Armsad sõbrad!
Ei teagi kohe, millest
alustada. Alustan siis algusest J. Nimelt hetkel üritan hakata blogi kirjutama võimalusel,
kui vaba päeva saan ning kui pärast seda linna satun, saan kasutada internetti
ning selle kõik üles panna.
Meie roadtrip pärast
Gold Coasti viis järgmisena Newcastel`isse, kus siis veetsime jällegi öö
motellis. Kuna olime terve päev praktiliselt sõitnud, siis rohkem midagi ei
teinudki, kui läksime magama ära.
Järgmisel hommikul
sõime aga väga head hommikusööki, mis sisaldas Chai Latte`t ja lõhe saiu.
Njom-njom J ning pärast seda alustasime teed Summer Bay suunas
ehk siis Palm Beach. Ootasin seda päeva tükk aega, millal lõpuks sinna randa
saan, kus „Kodus ja Võõrsil“ seriaali tehakse. Tee sinna oli ikka väga
kurviline ja käänuline, mäkke tõustes. Ja rand oligi täpselt sama nagu filmis..
isegi surfiklubi. J Ainuke vahe oli
see, et seriaalis tundub nagu tegu oleks jube suure rannaga, aga tegelikult on
see suht väike ja privaatne. Muidugi läksin jalgadega ka ookeanivett proovima –
siis teine kord tean, kui Sally või Alf sinna ujuma lähevad, et mis tunne neil
on J
Vaatasime ka teisele
poole randa ning seal oli ilus jahisadam ning väga-väga ilus ja eksootiline
kohvik. Värava vahel ootasid meid juba banaanipuud , koos kobaratega ning sees
olid puuviljalauad, koos lilledega.. suured merekarbid.. Selline tunne nagu
oleks paradiisi sattunud. Jalutasime sisse ja tellisin endale siidrit. Baarman
soovitas mulle üht, ütles, et see on tema lemmik. Tegi pudeli lahti ja lasi mul
proovida, et kas ikka maitseb. Ütles:“Kui Sulle see ei meeldi, siis joon ise
ära, pole hullu.“ Kahjuks või õnneks
mulle see meeldis ja jõin selle ise J
Summer Bay oli üks mu
kauaaegne unistus, mille täitumist ootasin. Nüüd on see siis lõpuks tehtud ja
olen väga õnnelik, et selle ära nägin. J Aitäh Markus ja Karilin!
Pärast Palm Beach´i
alustasime sõitu Bribbarree suunas ning saime kõne Andrew`lt, kelle kaudu
Bribbareesse saime. Ta ütles, et meil pole veel laupäeval midagi siin teha ning
võime tulla ka hiljem.. et esimene tööpäev on alles teisipäeval või kolmapäeval.
Pärast seda mõtlesimegi, et mida nüüd teha, kuna kõik paremad kohad olid juba
selja taha jäänud ja polnud enam sisemaal midagi oodata. Õnneks aga jäid meile
tee peale Blue Mountains`i d (Sinimäed), kus siis jah, nagu juba uudistest
olete kuulnud, on pidevalt metsatulekahjud. Võin kohe öelda, et ei näinud me
mitte ühtegi tulekahju seal. Igatahes sõitsime sellisesse linna nagu Katoomba
ja otsisime seal endale majutuse. See linn oli väga kihvt, kuna see meenutas
majade poolest Euroopat ning samas ka natuke Metsikut Läänt. Igal pool
tänavatel olid sildid ja isegi see kirjastiil oli selline, et tekkis tunne nagu
iga hetk hüppaks mingi kauboi kõrtsist välja ja kutsuks duellile. Igatahes väga
armas linnake ja väga ilusa koha peal mägedes. Meie hotell oli samuti natuke
vanema hõnguline. Seal olid maas suured vanaaegsed vaibad nagu tavaliselt
vanaema juurde minnes ning kamin. Käisime väljas õhtust söömas ning enne
magamaminekut jõime 2 väga head veini meie kamina ees, milles polnud tuld.
