Lõpuks ometi!

Armsad sõbrad!

Ei teagi kohe, millest alustada. Alustan siis algusest J. Nimelt hetkel üritan hakata blogi kirjutama võimalusel, kui vaba päeva saan ning kui pärast seda linna satun, saan kasutada internetti ning selle kõik üles panna.

Meie roadtrip pärast Gold Coasti viis järgmisena Newcastel`isse, kus siis veetsime jällegi öö motellis. Kuna olime terve päev praktiliselt sõitnud, siis rohkem midagi ei teinudki, kui läksime magama ära.

Järgmisel hommikul sõime aga väga head hommikusööki, mis sisaldas Chai Latte`t ja lõhe saiu. Njom-njom J ning pärast seda alustasime teed Summer Bay suunas ehk siis Palm Beach. Ootasin seda päeva tükk aega, millal lõpuks sinna randa saan, kus „Kodus ja Võõrsil“ seriaali tehakse. Tee sinna oli ikka väga kurviline ja käänuline, mäkke tõustes. Ja rand oligi täpselt sama nagu filmis.. isegi surfiklubi. J Ainuke vahe oli see, et seriaalis tundub nagu tegu oleks jube suure rannaga, aga tegelikult on see suht väike ja privaatne. Muidugi läksin jalgadega ka ookeanivett proovima – siis teine kord tean, kui Sally või Alf sinna ujuma lähevad, et mis tunne neil on J

Vaatasime ka teisele poole randa ning seal oli ilus jahisadam ning väga-väga ilus ja eksootiline kohvik. Värava vahel ootasid meid juba banaanipuud , koos kobaratega ning sees olid puuviljalauad, koos lilledega.. suured merekarbid.. Selline tunne nagu oleks paradiisi sattunud. Jalutasime sisse ja tellisin endale siidrit. Baarman soovitas mulle üht, ütles, et see on tema lemmik. Tegi pudeli lahti ja lasi mul proovida, et kas ikka maitseb. Ütles:“Kui Sulle see ei meeldi, siis joon ise ära, pole hullu.“  Kahjuks või õnneks mulle see meeldis ja jõin selle ise J

Summer Bay oli üks mu kauaaegne unistus, mille täitumist ootasin. Nüüd on see siis lõpuks tehtud ja olen väga õnnelik, et selle ära nägin. J Aitäh Markus ja Karilin!

Pärast Palm Beach´i alustasime sõitu Bribbarree suunas ning saime kõne Andrew`lt, kelle kaudu Bribbareesse saime. Ta ütles, et meil pole veel laupäeval midagi siin teha ning võime tulla ka hiljem.. et esimene tööpäev on alles teisipäeval või kolmapäeval. Pärast seda mõtlesimegi, et mida nüüd teha, kuna kõik paremad kohad olid juba selja taha jäänud ja polnud enam sisemaal midagi oodata. Õnneks aga jäid meile tee peale Blue Mountains`i d (Sinimäed), kus siis jah, nagu juba uudistest olete kuulnud, on pidevalt metsatulekahjud. Võin kohe öelda, et ei näinud me mitte ühtegi tulekahju seal. Igatahes sõitsime sellisesse linna nagu Katoomba ja otsisime seal endale majutuse. See linn oli väga kihvt, kuna see meenutas majade poolest Euroopat ning samas ka natuke Metsikut Läänt. Igal pool tänavatel olid sildid ja isegi see kirjastiil oli selline, et tekkis tunne nagu iga hetk hüppaks mingi kauboi kõrtsist välja ja kutsuks duellile. Igatahes väga armas linnake ja väga ilusa koha peal mägedes. Meie hotell oli samuti natuke vanema hõnguline. Seal olid maas suured vanaaegsed vaibad nagu tavaliselt vanaema juurde minnes ning kamin. Käisime väljas õhtust söömas ning enne magamaminekut jõime 2 väga head veini meie kamina ees, milles polnud tuld. Tegime siis kujutletava lõkke J

Järgmisel päeval vaatasime selles linnas pikemalt ringi ning külastasime erinevaid vaateplatvorme Sinimägede piirkonnas. Ütleme nii, et kui ikka selle kõrge mäe tipus oled, siis maailm tundub ikka väga suur ja võimas. Alla vaadates laius ees suur kanjon ja tundus nagu isegi õrnad pilved oleksid selle ääre alla jäänud… Väga lummav!

