemus helistas ja küsis, kas tahame minna farmi vaatama. Olime nõus ning päeval helistas ta uuesti ja kutsus meid välja. Värav taha jõudes ootasid ees kaks sõiduautot ja tunne oli natuke nagu osaleks kusagil narkoäris J Nagu kohe algaks pakkide üle andmine… Kõik olid India mehed ja nende keelest ei saanud mitte midagi aru. Siis järsku ilmus välja järgmine auto, millest hüppas välja erk-kollaste pükste, maika särgi, tossude ja rasta patsidega must mees. Täpselt nagu oleks Bob Marley meile külla tulnud! Vaatasime Triini ja Anettiga teineteisele otsa ja sõnu polnudki vaja… J

Igatahes saime siis kohad ühes džiibis ja sõit võis alata farmi poole. Kokku tuli vist 5 autot. Õnneks ühe autoga olid kaasas ka meie Austraalia tuttavad – seega oli tunne turvalisem J

Kokku sõitsime 40 kilomeetrit ning tee peal nägime oliivipõlde, puuvillapõlde (koht, kuhu aprillis tööle läheme) ning mandlipuid.

Majutuskohale jõudes ootasid meid treppidel juba India mehed ja noormehed. Kõik muidugi ilusasti naeratamas. Õnneks ilmusid nurga tagant välja ka teise maa rahvast. Kuid võin vist julgelt öelda, et meie, 4 neidu Euroopast, olime seal kõige valgemad inimesed! J Kõik tulid kohe end tutvustama ja nii mõnestki toast tulid India meeste poolt pilgud nagu tahaks jällegi ära süüa (tekkis sama tunne, mis Tumbarumbas mustade meestega). Huvitav, kas siis tõesti valge Euroopa naine on nii eksootiline? Aga peale nende oli seal ka normaalsemaid inimesi, kes ilusasti tulid juttu puhuma.

Kokku sellesse kohta saab elama tulla 35 inimest. 7 tuba ja igaühes 5 inimest. Koht ise oli üllatavalt korralik ja uus. Pole ühtegi halba sõna öelda. Kõik eluks vajalik olemas.

Peale selle kõige nägemist otsustasime, et kolime samuti sinna. Kuna päris tüütu võib olla iga päev 40 kilomeetrit tööle sõita ja õhtul veel tagasi ka. Tee pole ka kõige parem ning kardan, et auto ei peaks sellist sõitu vastu. L Tuleb palju mugavam ja odavam. Samuti ei peaks siis hommikul kell 4 tõusma, vaid saaks 5-ni magada! Milline rõõm! :D

Õnneks oligi täpselt üks tuba veel tühi ning esmaspäeval lubati meile sinna narivoodid ära tuua. Peame need ise kokku panema, aga usun, et sellega meil probleeme ei tule – abistajaid kindlasti leidub ;) hahaa…

Ainult üks suur miinus on selle kohaga. Kuna ta asub Hillstonist 40 km eemal, siis ei ole seal levi ega internetti. Tuleb jälle kuu aega kõigest eemal olla. Aga kuna tööpäevad tõotavad tulla väga pikad ja väsitavad, siis poleks aega nagunii internetis istuda.
Kui saame, anname jälle märku endast… Seniks aga olge munuksed ja nautige miinuskraade.. sest siin lubab sel nädalal lausa 46 kraadi!!!

Mõned pildid töökohast:

Mandlipuu

Vaade koridoris

Ilusad naised

Vaade elamiskohale

Köök

Mandel

Meie tulevane tuba

Olge tublid, armsad eestlased! :)

Mandlid...