Tegime siis kujutletava lõkke J
Järgmisel päeval
vaatasime selles linnas pikemalt ringi ning külastasime erinevaid
vaateplatvorme Sinimägede piirkonnas. Ütleme nii, et kui ikka selle kõrge mäe
tipus oled, siis maailm tundub ikka väga suur ja võimas. Alla vaadates laius
ees suur kanjon ja tundus nagu isegi õrnad pilved oleksid selle ääre alla
jäänud… Väga lummav!
Kui see päev hakkas
õhtusse saama, siis sõitsime edasi väikesesse linnakesse nimega Lithgow. Seal
käisime Hiina restoranis head ja paremat söömas ning leidsime väikese motelli,
kus öö mööda saata. Järgmisel hommikul sõitsime veel natuke maad tagasi, et
külastada Jenola koopaid, mis on siis Austraalia suurimad ja vanimad koopad.
Kokku oli nende pikkuseks üle 40 km, kuid loomulikult me seda maad ei läbinud,
vaid vaatasime ära mõned suurimad. Jällegi väga-väga vinge kogemus! Ja selle
lähedal oli ka täiesti läbipaistev, helesinine järv. Läbipaistev oli ta, kuna
selles olid sulfaadi mineraalid lahustunud. Uskumatult ilus…
 |
| Karraga trepi peal |
Pärast seda väikest
vaatlust alustasime lõpuks sõitu Bribbaree poole.
Jõudes meie järgmise
töökoha platsile, Bribbaree`sse, oli kell juba õhtul 19:00. Esimese asjana
hakkasime siis otsima oma tube. Leidsime õuest kohe ühe valge väiksema „kuudi“
ning läksime seda vaatama. Sisse astudes leidsime eest ühe suure tolmuse toa,
milles olid ehitusasjad laiali. Ilmselgelt oli seal millegi ehitus pooleli.
Mõtlesime, et see küll meile ei ole, kuna seal pole ühtegi tuba. Hakkasime
edasi vaatama, mis platsi peal veel on. Avastasime, et peale selle ongi veel
ainult üks maja. Kuna selle uksel oli tabalukk ees, otsustasime, et piilume
natuke akende tagant, mis seal sees on. Avastasime, et sees on köögi moodi
tuba, dušš ja veel kaks tuba, mis olid kola täis ja segamini.
Jõudsime lõpuks
avastusele, et meie jaoks siin nüüd küll ruumi pole. Kuna aga oli lubatud, et
sinna tulla saame ning jutt oli, et toad on NATUKE segamini, siis mõtlesime, et
mis seal ikka – koristame natuke ära, nii palju, et saame voodi tühjaks ja seal
magada (kuna olime sõitmisest päris väsinud). Siis tekkis aga järgmine probleem
– kuidas ust lahti saada? Otsisime natuke aega võtit igalt poolt.. ja ka mati
alt, aga ei miskit. Siis mõtlesime, et helistame Andrew`le, et küsida võtme
asukohta. Telefoni haarates avastasime, et meil kõigil kolmel pole ühtegi pulka
levi! Ja nii oligi – ei mingit levi! Alguses muidugi naersime selle olukorra
üle, sest olgem ausad – päris naljakas seis oli J aga siis hakkas kohale jõudma, et tegelikult
polegi kusagil magada ja päris külmaks hakkas ka minema. Lõpuks otsustasime, et
hakkame mingis suunas sõitma ja otsime levi. Väga hea, et võtsime eelmisest
linnast ikkagi natuke kütust, et ringi sõita, kuna siin pole ühtegi
bensiinijaama. Silti nähes tuli
Karilinil meelde, et Andrew elab Temora linnakeses ja otsustasime sinna
poole sõita. Leviga olid ikka väga kehvad lood… Umbes 40 km pärast avastas
Markus oma telefonis väikest signaali ning saime Andrew´ga vaevu rääkida (kuna
levi hakkis). Ta üritas meid enda juurde juhatada, kuid kommunikatsioon oli
natuke vilets ja väga ei saanud kumbki pool aru, kus oleme või kuhu minema
peab. Lõpuks, kusagil kella 9-10 paiku õhtul kohtusime Andrew`ga, pärast mida
alustasime tagasisõitu Bribbaree platsi suunas. Tuli välja, et võti oli elektrikilbis,
maja küljes. J
Uuesti Bribbaree`sse
jõudes oli päike juba ammu looja läinud. Väljas oli pime ja tähed taevas…
muidugi oli ka väga-väga külm! Sellist külma polegi varem Austraalias veel
tundnud. Igatsesin jopet J
Kui võtme üles leidsime ja ukse avasime, ootas ees uus üllatus – kõik ruumid olid
segamini ja koristamata! Oli tunne nagu meid poleks siia üldse oodatud..
