Super päev Maraboon järve ääres

Eile õhtul oli meil väga tore istumine, millest võtsid osa kõik meie platsil töötavad inimesed ning ka meie ülemus Jenny ja tema poeg. Istusime, jõime, jutustasime – väga mõnus õhtu oli, eriti seepärast, et saime kõik teineteist paremini tundma, kuna töö ajal seda väga teha ei õnnestu. Ning teiseks – meie ülemuse esimene lause kohale jõudes oli – Grab me one bear :D Kõik tundsid end vabalt.. sellest hoolimata, et ülemus kõrval oli. Jenny tegi muidugi ka päris kobedaid nalju… vahepeal isegi kallistas mind J Ütlesin talle täna, et selliseid õhtuid võiks veel olla ning ta ütles, et enne hooaja algust ta tahabki teha grillipeo, kus siis kõik inimesed, kes koos töötama hakkavad, saavad teineteist tundma õppida. Ütleme nii et Eesti ülemustelt on siit palju õppida! J

Veel sain eile teada seda, et lähen Sample Standi koolitusele (viljaproovide võtmise ja tüüpide määramise koolitus), mis kestab siis kaks päeva. Muidugi seal osalemise eest saan ka palka. Aga see ei saa kindlasti lihtne olema, sest see on väga tähtis ja oluline töö harvesti ajal. Rekka sõidab boksi juurde ja tolmuimejaga peab imema kastist vilja ja siis lähed selle viljaga ja teed igasugu proove ja asju.. määrad niiskuse ja kõike muud. Kui vaja, pead vaatama mikroskoobi alt. Ühesõnaga – peab ära määrama, mis vili on ja kuhu see kallatakse. Suur vastutus.. loodan, et ikka aru saan niipalju :D

Täna hommikul, kui hommikusööki sõime (Aussi keeles siis breaky`t), tuli meie juurde Jenny poeg ja ütles, et nad lähevad järve äärde. Ning kohe peale seda tuli ka Jenny ja kutsus meid kaasa. Kuna ma pole varem seal käinud, siis olime nõus ja pakkisime oma asjad kokku ning sõit võis alata. Kohale jõudes oli seal veel Jenny tütar oma perega, kellel oli kaasas JetSki ja tube. Esimest korda sain proovida sõitu tube`ga. Sellel oli 3 kohta ning igale inimesele olid käepidemed, millest pidi siis kinni hoidma.  Sõit oli päris vinge ja päris kiire. Kiljusime korralikult. Iga kord, kui kurv tuli, siis oli selline tunne, et lihtsalt lendad sealt serva pealt ära, sest käed olid lõpuks juba nii väsinud kinni hoidmisest. Ja igas kurvis pidi siis vastupidises suunas end kallutama, et see ümber ei läheks. Päris jube oli tegelikult J Mul oleks peaaegu p… püksi tulnud J Aga just see oli minu jaoks ebameeldiv, et kurvis läks see alus ikka nii lendu ja ise ka lendasin seal peal ja polnud nagu enam jõudu kätega end kinni hoida.. kartsin, et lendan sealt pealt nagu tinakuul vette. J 

Tube

Peale päevitamist ja söömist läksin ja proovisin sõitu JetSkiga. Vot see oli vinge! Seda ma nautisin ja oleks võinud isegi kauem sõita. Tuul sahistas juustes ja pisarad voolasid silmadest… mmm..  Sõit meenutab tsiklisõitu – kallutad kaasa, kui vaja ja muidu mõnuled niisama. ;)

Nüüd aga on jälle kõht head ja paremat täis ning täna ehk õnneks ei pea enam kolleegide ja ülemustega napsu võtma J Lasen maol puhata… Tehke seda ka teie!

Kes ei tööta, see ei söö

Viimased päevad on jällegi nii läinud, et pole olnud aega õhtuti väga arvuti taga istuda.

Teisipäeval jätkasime oma tööpäeva presentide juures. Jällegi õmblesime ja tirisime neid laiali. Oli väga kuum päev. Presentide peal tunned nii, et päike paistab ülevalt ja paistab ka alt. 