Seiklused jätkuvad…

Esmaspäeva õhtul oligi meie viimane pidu prantslastega. Jõime veini, lobisesime ja vaatasime naljakaid videoid. Üks õhtu kulminatsioonidest oli see, kui järsku minu arvuti ekraanile ilmus suur, karvaste jalgadega heledat tooni ämblik! Poisid püüdsid ta purki ja õnneks sinna ta ka jäi. Olen väga-väga õnnelik, et mind sel hetkel arvuti taga polnud, kuna olen päris kindel, et siis ma siin seda kõike enam ei kirjutaks! :S

Jubedus

Samal õhtul aga helistasin uuesti meie Mandli-mehele, et küsida, mis ajal me Griffithisse saabuma peame ning siis tuli välja, et ta ootab meid hoopiski kolmapäeval. Mis siis ikka – saime veel ühe päeva juurde ning teisipäeva õhtu veetsime koos oma maja sõpradega. Nendeks olid siis poisid Saksamaalt. J Poisid siin ja poisid seal – poisid iga nurga peal! J

Saime sel ööl kella 4-5 ajal magama mindud ning hommikul peale kohvijoomist läksime maja omaniku juurde, et oma raha tagasi saada. Arvutuste järgi pidime siis 180 dollarit tagasi saama, kuid oh üllatust – mees arvutas meile 205 dollarit J Pole paha – hoidsime vaikselt suu kinni ning kui raha pihus oli, sõitsime kiiresti minema! Eks ta oli selle ära ka teeninud.. Siiani kõige kummalisem ja veidram mees, keda ma Austraalias näinud olen!

Teekond Griffithisse oli aga meeldejääv. Eelkõige seepärast, kuna väljas oli jällegi kuuma ligi 40 kanti ning autos konditsioneer ei töötanud. Tee peal tegime ka ühe peatuse kohas, kus oli suur maasikas ja pood, kus olid kõik asjad seotud maasikatega. Oli ikka üks magus pood!

Mmm

Sõit kokku kestis meil natuke üle 3-e tunni. Tee peal nägime aga päris mitut metsatulekahju – suhteliselt jubedad on need ikka. Aga kuna praegu on pikka aega kuumalaine olnud, siis väga suur oht on tulekahjudele.

Tulekahju eemal

Kuumas ilmas, kuid siiski õnnelik

Õige sõidustiil

Griffithisse kohale jõudes ja autost välja tulles olid meie riided läbimärjad… ja ei, see ei olnud veest! J Sõitsime kohaliku toidupoe juurde, kus siis võtsin uuesti meie ülemusega ühendust, et seal kokku saada. Natukese aja pärast ilmuski kohale mustapäine ja tumedate silmadega mees. Arvatavasti pärit Indiast. Siis aga tuli välja, et meie töökoht ei asu mitte Griffithis, vaid Hillston`is, mis asub 100 km eemal. Olime sõitmisest juba natuke väsinud, kuid mis seal ikka – teekonda tuli jätkata. Meiega liitus ka üks Saksa tüdruk, kes samuti asub tööle Mandli firmas.

Hillstoni kohale jõudes ootas meid ees armas väike linnake ning Karavanpark, millest sai meie uus kodu. Elame väikeses majakeses, milles on kõik eluks vajalik olemas. 

Armsad narivoodid

Terrass

Täna hommikul magasime kaua… pole ammu nii pikalt magada saanud – tõusime alles 11 ajal. Muidugi tunduvalt varem hakkasime kuulma papagoisid ja kakaduusid akna taga. J Ühel hetkel tuli aga karavanpargi omanik meie juurde ning mainis meie ülemuse kohta, et me igaks juhuks selle mehega ette vaataksime, kuna ta ei pruugi meile rahasid maksta töö eest. Tuju läks pärast seda natuke ära, sest tuli jälle tunne, et kas meil tõesti järjekordselt ei vea! Igatahes otsustasime ettevaatlikud olla ja vaikselt ka muid töökohti uurima hakata.