Otsisime, kus siis meie toad on ja kus magada saame ning avastasime, et olemas
on ainult kaks voodimadratsit, millest üks oli suhteliselt läbi kulunud. Lisaks
sellele leidsime kaks reformvoodit. Toad olid täis igasugu pahna, mutreid, sodi
jne. Ilmselgelt me poleks seal magada saanud. Vannitoas puudus uks ja
pesumasinat polnud (see peaks olema igal GrainCorpi platsil tagatud). Võtsime
need kaks reformvoodit ja vedasime need pooleli olevasse ja ehitusmaterjali
täis olevasse nn kuuti ning nende peale panime laiu pidi need kaks madratsit,
mille leidsime. Seis oli ikka päris masendav… Õnneks oli selles suures ruumis
olemas konditsioneer, mis töötas ja saime natuke sooja tuppa panna. Teises
elamus puudus mõlemas toas konditsioneer. Vedasime oma kotid tuppa ning kuna
olime väga väsinud sellest seiklemisest, siis pikka pidu polnudki ja sättisime
ennast kolmekesi sellesse meisterdatud voodisse magama. J
Muidugi magada väga ei
õnnestunud sel ööl, kuna oli päris ebamugav.. kaks voodit/madratsit tahtsid
koguaeg lahti vajuda ning oli juba tunda ka seda vahet kahe madratsi vahel.
Hommikul ärgates oli selg päris kange.
 |
| Meie magamistuba esimesel ööl |

Otsustasime kohe sõita
lähimasse linnakesse (selle kohta võiks pigem siis öelda alev) ja teha seal
korralik hommikusöök ja natuke seedida antud olukorda. Enne minekut aga kohtus
Karilin ka meie platsi ülemuse Steve`ga, kes siis imestas, et me juba siin
oleme ning ütles, et võime kohe tööga alustada. Väga-väga veider tunne jäi
meile pärast seda kõike, kuna esiteks – ilmselgelt pole tema teadnud, et me
saabume ning teiseks – meil pole isegi elamiskohta platsil ning juba tahab meid
tööle! Natuke paha maitse jäi suhu sellisest suhtumisest…Lähimasse linnakesse
jõudes, mis on meist 55 km eemal, hakkasime mõtlema, mida edasi teha.. kuna see
olukord oli ikka väga masendav. Mõistsime, et ülemused omavahet pole infot
jaganud ja meile pole praktiliselt hetkel kohtagi, kus magada! Kuigi nad
teadsid juba 3 kuud, et tuleme. Hakkasime kaaluma juba, et läheme minema ja
otsime uued kohad, kus töötada. Tegin isegi mõned telefonikõned selleks… Siis aga helistas Andrew Markusele ning
Markus rääkis meie pettumusest ja sellest, kuidas mitte midagi olemas pole meie
jaoks ning seis on hull. Andrew lubas siis kohe organiseerida „kuuti“ seinad,
et saaks eraldi toad ning madratsid, kus magada ning pesumasina ja
konditsioneerid. Kõik asjad lubati.