Presendid 

Parim sõber - Laadur

Kuna aga meie suurt ülemust polnud veel tööl tagasi, siis kõik võtsid jälle rahulikult ning lõpp-kokkuvõttes saime vist reaalselt mõni tund tööd ka teha J See on hea, et hommikul kell 7 lähed tööle, paned kohe aja kirja ja siis istutakse vahel pool tundi või isegi rohkem ja aetakse juttu. Siis lähed tööle… midagi nokitsed ja algab kohe Smoko. Pärast seda teed tööd ja kahe tunni pärast juba lõuna. Ja siis enamasti 15:30 ongi tööpäev läbi.
Kuna aga meil autot polnud, millega platsil ringi sõita, siis sain transpordivahendiks ühe vana traktori, mis sõitis võib-olla 20-30 km/h. Jälle kogemuse võrra rikkam.

Liiklusvahend karavani ja tööplatsi vahel

Sel korral peale lõunasööki tegi Dave meile huvitava testi. Nimelt ta ise sõidab suure laaduriga ning tõi meile platsile 3 suurt rehvi ja euroaluse ning ütles, et nüüd proovime kõik tõstukiga euroaluse üles võtta ja sõita slaalomit.. edasi ja tagasi. J Mõtlesin algul, et ta teeb nalja, aga oh ei – töö ajal siis hakkasimegi tõstukiga sõitma :D Päris vahva oli… Üllatavalt läks mul kohe esimese korraga päris hästi – sain euroaluse ilusasti „kahvlite“ peale ja algaski slaalom. Selline huvitav masinate päev.

Forklift`iga slaalomit tegemas

.. siis kui tööd teeme :)

Kolmapäeval aga saime sõita jällegi Gindiesse ning seal hakkasime koristama ja puhastama shede (viljakuure). Puhuriga saime viljaterad ära puhuda, mille järel siis ülemus ronis sügavale hopperisse (auk, kuhu vili kallatakse) ning hakkas sealt ämbritega meile vilja ulatama. Lisaks viljale tulid sealt välja ka kuivanud konnad ning üks väike madu. Õnneks elus keegi ei olnud.

Leiud vilja seest

Madu-uss :)

Teises hopperis aga oli roiskunud ja vana vili, mida sain siis ka ise minna tolmuimejaga ära võtma. Roiskunud vili ei lõhna kohe üldse meeldivalt…

Pärast seda sain veel tolmuimejaga terve silo sisemuse ära puhastada maisiteradest.
See päev tuli meil päris pikk ning saime 10 tundi kirja. 

Hopper

Õhtul rääkis meie ülemus meile, et pole veel midagi kindlat, kuhu harvesti ajal jääme. Võimalik, et peame hoopis Gindiesse kolima ning oma karavaniga hüvasti jätma. Kuid meil pole autot – seega poodi minekut tuleks seal sebida kuidagi. Aga eks näis.. Harvesti ajal nagunii peale tööd kukud kohe magama. Räägivad, et enamasti on nii, et näiteks 10 päeva töötad järjest ja siis ehk saad 1 vaba päeva. Ja iga päev jagub tööd umbes 14 tunniks.

Eile saime aga viljast eemale ning alustasime köögi värvimist. Usun, et kui see valmis saab, tuleb sellest väga ilus ruum. Kahjuks aga saime ainult 5 tundi tööd teha, kuid asi seegi. 