Päeval mõtlesime minna linnaga tutvuma ning leidsime nii mõnegi armsa käsitöö poekese ja paar pubi. Minul oli vaja aga auto viia parandusse, et konditsioneer terveks saada. Saimegi ühest töökojast ühe mehe (Buzz`i) numbri ning sõitsime tema juurde. Koha peal oli kaks meest ning kohe alguses hakkasid juba naljad lendama. Lõpp-kokkuvõttes noor poiss oma ime-sõrmekestega konditsioneeri terveks ei saanud ning nüüd tuleb mul see kõik uue vastu välja vahetada. Kuid mis hea – nad ei võtnud ka mingisugust raha proovimise eest! Ütlesid, et nad ei suutnud parandada, siis nad raha ka ei võta. Mulle sobis J Lubasin neile selle eest õlled välja teha. Eks nad pakkusid juba ka meile õlut J
Poole parandamise ajal aga Buzz küsis, mis me siin teeme ja et kas tahaksime äkki tema juurde pubisse tööle tulla?. Olime üllatunud, et kohe sellise pakkumise saime. Rääkisime siis, mis plaanid meil siin on ja eks me näeme, kuidas tööl minema hakkab.

Pärast töökojast lahkumist läks pool tundi mööda ja Buzz helistas tagasi ning küsis, kas oleksime ehk päriselt ka huvitatud. Ütlesin, et reisime 3-kesi ja sel juhul oleks tööd vaja meile kõigile. Tema pakkus aga oma pubis kohta kahele ja ütles, et ehk leiab veel ühele tööd kusagil naaber-pubis. Lubasin mõelda ja hiljem tagasi helistada.

Samal ajal aga Anett võttis ühendust ühe naisterahvaga Cotton Gin`ist (Puuvilla Farm), kes oli meile kõigile päeval juba kirjad saatnud, et pääsesime edasi short-listi. See tähendab siis seda, et päris paljud inimesed soovivad sinna firmasse tööle saada – nii ka meie. Ning meil õnnestus saada edasi – ehk siis töökohale lähemale. Kirjas aga seisis, et peame temaga ühendust võtma ning ütlema, kas oleme ikka veel huvitatud sellest tööst. Vestlus selle naisega lõppes aga nii, et SAIME JUBA TÖÖ! J Olime väga-väga õnnelikud selle üle, sest nüüd vähemalt teame, et alates aprillist hakkab meil kindlasti vedama! Ning see töö peaks kestma vähemalt Juulikuuni. See oli väga hea uudis ja kohe suur koorem langes südamelt. Mõtlesime, et nüüd ongi vaja midagi kuni aprillini.

Saatsin seepeale Buzzile sõnumi, et oleme tema pakkumisest huvitatud ning tema pakkus meile tunnipalgaks 23 dollarit. Pole üldse paha! Külastasime neid uuesti Töökojas,  kuna lubasin neile lubatud õlled viia. Poiss oli üllatunud, et päriselt ka õlledega tulime. J Pärast jutuajamist otsustasime siiski, et proovime esmaspäeval töö Mandlites ära ja eks siis on näha, kuidas seal minema hakkab ning siis teame, kumma koha valime.

Tagasi karavanparki jõudes märkasime, et meie Mandli-boss tuli meid vaatama ning istusime maha ja rääkisime natuke asju läbi. Töö kohta rääkis seda, et esimene nädal on õppimisnädal ning siis saame kõik palka tunnitasu järgi ning nädala lõpus saame selle raha kätte. Lubas, et iga nädala lõpp hakkame palka saama. Siiralt loodan!!! Samas on seal liiga palju inimesi tööl ning tahaks arvata, et ta ikka päris ninapidi meid vedada ei saa – muidu läheksid sealt kõik inimesed ära. Pärast esimest nädalat selgub siis, kes, mis tööd täpselt tegema hakkab. Osad masinate peal, osad koristavad. Saime aru, et masinad sõidavad ja koristavad/pühivad mandlipuude alt suurema sodi ära ning siis osad inimesed jalutavad masinate taga ja koristavad sealt omakorda suuremad oksad ja asjad ära, nii et mandlid ilusasti alles jäävad. Praegu toimub mandlipuude raputamine.
Pärast esimest nädalat saame ka otsustada, kuidas tahame palka edaspidi saada – kas lepingu alusel või tunnitasu alusel.. või mõnel muul. Ning siis makstakse juba hektarite pealt, mitu oled ära koristanud. Miinimum, mis peab päevas ära koristama on 12 hektarit ning selle eest saab vähemalt 240 dollarit. Päeva pikkuseks on vähemalt 10 või 12 tundi ning tööpäevad hakkavad enamasti kell 6:00 pihta. Ainuke miinus on see, et farm asub meist 40 km eemal, mis tähendab, et iga päev peame sinna sõitma ja hiljem tagasi. Harvest võib kesta natuke rohkem kui kuu aega ning selle aja jooksul ei pruugi olla meil mitte ühtegi vaba päeva! Võimalik, et 40 päeva järjest tööl. KUI aga peaks vihma sadama, siis võib saada 2-3 vaba päeva, et maa ja mandlid ära kuivaks. Kui tõesti algab selline töö, siis võin juba kohe ette ära öelda, et internetti vist jällegi nii tihti ei satu, kuna pärast tööd ootab ainult dušš ja voodi. Kindlasti ei saa see kerge olema, aga see-eest on loota suuremaid summasid! Hoidkem pöidlad pihus!