Selle päeva veetsime
Young`is, kuna meil polnud mingit tahtmist tagasi minna segamini tubadesse ja
kohta, kus pole levi ega internetti. Tööpäeva lõppedes saime Andrew`lt uue
kõne, kus ta ütles, et seinad on ehitatud ja pesumasin ka olemas.. madratsid
pidid tulema järgmisel päeval. Mõtlesime siis, et mis seal ikka – lähme
vaatame, kas päriselt ka nii.
Kohale jõudes avastasime,
et tõepoolest ongi tubadele seinad ehitatud ja vana pesumasin ka toodud
(millele tuleb ämbriga vett sisse kallata J). Keegi oli isegi majas sees need kaks segamini
tuba asjadest tühjaks teinud (sinna me muidugi minna ei tahtnud, kuna need olid
päris sünged ja seal puudus konditsioneer).
Vedasime oma asjad
siis tubadesse ära, mis olid veel pooleli ehitamisega ning jagasime voodid, et
kõik magada saaksime. Mina sain siis omale äärmise toa, koos ühe reformvoodi ja
päris talutava madratsiga. Karilin ja Markus meisterdasid endale ühest
normaalsest ja ühest mitte-kasutatavast madratsist voodi.:) Nendel on korralik
suur tuba.
Järgmisel päeval
alustasimegi juba tööga.. muidugi olek oli natuke uimane, kuna jällegi pole
väga magada saanud – uus koht ja uus voodi. Tööpäev oli aga suhteliselt
üksluine – Kariliniga värvisime viljaplatside barjääre.. ehk siis täpsemalt
betoonseintesse tekkinud auke ja vahesid. Sel päeval tulid ka uuesti ehitajad
tagasi, kes siis tubade seinad ilusasti korda tegid. Nüüdseks on ära käinud ka
maaler, kes värvis seinad ning samuti dušširuumi. Tunnen end juba koduselt,
kuna asjad lahenesid ilusasti ning elamine on korras. Minu toas on kapp, voodi
ja paar tooli. Kuna siin on mingist ajast ka kraanikauss, siis sellele leidsin
peale ühe puidust plaadi ja tegin sellest riiuli. Sein oli mul natuke katki ja
nägi õue, aga selle lõin ka kahe naela ja kivi abil kinni. J Põrandas on ikka veel paar auku, mille kaudu maja
alla näeb… üks auk on päris hea – saan vähemalt oma prahi sealt alla pühkida
tuba koristades :D Aga sellise eluga harjub vaikselt ära, kui sellistes
kohtades töötad.. pole hullu midagi. Mõnes mõttes ekstreemne ja igati huvitav
kogemus.
Ühel päeval
koristasime ka köögi ära ning tegime selle rohkem kodusemaks.. nüüd on hea seal
vähemalt istuda ja süüa teha. Kööki kasutavad muidugi kõik platsil töötajad.
Mis puudutab sööki, siis lähim toidupood on meil samuti 55 km kaugusel Youngis.
See tähendab seda, et ühe korraga tuleb ära osta mitme nädala toidumoon, et
siin ilusasti hakkama saada.
Koha peal pole mitte
ühtegi vaatamisväärsust ega poodi. Ainuke koht on üle raudtee kohalik pubi.