Ja eile oli mu esimene PALGAPÄEV :) Kohe muidugi oli ka probleem, kuna mu pangakontol ilutses üks suur 0.  Hakkasime siis asja uurima, et miks palka pole ning tuli välja, et viimati, kui pangas käisin Brisbane`s, siis nad seal unustasid ühe linnukese tegemata ja mu pangakonto aktiveerida. Selleks pidime aga otsima panga, kuhu saaks minna. Kuna aga pangani oli mitu kilomeetrit ja see suleti kell 16:00, otsustasime, et võtame Howie auto. Howie kunagi ütles meile, et kui vaja poodi minna või kuhu iganes, siis võime ta auto võtta. Mõeldud-tehtud. Siis aga oli küsimus, kumb sõidab :D Kuna siin ju vasakpoolne liiklus ja tundmatu linn ka veel. Olin nõus siis selle sõidu oma hingele võtma :) Olgem ausad - päris keeruline on ikka esimest korda LINNAS sõita ja veel nii, et vasakul pool... muidugi otsisin vahel käigukangi paremalt poolt ning ühest vasakpöördest sain õnneks kiiresti õigele poole teed keeratud. :) Harjutamu... aga käisime ära nii pangas kui ka poes ja jõudsime elusalt koju tagasi. Pangakontol oli siis aga juba ilus number - 71 tunni eest 1527 AUD. Harvesti ajal õnneks need numbrid peaksid kahekordistuma.

Õhtul oli ka paar huvitava seika. Nimelt, kui wc-sse läksin, sai mul lamp tühjaks ja prill-lauale istudes tundsin hetkeks midagi libedat :D ja järsku hüppas konn mu alt minema. See ehmatas veidike, aga kuna teadsin, et seal konn peaks olema, siis hirmu ei tundnud. Teist korda, kui läksin, hakkasin käsi pesema ja tundsin, kuidas miski hüppas mu juustesse -jälle see sama valge konn! See kord küll väga meeldiv polnud… J

Täna, reedel on aga meil day off. Istume ja naudime ilma… ja lihtsalt kavatseme puhata…

Olge munuksed ja järgmiste seiklusteni!

Anetti vanaema juures olev jõgi...

… just sellele mõtlesin täna, kui tööl olin.. unistasin, kuidas selles jões ujun ja kalaparv minu selja taga sama rõõmsalt...mõnus jahutav värske vesi. J

Nagu sellest võib järeldada, siis jah, täna oli väga palav tööpäev – 8 tundi päikese käes. Laotasime laiali suuri-suuri presente ning puhastasime, õmblesime, sulatasime neid. Suhteliselt väsitav töö ning just seepärast, et oled pika päeva päikese käes. Võib öelda, et mõnus jume on peal, kuigi kasutame siin 30st päikesekreemi. Võite teha omad järeldused, kui ohtlik päike siin on.
Sellega seoses tuli meelde üks pühapäeva õhtune seik, kui Roy (see sama rekkajuht) tuli mu juurde ja ütles, et me ei tohiks päevitada siin päikese käes, et see pole sama mis Eestis. Et me peame ikka palju päikesekreemi panema, muidu saame valged täpid. Temal endal on neid juba päris palju, mis siis jäävadki kogu eluks nahale. Tänasin teda viisakalt muretsemise eest ja ütlesin, et meid on juba hoiatatud. Roy on tegelikult päris vahva vanamees. J

Mis aga puudutab nädalavahetust, siis laupäeval käisin oma elu esimesel Rodeol, Capellas. Toimus see siis sellise katuse all, mis oli ühest küljest tribüüne täis ning teisel pool pandi valmis hobuseid ja härgi. Vahel isegi oli kuulda, kui närvis mõni loom oli ja kapjadega väravat tagus.
Osalesid seal nii naised kui mehed. Naised püüdsid lassoga vasikaid, mehed tegid ka kõike muud.
Esimesena toimuski rodeo hobustega, pärast seda härgadega ning kolmandaks lasti vasikas lahti ning mehed/naised pidid hobuse seljast teda lassoga kinni püüdma. Neljandaks oli võistlus, kus samuti vasikas lasti jooksu ning mehed, kahe hobuse seljas üritasid teda lassodega kätte saada. Üks viskas lasso kaela ümber, teine jalgade. Väga osavad mehed olid!
Juhtus ka üks ebameeldiv vaatepilt – nimelt üks hobune oli nii ametis oma paela ära saamisega, et jooksis peaga vastu barjääri ja kukkus maha. Mees hüppas barjääri peale. Väga jube oli seda vaadata, sest nii kahju hakkas loomast… (samuti oli mul väga kahju ka nendest vasikatest, keda lassodega püüti). Õnneks aga hobune tõusis püsti ning jalutas platsilt minema. (Lisasin FB-sse ka ühe video selle rodeo kohta)