Ilmast aga niipalju, et jällegi on sel nädalavahetusel oodata kuumalainet - kuni 43 kraadi. Ning täna juba kohalikud rääkisid, et järgmine nädal on oodata 46 kraadi! 46!!! Kui pärast seda veel ellu jään, siis annan teada. J Tundub, et sellistel päevadel tuleb pubi seinte vahel elada…

Ärge siis liiga kadedad olge :)

Pubist rääkides – täna juba baarileti taga kohalikud mehed tegid juttu ja uurisid, kust pärit oleme. Üks neist rääkis, et tal on päris palju kokkupuuteid olnud eestlastega. Õnneks häid. J Siiani on meil veel hea maine siin riigis!
Hiljem, kui pubist veel korra läbi hüppasime ja õlled autoparandajatele ostsime, ütles see sama mees, et peame ikka homme pubisse tulema, kuna tema Saksa sõbrad ka tulevad (sest Lia on Saksamaalt). Homme ju reede – tuleb minna! J

Nüüd aga kell juba jälle Unedemaal ja tuleb magama ära minna.
Loodetavasti peatse kirjutamiseni!

Kuumad kallistused Hillstonist,

T

Lõppude lõpuks!

… Ja ongi kuu aega ilusasti mööda läinud, ilma, et oleksin sõnakesegi siia kirjutanud. J See on küll halb, aga teisest küljest näitab see seda, et mul on siin ikka päris palju tegemist olnud.. loodan, et see vabandab välja?. ;)

Üritan nüüd oma ühe kuu seiklusi meelde tuletada ja need vaikselt kirja panna.

Peale jõule saabus siis nagu ikka igal pool maailmas vana-aastaõhtu! Meie (mina, Katu, Karilin, Markus ja Grant) otsustasime selleks puhuks kõik Sydneysse sõita. Kuna Grant oli just uhiuue auto saanud, siis sõit oli väga mugav ja jõudsime ilusasti kohale. Nendel päevadel käisime mööda linna ringi jalutamas ja õhtustasime ühes väga heas restoranis. See oli vist mu elu kõige kallim õhtusöök, aga aasta lõpul Sydneys võib seda endale vast lubada. J Vaade oli muidugi super! Jõe kaldal ja tuledes linna laius ees…

Vaade Sydney restoranist

31. detsembri hommikul tõusime juba äratuskella saatel, kuna Sydneys on nii, et ilutulestik toimub Ooperimaja juures oleval sillal ning kõik lähedal asuvad pargid reserveeritakse inimestele selle vaatamiseks. Mõned pargid on tasulised, mõned mitte. Mõnedelt avaneb parem vaade, mõnedelt halvem. Võiks öelda, et meie valitud park oli ikkagi päris hea ning õnneks ka tasuta. See mahutas 17000 inimest. Aga selleks, et seda kõike näha, pidime minema hommikul kell 10 parki ja seal sobiva koha ära võtma. Enne parki aga märkasime suurel väljakul, et kõik rahvas on seal. Pärast paari minutit taipasime, et tegu oli JÄRJEKORRAGA PARKI J Midagi sellist ei ole ma küll varem näinud. Kell 10 hommikul ja nii palju rahvast juba ootamas. Suure tõenäosusega olid paljud sinna eelmisel ööl juba kohale tulnud.