Kui see päev hakkas õhtusse saama, siis sõitsime edasi väikesesse linnakesse nimega Lithgow. Seal käisime Hiina restoranis head ja paremat söömas ning leidsime väikese motelli, kus öö mööda saata. Järgmisel hommikul sõitsime veel natuke maad tagasi, et külastada Jenola koopaid, mis on siis Austraalia suurimad ja vanimad koopad. Kokku oli nende pikkuseks üle 40 km, kuid loomulikult me seda maad ei läbinud, vaid vaatasime ära mõned suurimad. Jällegi väga-väga vinge kogemus! Ja selle lähedal oli ka täiesti läbipaistev, helesinine järv. Läbipaistev oli ta, kuna selles olid sulfaadi mineraalid lahustunud. Uskumatult ilus…

Karraga trepi peal

Pärast seda väikest vaatlust alustasime lõpuks sõitu Bribbaree poole.

Jõudes meie järgmise töökoha platsile, Bribbaree`sse, oli kell juba õhtul 19:00. Esimese asjana hakkasime siis otsima oma tube. Leidsime õuest kohe ühe valge väiksema „kuudi“ ning läksime seda vaatama. Sisse astudes leidsime eest ühe suure tolmuse toa, milles olid ehitusasjad laiali. Ilmselgelt oli seal millegi ehitus pooleli. Mõtlesime, et see küll meile ei ole, kuna seal pole ühtegi tuba. Hakkasime edasi vaatama, mis platsi peal veel on. Avastasime, et peale selle ongi veel ainult üks maja. Kuna selle uksel oli tabalukk ees, otsustasime, et piilume natuke akende tagant, mis seal sees on. Avastasime, et sees on köögi moodi tuba, dušš ja veel kaks tuba, mis olid kola täis ja segamini.

Jõudsime lõpuks avastusele, et meie jaoks siin nüüd küll ruumi pole. Kuna aga oli lubatud, et sinna tulla saame ning jutt oli, et toad on NATUKE segamini, siis mõtlesime, et mis seal ikka – koristame natuke ära, nii palju, et saame voodi tühjaks ja seal magada (kuna olime sõitmisest päris väsinud). Siis tekkis aga järgmine probleem – kuidas ust lahti saada? Otsisime natuke aega võtit igalt poolt.. ja ka mati alt, aga ei miskit. Siis mõtlesime, et helistame Andrew`le, et küsida võtme asukohta. Telefoni haarates avastasime, et meil kõigil kolmel pole ühtegi pulka levi! Ja nii oligi – ei mingit levi! Alguses muidugi naersime selle olukorra üle, sest olgem ausad – päris naljakas seis oli J aga siis hakkas kohale jõudma, et tegelikult polegi kusagil magada ja päris külmaks hakkas ka minema. Lõpuks otsustasime, et hakkame mingis suunas sõitma ja otsime levi. Väga hea, et võtsime eelmisest linnast ikkagi natuke kütust, et ringi sõita, kuna siin pole ühtegi bensiinijaama. Silti nähes tuli  Karilinil meelde, et Andrew elab Temora linnakeses ja otsustasime sinna poole sõita. Leviga olid ikka väga kehvad lood… Umbes 40 km pärast avastas Markus oma telefonis väikest signaali ning saime Andrew´ga vaevu rääkida (kuna levi hakkis). Ta üritas meid enda juurde juhatada, kuid kommunikatsioon oli natuke vilets ja väga ei saanud kumbki pool aru, kus oleme või kuhu minema peab. Lõpuks, kusagil kella 9-10 paiku õhtul kohtusime Andrew`ga, pärast mida alustasime tagasisõitu Bribbaree platsi suunas. Tuli välja, et võti oli elektrikilbis, maja küljes. J

Uuesti Bribbaree`sse jõudes oli päike juba ammu looja läinud. Väljas oli pime ja tähed taevas… muidugi oli ka väga-väga külm! Sellist külma polegi varem Austraalias veel tundnud. Igatsesin jopet J
Kui võtme üles leidsime ja ukse avasime, ootas ees uus üllatus – kõik ruumid olid segamini ja koristamata! Oli tunne nagu meid poleks siia üldse oodatud.. Otsisime, kus siis meie toad on ja kus magada saame ning avastasime, et olemas on ainult kaks voodimadratsit, millest üks oli suhteliselt läbi kulunud. Lisaks sellele leidsime kaks reformvoodit. Toad olid täis igasugu pahna, mutreid, sodi jne. Ilmselgelt me poleks seal magada saanud. Vannitoas puudus uks ja pesumasinat polnud (see peaks olema igal GrainCorpi platsil tagatud). Võtsime need kaks reformvoodit ja vedasime need pooleli olevasse ja ehitusmaterjali täis olevasse nn kuuti ning nende peale panime laiu pidi need kaks madratsit, mille leidsime. Seis oli ikka päris masendav… Õnneks oli selles suures ruumis olemas konditsioneer, mis töötas ja saime natuke sooja tuppa panna. Teises elamus puudus mõlemas toas konditsioneer. Vedasime oma kotid tuppa ning kuna olime väga väsinud sellest seiklemisest, siis pikka pidu polnudki ja sättisime ennast kolmekesi sellesse meisterdatud voodisse magama. J