Oleme seal juba mõned korrad käinud ja üllataval kombel on tegemist väga
normaalse kohaga. Sinna tulevad inimesed igalt poolt. Alles eile üks farmer
ütles, et see on tema kodupubi. Küsisin, et kaugelt ta siis tuleb? Vastas – 25
km eemalt. J Käivad seal siis rekkamehed, farmerid ja muu
rahvas. Paljusid neist kohtab töö juures. Pubi on täpselt nagu filmides.. isegi
muusikamasin on olemas, kuhu mündi paned ja laulu valid. J
Tööga on aga siiani
kõik väga hästi olnud. Oleme saanud päris häid tunde esimesel nädalal. Samuti
oleme iga päev ka töötanud. Hetkel on koos 55,5 tundi kuue päevaga, mis teeb jällegi üle
1200 AUDi. Loodan siiralt, et see nii ka jätkub.
Ülemuse suhtes olen ka
oma arvamuse täielikult muutnud.. kuna alguses ei sümpatiseerinud ta mind
üldse oma suhtumise pärast esimesel
päeval, siis nüüd on ta üks kõige kihvtimaid manager`e üldse. Iga päev teeb ta
nalju, ise täiesti tõsise näoga olles. Kunagi ei saa aru, kas ta mõtleb seda
kõike tõsiselt või mitte. Ning samuti iga päeva lõpus surub ta kätt ja tänab
päeva eest, et head tööd tegid. Platsil töötavad hetkel Markus, mina, Russel,
Red, Grant ja Steve ning meid (Markus, Grant, mina ja tema) nimetab ta
A-team`iks. J Ühe päeva lõpus tuli ta tõsise näoga minu juurde
ja haaras mu käe ning ütles: „Triinu… it was a really nice to know you…and it
was pleasure to work with you.. (selle peale mõtlesin kohe, et huvitav, mida ma
nüüd siis tegin ja jätkas peale pausi)…. I´ll see you tommorrow!“ J Väga tore mees..
Aga hetkel töötame me
stacker`i peal, mis siis autodelt maha kallatava vilja kohe viljahunnikusse
saadab. Iga päev on rekkad rivis ja vilja tuleb pidevalt sisse. Meie tegeleme
hetkel rapsiga. Raps on siis täiesti musta värvi ning meenutab natuke kohvipuru
J Kummaline vili. Sellel platsil töötavadki mehed ja
mina olen hetkel ainuke naine. Karilin ja paar teist tüdrukut töötavad
viljaproovide ja kaalusilla peal. Aga mulle väga meeldib platsil, kuna seal on
vaheldusrikkam ja saab erinevate inimestega, kaastöötajate ja
rekkameestega, juttu ajada ja koostööd
teha. Kohtasin ka esimest naisrekkajuhti. Ja ei olnud ta üldsegi mitte sellne
nagu võiksite arvata… ta oli ilus, peenikese pihaga naine. Valged hambad
läikisid suus, mustad juuksed lehvisid
tuules ning prantsuse maniküür kaunistas küüsi. J Päris uskumatu vaatepilt. Rääkisin temaga täna ka
veel natuke juttu ning ta ütles, et tema elu sees ei teeks sellist tööd nagu
mina teen :D et see on nii must, tolmune ja raske. Isegi paar rekkajuhti on
küsinud minult, et miks ma seda teen, kuna see on nii tolmune töö. Tegelikult
ei ole see nii raske midagi.. raske on siis, kui väljas on 40 kraadi ja eks muidugi
tolm on ebameeldiv.. kuid sellistel hetkedel tuleb rahatähtedele mõelda J
Seiklustest töö juures
niipalju, et eile oli meil selline päev, et hakkas vihma sadama ning pidime
kiiresti presendi viljahunnikule peale tõmbama. Kuna see aga vihmaga muutub väga
libedaks, siis oli tükk tegu seda peale saada. Ning samuti tuul oli väga-väga
tugev, mis tegi kõik töö raskeks. Tuulega presenti tõmmata on väga ohtlik..
kuna see võtab tuule enda alla ja võib igasugu kahju tekitada. GrainCorpis
aastaid tagasi sai üks mees niimoodi surma, et ta oli üleval viljahunniku otsas
ja tuul tuli presendi alla ning lennutas ta sealt maha…
Igatahes saime selle
kuidagi tehtud ning päeva lõpuks olin ma üleni märg ning kiivri otsast tilkus
vett.