Aga mis seal ikka – otsustasime siis samuti koha sisse võtta. J Kuna aga antud päev oli väga palav ja päike kõrvetas kõvasti, siis otsustasime Grantiga minna kõigile vihmavarjusid ostma, et päikese eest natukenegi varju saada.  Korraga kahjuks ära ei saanud minna ning teised jäid kohta hoidma. Kokku kõik see ootamine kestis umbes 4 tundi. Mõned inimesed üritasid isegi järjekorras vahele trügida, mis tundus mulle veidike kummaline.. Parki sisenedes tuli läbida ka väravad, kus turvamehed kontrollisid kotte, et seal keelatud asju ei oleks. Meie puhul nad neid näha ei tahtnud – ehk vast seepärast, kuna nad olid seal juba väga pikka aega seisnud ja küllap ka väsinud. Parki jõudes avanes ilus vaatepilt Sydney Ooperimajale ning seal istus juba väga-väga palju rahvast, nii et vaba kohta muruplatsil oli raske leida.. eriti veel sellist, kust silda näeks. Siis aga otsustasime peaplatsilt natuke eemale jalutada, kus nägi ilusasti nii silda kui ka natuke Ooperimaja. Seal puu all oli veel natuke ruumi, kuhu siis maha istusime ja kella 00:00 ootama jäime. J Joogid platsil olid päris kallid ning kuna oma alkoholi kaasa ei tohtinud võtta, siis juhtus selline asi, et Triinu Peegel oli vana-aastaõhtul päris kaine tüdruk! J Tean – USKUMATU!

Kui kell hakkas 12-le lähenema, siis hakkas rahvas juba liikuma ja inimesed olid ootusärevuses. Mina ja mu töökaaslane Grant jäime aga meie platsile aastavahetust vaatama, kuid Katu, Karilin ja Markus otsustasid õnne proovida „peakoha“ juures, et näha lähemalt silda ja ooperimaja. Õnneks nägime me kõik väga ilusat ja tuledeküllast aastavahetust saabumas. J Sellest ka järgnev video YouTubes:  http://www.youtube.com/watch?v=S2jzkslLYMw 

Opossumi poiss

Pärast paugutamist läksime linna, kus lootsime leida mõnd pubi, et paar jooki teha uue aasta auks. Kahjuks aga olid kõik kohad rahvast pungil täis ning pidime leppima ühe väikese klubiga. Siider sai tehtud ja oligi aeg magama minna. J

Sydney on iseenesest ilus linn, kuid kahjuks ei jõudnud ma sel korral kõiki vaatamisväärsusi ära näha. See-eest aga jalutasime pargis ja nautisime loodust. Nägin esimest korda ka opossumit, kes oli nii julge, et lasi end silitada. Kummalised loomad… natuke ka inetud :D

Kindlasti millalgi lähen uuesti, et saaks natuke kauem Sydney linna ja vaatamisväärsusi nautida. Kuid ooperimaja ja sild olid küll väga-väga kaunid.

Pärast Sydney`t sõitsime tagasi Temorasse ning järgmisel hommikul alustasime Katuga reisi Melbourne suunas. Läksime sinna Anettile ja Triinile vastu, kes samuti otsustasid Austraalia elu nautima tulla! J Melbourne`s olime kokku 2 päeva ning nende päevade jooksul sain tutvuda ainult baaride ja ööeluga J Õnneks saime kõik koos ära käia ka Eureka SkyDecki tipus, kus sai vaadet Melbourne`le nautida. Laupäeva hommikul, 4. Jaanuaril ärkasime vara, kuna ärevus oli sees, sest Anett pidi tulema siia! J Õnneks väga kaua ei läinudki, kui sain preili Põllult telefonikõne, et nad on maandunud lennujaama. Läksime Katuga neid bussijaama ootama. Saime ehk pool tundi oodata, kuni järsku nägin Sakybus`ilt maha astumas üht ilusat naisterahvast. Ja seal ta oligi – Anett Põld isiklikult! :D Elus ja terve! Muidugi ei jäänud tulemata ka rõõmupisarad… kuid õnneks bussijaam vee alla ei jäänud. J Anettiga kaasas oli ka tema sõbranna Triin, kes nüüdseks on paljastanud oma tõelise olemuse – ta on sama vinge naine kui me kõik! J Kokku sai väga vinge seltskond.