Muidugi magada väga ei õnnestunud sel ööl, kuna oli päris ebamugav.. kaks voodit/madratsit tahtsid koguaeg lahti vajuda ning oli juba tunda ka seda vahet kahe madratsi vahel. Hommikul ärgates oli selg päris kange.

Meie magamistuba esimesel ööl

Otsustasime kohe sõita lähimasse linnakesse (selle kohta võiks pigem siis öelda alev) ja teha seal korralik hommikusöök ja natuke seedida antud olukorda. Enne minekut aga kohtus Karilin ka meie platsi ülemuse Steve`ga, kes siis imestas, et me juba siin oleme ning ütles, et võime kohe tööga alustada. Väga-väga veider tunne jäi meile pärast seda kõike, kuna esiteks – ilmselgelt pole tema teadnud, et me saabume ning teiseks – meil pole isegi elamiskohta platsil ning juba tahab meid tööle! Natuke paha maitse jäi suhu sellisest suhtumisest…Lähimasse linnakesse jõudes, mis on meist 55 km eemal, hakkasime mõtlema, mida edasi teha.. kuna see olukord oli ikka väga masendav. Mõistsime, et ülemused omavahet pole infot jaganud ja meile pole praktiliselt hetkel kohtagi, kus magada! Kuigi nad teadsid juba 3 kuud, et tuleme. Hakkasime kaaluma juba, et läheme minema ja otsime uued kohad, kus töötada. Tegin isegi mõned telefonikõned selleks…  Siis aga helistas Andrew Markusele ning Markus rääkis meie pettumusest ja sellest, kuidas mitte midagi olemas pole meie jaoks ning seis on hull. Andrew lubas siis kohe organiseerida „kuuti“ seinad, et saaks eraldi toad ning madratsid, kus magada ning pesumasina ja konditsioneerid. Kõik asjad lubati.

Selle päeva veetsime Young`is, kuna meil polnud mingit tahtmist tagasi minna segamini tubadesse ja kohta, kus pole levi ega internetti. Tööpäeva lõppedes saime Andrew`lt uue kõne, kus ta ütles, et seinad on ehitatud ja pesumasin ka olemas.. madratsid pidid tulema järgmisel päeval. Mõtlesime siis, et mis seal ikka – lähme vaatame, kas päriselt ka nii.

Kohale jõudes avastasime, et tõepoolest ongi tubadele seinad ehitatud ja vana pesumasin ka toodud (millele tuleb ämbriga vett sisse kallata J). Keegi oli isegi majas sees need kaks segamini tuba asjadest tühjaks teinud (sinna me muidugi minna ei tahtnud, kuna need olid päris sünged ja seal puudus konditsioneer).

Vedasime oma asjad siis tubadesse ära, mis olid veel pooleli ehitamisega ning jagasime voodid, et kõik magada saaksime. Mina sain siis omale äärmise toa, koos ühe reformvoodi ja päris talutava madratsiga. Karilin ja Markus meisterdasid endale ühest normaalsest ja ühest mitte-kasutatavast madratsist voodi.:) Nendel on korralik suur tuba.

Järgmisel päeval alustasimegi juba tööga.. muidugi olek oli natuke uimane, kuna jällegi pole väga magada saanud – uus koht ja uus voodi. Tööpäev oli aga suhteliselt üksluine – Kariliniga värvisime viljaplatside barjääre.. ehk siis täpsemalt betoonseintesse tekkinud auke ja vahesid. Sel päeval tulid ka uuesti ehitajad tagasi, kes siis tubade seinad ilusasti korda tegid. Nüüdseks on ära käinud ka maaler, kes värvis seinad ning samuti dušširuumi. Tunnen end juba koduselt, kuna asjad lahenesid ilusasti ning elamine on korras. Minu toas on kapp, voodi ja paar tooli. Kuna siin on mingist ajast ka kraanikauss, siis sellele leidsin peale ühe puidust plaadi ja tegin sellest riiuli. Sein oli mul natuke katki ja nägi õue, aga selle lõin ka kahe naela ja kivi abil kinni. J Põrandas on ikka veel paar auku, mille kaudu maja alla näeb… üks auk on päris hea – saan vähemalt oma prahi sealt alla pühkida tuba koristades :D Aga sellise eluga harjub vaikselt ära, kui sellistes kohtades töötad.. pole hullu midagi. Mõnes mõttes ekstreemne ja igati huvitav kogemus.