Eile oli jällegi
väga-väga tugev tuul ning päris raske oli töötada ja rekkasid maha laadida.
Kuna viljakestad lendasid igal pool ringi ja tugeva tuulega on need päris
valusad. Hoidsime Markusega nägu ja prille kinni, et kusagilt tolm ja sodi
sisse ei tuleks. Kandsime isegi maske suu ees, et natuke paremini hingata
saaks. Kõik kaitsepiirded lendasid mitu korda ümber ja kuna töö toimub suure
lageda platsi peal, siis võte ette kujutada, kui tuul end kogub, mismoodi seal
tolm ja kõik ringi keerutab. Kuna aga oli oodata vihma, siis tuli ka jällegi
viljahunnik presendiga kinni katta. Hakkas jälle raske etapp pihta, kuna väljas
oli ju TUUL. Üritasime siis vaikselt laaduritega seda peale tõmmata, kui ühel
hetkel tuul kogus end presendi alla ning keerutas selle niimoodi laiali, et
lõpp-tulemusena tekkis presendi peale umbes 4 tonnine viljakiht. Seega presenti
edasi ei saanud enam tõmmata… Markus, Grant, ülemus ja mina tegelesime sellega,
et seda vilja sealt maha saada ning present vilja alt ära tõmmata. Ütleme nii, et
kätega seda ikka naljalt ei tõmba.. Kaevasime oma kätega vilja nagu koerad.. J olime üleval hunniku otsas ning puhanguti oli seal
tuul nii tugev, et tahtis kiivri peast ära viia. Ega tegelikult poleks me keegi
tohtinud seal olla, aga see present tuli kätte saada… Lõpuks leidsime otsa
uuesti üles ning siis hakkasime Markuse ja Grantiga vilja alla kühveldama
hunniku otsast. See oli päris tülikas töö – vali tuul ja väga libe raps. Nagu
kelguga laseks mäest alla, kui selle peale astud. Eks siis minagi suutsin muidugi
seal kukkuda ja oma küünarnuki vastu harja ära lüüa. Nüüd sinikas peal ja tore.
J Päev aga lõppes sellega, et kell oli juba pool 6
ja ülemus tuli ütlema, et plats on kinni ja rohkem autosid vastu ei võta ja
meie võime päeva ära lõpetada, et tema teeb viimased rekkad ise ära. Olukord
oli sel hetkel seal ikka päris hull juba.
 |
| Bunker`i peal ronimas |
 |
| Vihmast läbimärg |
 |
| Tuulehoog presendi all |
Täna öösel hakkaski
siis jälle sadama ja tundub, et paariks päevaks tööd ei saa. Vast ongi hea,
sest siis saan oma selga natuke ravida. Tegin vist eile mingi vale liigutuse,
nii et täna öösel väga magada ei saanud – seljavalu. Õnneks oli mul aga üks
Priidu antud Foreveri heat-kreem kaasas, mille peale määrisin. J Wish me luck, et parem hakkaks!
No nüüd tuli küll üks
väga pikk blogi sellest kõigest, kuid kahjuks hetkel muud võimalust pole teid
teavitada oma tegemistest. Kui peale paari nädalat korra linna satume, siis
saame internetti ja saan korra ühendust võtta.. kel jutte ja uudiseid mulle
rääkida, siis kirjutage Facebook`i ja võimalusel saan vastata. J Mõnes mõttes on natuke põnev katsumus ka ilma
internetita olla. Polegi sellist asja veel olnud, et internetti ei saa.. hakkad
hindama teisi asju rohkem… Proovige ;)
Olge tublid ja nautige
külma Eestimaad.. ka siin on ööd väga jahedad..
Kirjutamiseni! Ja kui
varem ei kuule, siis jõulude ajal ikka J
Teie Trintsu