Järgmisel hommikul alustasime kõik koos oma teekonda Tumbarumba suunas.  Kuna jõulude ajal otsisime Katuga iga päev töökohta, kuhu kõik saaksime, siis lõpuks leidsime töökoha mustikate korjamises. Alguses oli meile lubatud tööd pistaatsiapähkli farmis, kuid mõned nädalad enne algust helistasin uuesti, et küsida alguskuupäeva kohta ning siis vastati mulle, et peame avaldused täitma ja siis hiljem näeb, kas üldse saame tööle. See tuli küll suure üllatusena ja olime väga pettunud, kuna mitmed korrad lubati kindlalt seda töökohta. Teekond Tumbarumbasse kestis 9 tundi. Alustasime bussiga, siis rong ja siis jällegi buss. Loodus oli ilus ja mida lähemale jõudsime, seda ilusamaks läks… Kõrged mäed ja rohelus ümberringi.

Elu Tumbarumbas oli väga kihvt! Tegu oli väikese linnaga, kus elas väga palju „musti“ inimesi. Karavanparki jõudes oli meil neljal Eesti naisel päris kummaline olla, kuna kõik mustad mehed käisid ringi ja naeratasid meile ning tundus nagu oleksime mesi neile J Eks see jätkus terve selle aja, kui seal olime. Iga kord üritasid nad meiega midagi rääkida või jutustada. Lisaks aga neile, kohtusime väga toredate inimestega Prantsusmaalt. Võin vist isegi öelda, et hetkel on nendest saanud meie kõige paremad sõbrad Austraalias. Neid oli kokku umbes 11 noort ning iga päev veetsime nendega aega pärast tööd. Käisime kose all ujumas, kuna väljas oli ligi 40 kraadi sooja. See oli väga-väga värskendav ja tunne oli nagu oleksin paradiisis… Jahe vesi ja kose hääl…

Eluasemeks oli meil seal suur telk, mis ajapikku päris koduseks juba muutus. J

Peale kahte päeva lahkus Katrina meie juurest, kuna ta sai ühe teise tööpakkumise Griffithis. Jätkasime oma seiklusi kolmekesi. 

Mehed, naised kose all

Igapäevane ujumiskoht

Peale kahte päeva lahkus Katrina meie juurest, kuna ta sai ühe teise tööpakkumise Griffithis. Jätkasime oma seiklusi kolmekesi.

Elasime Tumbarumbas 3 nädalat ja töö iseenesest raske ei olnud. Hommikul vara viidi meid bussiga farmi (bussipileti pidime igaüks ise ostma. See oli 1 AUD 1 ots). Kummaline oli see, et kui buss saabus, siis tuli algklasside tunne peale, kui inimesed hakkasid niimoodi bussiuksest sisse trügima, et hea, et vahele kinni ei jäänud. 90% neist oli mustad inimesed ning meie ja prantslased ainukesed valged. Muidugi olime meie siis ikka viimaste seas, kes bussi läksid, sest see situatsioon tundus iga hommik aina kummalisemana ja ajas aina rohkem naerma. Töökohta jõudes pidime endale valmis panema kaks alust ning nende sisse laduma plastiktopsid. Kaks sellist kasti tohtis kokku kaaluda kuni 5,8 kilo. Ning kilo hind oli 3.60 – 5 AUD. See kõik olenes marjadest, mida korjasid. Eks töö ajal sai ka alati nalja.. küll oli meil veesõda ning vahel harrastasime ka maadlust. J