Ühel päeval koristasime ka köögi ära ning tegime selle rohkem kodusemaks.. nüüd on hea seal vähemalt istuda ja süüa teha. Kööki kasutavad muidugi kõik platsil töötajad. Mis puudutab sööki, siis lähim toidupood on meil samuti 55 km kaugusel Youngis. See tähendab seda, et ühe korraga tuleb ära osta mitme nädala toidumoon, et siin ilusasti hakkama saada.

Koha peal pole mitte ühtegi vaatamisväärsust ega poodi. Ainuke koht on üle raudtee kohalik pubi. Oleme seal juba mõned korrad käinud ja üllataval kombel on tegemist väga normaalse kohaga. Sinna tulevad inimesed igalt poolt. Alles eile üks farmer ütles, et see on tema kodupubi. Küsisin, et kaugelt ta siis tuleb? Vastas – 25 km eemalt. J Käivad seal siis rekkamehed, farmerid ja muu rahvas. Paljusid neist kohtab töö juures. Pubi on täpselt nagu filmides.. isegi muusikamasin on olemas, kuhu mündi paned ja laulu valid. J

Tööga on aga siiani kõik väga hästi olnud. Oleme saanud päris häid tunde esimesel nädalal. Samuti oleme iga päev ka töötanud. Hetkel on koos  55,5 tundi kuue päevaga, mis teeb jällegi üle 1200 AUDi. Loodan siiralt, et see nii ka jätkub.

Ülemuse suhtes olen ka oma arvamuse täielikult muutnud.. kuna alguses ei sümpatiseerinud ta mind üldse  oma suhtumise pärast esimesel päeval, siis nüüd on ta üks kõige kihvtimaid manager`e üldse. Iga päev teeb ta nalju, ise täiesti tõsise näoga olles. Kunagi ei saa aru, kas ta mõtleb seda kõike tõsiselt või mitte. Ning samuti iga päeva lõpus surub ta kätt ja tänab päeva eest, et head tööd tegid. Platsil töötavad hetkel Markus, mina, Russel, Red, Grant ja Steve ning meid (Markus, Grant, mina ja tema) nimetab ta A-team`iks. J Ühe päeva lõpus tuli ta tõsise näoga minu juurde ja haaras mu käe ning ütles: „Triinu… it was a really nice to know you…and it was pleasure to work with you.. (selle peale mõtlesin kohe, et huvitav, mida ma nüüd siis tegin ja jätkas peale pausi)…. I´ll see you tommorrow!“ J Väga tore mees..

Aga hetkel töötame me stacker`i peal, mis siis autodelt maha kallatava vilja kohe viljahunnikusse saadab. Iga päev on rekkad rivis ja vilja tuleb pidevalt sisse. Meie tegeleme hetkel rapsiga. Raps on siis täiesti musta värvi ning meenutab natuke kohvipuru J Kummaline vili. Sellel platsil töötavadki mehed ja mina olen hetkel ainuke naine. Karilin ja paar teist tüdrukut töötavad viljaproovide ja kaalusilla peal. Aga mulle väga meeldib platsil, kuna seal on vaheldusrikkam ja saab erinevate inimestega, kaastöötajate ja rekkameestega,  juttu ajada ja koostööd teha. Kohtasin ka esimest naisrekkajuhti. Ja ei olnud ta üldsegi mitte sellne nagu võiksite arvata… ta oli ilus, peenikese pihaga naine. Valged hambad läikisid suus,  mustad juuksed lehvisid tuules ning prantsuse maniküür kaunistas küüsi. J Päris uskumatu vaatepilt. Rääkisin temaga täna ka veel natuke juttu ning ta ütles, et tema elu sees ei teeks sellist tööd nagu mina teen :D et see on nii must, tolmune ja raske. Isegi paar rekkajuhti on küsinud minult, et miks ma seda teen, kuna see on nii tolmune töö. Tegelikult ei ole see nii raske midagi.. raske on siis, kui väljas on 40 kraadi ja eks muidugi tolm on ebameeldiv.. kuid sellistel hetkedel tuleb rahatähtedele mõelda J