Väga kurb oli jällegi Tumbarumbast ja oma uutest sõpradest lahkuda. Kõik oli nagu filmis – buss ootas ja meie kõik kallistasime. Kurb oli…

Goodbye

Niimoodi käitutakse meestega ;)

Tumbarumbast rändasime bussiga edasi Temorasse, kuna pidin sealt oma auto ära tooma, mis paranduses oli. Jah, ostsin auto! Autot on siin kindlasti vaja, sest ilma selleta on ikka väga raske reisida. Ning sellega seoses ka veel üks uudis – nimelt tegin ära oma teise aasta viisataotluse ja sain vastuseks JAH. Seega – saan jääda Austraaliasse veel üheks aastaks! J Tagasi Eestisse pean tulema 2015 aasta augustis.

Auto käes, alustasime oma reisi Sheppartoni suunas. Shepparton asub Temorast umbes 4 tunni kaugusel. Selle töö leidsin väga juhuse peale. Nägin töökuulutust, mis oli 16 minutit tagasi üles pandud ja kohe helistasin ning saingi vastuse, et oodatakse tööle. Mees ütles veel, et saame elada tema majas, kus kõik asjad olemas ning viib meid ise kõiki bussiga tööle, et oma autoga käima ei pea. Samuti lubas meid kaks korda nädalas poodi viia. Küsisin aadressi ning seepeale ütles, et turvanõuete pärast ta seda öelda ei saa. See tundus natuke kummaline… Aga mis seal ikka – pakkisime kotid ja hakkasime sõitma. Enne linna jõudmist helistasin uuesti, et küsida aadressi. Aadress saadud, jõudsime kohale ning ees ootas meid Apple – Plossom Villa. Maja päris suur, kahe korrusega. Üleval 5 magamistuba ja all suur köök ja elutuba. Esimesel tööpäeval pidime üles tõusma kell 04:10 ning start pidi olema kell 05:10. Kõik ootasime all köögis ülemust (maja omanikku, kes lubas meid bussiga tööle viia). Kell oli juba 5:30 ning näha polnud kedagi. Siis aga üks Hiina poiss läks tema uksele koputama ning tuli välja, et ta magas veel. Kui ta alla jõudis, pani paberi lauale ning palus nimed kirjutada. Kui mina olin lõpetamas Anetti nime, siis ta peaaegu et tõmbas paberi mu käest ja ütles, et nüüd kõik bussi, kelle nimed kirjas on. Seepeale aga ülejäänud, kes pole oma nime kirjutada saanud, olid väga pahased ning ei mõistnud, mis toimub. Samuti ei saanud ka meie midagi aru. Tuli välja, et bussis on 11 kohta ning esimesed, kes kirja panevad, saavad bussiga tööle. See tundus meile ikka väga-väga imelik, kuna ta oli kõigile lubanud transpordi võimalust tööle. Samuti pidime talle ette maksma deposiidi ning veel nädala majutuse raha. Esimesel tööpäeval korjasime siis pirne. Kaasas oli meil redel, mida pidime iga puu juures liigutama, et ladvast pirnid kätte saada. Puud olid ikka päris kõrged. Kuna aga Steve (maja omanik) ütles mulle, et igaüks korjab kahe tunniga ühe suure kasti täis, siis mõtlesime, et polegi kõige hullem raha. Üks kast oli umbes 400 kilo (päris suured). Korjates aga selgus tõsiasi, et tegelikult seda ühte kasti täitsime neljakesi 2 tundi, mis tähendab seda, et üksi poleks seda elu sees selle ajaga ära korjanud. Poole päeva pealt tulid ka Saksa tüdrukud meie juurde ja ütlesid, et Steve on vist meile kõigile valetanud, kuna lubas suuri summasid töö eest. Istusime nelja Eesti tüdrukuga maha hakkasime asja üle mõtlema. Ah jaa – meie neljanda Eesti tüdrukuga kohtusime siin majas ning tema nimi on Anetta. Igatahes istusime siis – Triinu, Triin, Anett ja Anetta ja mõtlesime, mida teha. Meie juurde jalutas ka üks Afganistaani mees suure habemega ja ütles, et see siin on ikka väga jama. Et tema lahkub. Seepeale otsustasime ka meie lahkuda ja sellele tööle head aega öelda. Majja tagasi jõudes oli meile juurde tulnud jällegi uued inimesed. Kokku oli 18 inimest. Esindatud olid igasugused rahvused – eestlased, sakslased, inglased, iisraellased, rootslased, argentiinlased. Peale esimest tööpäeva ja meie kogemusi lahkusid majast kõik inimesed. J Ainult meie, 4 eestlast ja üks rootsi poiss jäime veel siia, kuna me polnud kindlad, mida edasi teeme. Majja saabus vaikus…