Seiklustest töö juures niipalju, et eile oli meil selline päev, et hakkas vihma sadama ning pidime kiiresti presendi viljahunnikule peale tõmbama. Kuna see aga vihmaga muutub väga libedaks, siis oli tükk tegu seda peale saada. Ning samuti tuul oli väga-väga tugev, mis tegi kõik töö raskeks. Tuulega presenti tõmmata on väga ohtlik.. kuna see võtab tuule enda alla ja võib igasugu kahju tekitada. GrainCorpis aastaid tagasi sai üks mees niimoodi surma, et ta oli üleval viljahunniku otsas ja tuul tuli presendi alla ning lennutas ta sealt maha…

Igatahes saime selle kuidagi tehtud ning päeva lõpuks olin ma üleni märg ning kiivri otsast tilkus vett.

Eile oli jällegi väga-väga tugev tuul ning päris raske oli töötada ja rekkasid maha laadida. Kuna viljakestad lendasid igal pool ringi ja tugeva tuulega on need päris valusad. Hoidsime Markusega nägu ja prille kinni, et kusagilt tolm ja sodi sisse ei tuleks. Kandsime isegi maske suu ees, et natuke paremini hingata saaks. Kõik kaitsepiirded lendasid mitu korda ümber ja kuna töö toimub suure lageda platsi peal, siis võte ette kujutada, kui tuul end kogub, mismoodi seal tolm ja kõik ringi keerutab. Kuna aga oli oodata vihma, siis tuli ka jällegi viljahunnik presendiga kinni katta. Hakkas jälle raske etapp pihta, kuna väljas oli ju TUUL. Üritasime siis vaikselt laaduritega seda peale tõmmata, kui ühel hetkel tuul kogus end presendi alla ning keerutas selle niimoodi laiali, et lõpp-tulemusena tekkis presendi peale umbes 4 tonnine viljakiht. Seega presenti edasi ei saanud enam tõmmata… Markus, Grant, ülemus ja mina tegelesime sellega, et seda vilja sealt maha saada ning present vilja alt ära tõmmata. Ütleme nii, et kätega seda ikka naljalt ei tõmba.. Kaevasime oma kätega vilja nagu koerad.. J olime üleval hunniku otsas ning puhanguti oli seal tuul nii tugev, et tahtis kiivri peast ära viia. Ega tegelikult poleks me keegi tohtinud seal olla, aga see present tuli kätte saada… Lõpuks leidsime otsa uuesti üles ning siis hakkasime Markuse ja Grantiga vilja alla kühveldama hunniku otsast. See oli päris tülikas töö – vali tuul ja väga libe raps. Nagu kelguga laseks mäest alla, kui selle peale astud. Eks siis minagi suutsin muidugi seal kukkuda ja oma küünarnuki vastu harja ära lüüa. Nüüd sinikas peal ja tore. J Päev aga lõppes sellega, et kell oli juba pool 6 ja ülemus tuli ütlema, et plats on kinni ja rohkem autosid vastu ei võta ja meie võime päeva ära lõpetada, et tema teeb viimased rekkad ise ära. Olukord oli sel hetkel seal ikka päris hull juba.

Bunker`i peal ronimas

Vihmast läbimärg

Tuulehoog presendi all

Täna öösel hakkaski siis jälle sadama ja tundub, et paariks päevaks tööd ei saa. Vast ongi hea, sest siis saan oma selga natuke ravida. Tegin vist eile mingi vale liigutuse, nii et täna öösel väga magada ei saanud – seljavalu. Õnneks oli mul aga üks Priidu antud Foreveri heat-kreem kaasas, mille peale määrisin. J Wish me luck, et parem hakkaks!

No nüüd tuli küll üks väga pikk blogi sellest kõigest, kuid kahjuks hetkel muud võimalust pole teid teavitada oma tegemistest. Kui peale paari nädalat korra linna satume, siis saame internetti ja saan korra ühendust võtta.. kel jutte ja uudiseid mulle rääkida, siis kirjutage Facebook`i ja võimalusel saan vastata. J Mõnes mõttes on natuke põnev katsumus ka ilma internetita olla. Polegi sellist asja veel olnud, et internetti ei saa.. hakkad hindama teisi asju rohkem… Proovige ;)

Olge tublid ja nautige külma Eestimaad.. ka siin on ööd väga jahedad..

Kirjutamiseni! Ja kui varem ei kuule, siis jõulude ajal ikka J

Teie Trintsu