Järgmisel päeval aga hakkasime kiiresti uut töökohta otsima. Rääkisime ka maja omanikuga ja küsisime oma raha tagasi. Ta lubas meile tagasi anda kõik deposiidi ning vähendas meie üüri samuti. Ta käis isegi kõigi ees vabandust palumas, et oli siin valesid lubadusi andnud, kuna väidetavasti ta ei teadnud, et nii vähe saame tegelikult. Muidugi keegi seda ei uskunud ja ta sattus päris põlu alla. Ta on ikka väga kummaline mees…

Siis aga mu telefon helises ja helistas ülemus mandli firmast, mis asub Griffithis. Paar nädalat tagasi tegime sinna samuti tööavalduse (siin ongi nii, et koguaeg pead tööd otsima ja avaldusi laiali saatma, sest kunagi ei tea, mis võimalus võib tulla). Ning see mees ütles, et ma olen sinna tööle võetud ja saan alustada 10. Veebruaril. Küsisin siis kohe ka Anetti ja Triini kohta. Ta otsis nende paberid välja ja ütles, et kõik korras, saame kõik tulla. Olin väga õnnelik, sest vähemalt üks päästerõngas saabus. J

Lõbusatel päevadel

Otsustasime aga siiski majja edasi jääda, kuna telkimise hind ja Steve pakutud nädala hind oli suht sama. Jätkasime endiselt ka töö otsinguga, kuna kaheks nädalaks oli tööd vaja. Järgmisel hommikul läksime aga kohalikku tööbüroosse, kuhu saabusime hommikul kell 7. Seal on nii, et kes ees, see mees. Enne meid oli juba 3 inimest ootamas. Jäimegi pooleteist tunniks ukse taha ootama kuni saime oma nimed kirja panna. Umbes tunni aja pärast tuli mulle telefonikõne ja meid kutsuti tagasi. Kohale jõudes tuli välja, et nad leidsid meile töö võimaluse purgitehases. Täpsemalt siis sellises tehases, kus pannakse puuvilju purki ja kaanetatakse. Raha seal pidi olema üle 20 AUD tunnis, mis on päris hea. Tegime veel mõned paberid ja avaldused ja nüüd siis ootamegi, kas kutsutakse vestlusele või mitte. Päev pärast seda sain aga jälle telefonikõne sellelt samalt mandli-mehelt J, kes küsis, et kas saaksime ehk nädal varem juba alustada. See oli kõne väga õigel ajal! Nüüd ongi nii, et enam me siin tööd otsima ei pea ning teisipäeval alustame oma reisi Griffithi suunas. Muidugi ootame ja vaatame, kas Purgifirmast helistatakse… kuna tahaks teada ikkagi nende summat, kuid vähemalt on see hea, et kindel töö kusagil ootamas.

Griffithis saame kohtuda jälle ka Katuga! J

Kurb on jällegi see, et meie Prantsuse sõbrad rändasid samuti siia Sheppartoni ja nad töötavad siin ning nüüd peame jällegi head aega ütlema! L
Hüvastijätud on ikka nukrad küll…

Nüüd aga peangi minema hakkama, kuna meil täna nendega viimane pidu.. bassein ootab ja samuti 43 kraadi! J

Head aega külmunud Eestimaa! Igatsen lund! Eriti veel täna! :D
Kallistused.