Kas teate, mis paneb neid hobuseid ja härgasid üldse hüppama ja niimoodi ringi kappama? Võimalik, et teate, aga kes ei tea, siis nimelt – nende munade (jah, munade J) juurde seotakse selline pael, mis paneb neid ebamugavalt tundma ja siis nad tahavad sellest ruttu lahti saada. Meestel vist hea seda parem ette kujutada. J 

Nii püüdsid mehed vasikaid

Kui rodeo käik oli käidud, jalutasime tagasi Markuse ja Karilini tööplatsile, kus istusime ka juba päeval. Nimelt elavad nemad ka sarnases kohas nagu meie. Siin on töötajatele sellised ruumid, mis on liigutatavad.. nagu boksid/kuurid. Või siis selline lihtsam ehitis, kus on mitu tuba reas. Meie Katuga ööbisimegi siis ühes sellises boksis, mis õues oli. 

Töötajate elukohad

Istusime väljas ning meie seltskonnas olid järgmised isikud: üks noor Austraalia poiss, kes pidevalt ropendas; tema tüdruk, kes on pärit Lõuna-Aafrikast ja elab nüüd Austraalias; üks vanem mees Uus-Meremaalt;  veel üks vana mees, kes naeris väga veidralt; Brad – üks noor ülemus platsil; üks väga jutukas poiss Guy; kaks eestlast, Ville ja Reelika, kellest üks juhtus olema mu vana klassiõe sugulane (maailm on väike) ning viimaks Daren – noorem mees, autojuht.  Selline vahva, mitmest kohast pärit inimeste koosviibimine. J
Õhtu sisaldas muidugi peaaegu et kõike. Markus grillis meile liha ning jõin siidrit.. Kusjuures – siin on väga head siidrid. Täpselt sellised nagu mulle meeldivad.. ei ole magusad ja on mõnusalt hapukad. Hetkel ongi mu lemmikuks saanud Bulmers`i siider J Peale palavat tööpäeva on väga mõnus üks selline kurgust alla lasta.. mmm…. 

Teised inimesed jõid ka loomulikult.. üllatav oli vaadata, kuidas Austraalia paarike jõi viina… see segati kokku Apelsini limonaadiga. Proovisin. Polnudki kõige hullem. Nad joovad siin üldse palju limonaadi..

Õhtu jooksul oli ka palju igasugu teemasid… eks inimesed jäid ju purju ja juttu hakkas igast otsast tulema. J Enamasti Guy nokkis ja noris Uus-Meremaa tüübi kallal, kuna siin vist mingi nali, et Uus-Meremaallastel on mingisugune teema lammastega. Ja siis kõik asjad ja vastused olid seotud lammastega. Eks lõpuks sellel Uus-Meremaa tüübil sai hing täis ka ja eks vahel mõni seal ikka maadles ka J
Isegi minule maandus paar komplimenti õhtu jooksul :D Võin ju korra siis sellistest asjadest ka teile kirjutada…naiste asi ju ikkagi  :P
Üks neist oli: „You`re a dangerous woman“.  Miks ohtlik? Vastus: „Cause you have those eyes… blue.“ Hihihiiii - sinisimad, tulge Austraaliasse! :)

Õhtu lõpu poole juhtus aga selline asi, et meie tore sõber Guy jäi natuke liiga napsuseks ja tuppa minnes kuulsime järsku suurt pauku.. natukese aja pärast tuli Brad õue ja ütles, et Guy kukkus ja lõi oma pea ära. Läksin siis ka vaatama, mis juhtunud. Tuppa jõudes istus Guy maas ja kapi serv oli verine.. pea samuti. Tõime jääd ja hoidsin natuke ta pea peal seda.. kuna aga ta kaelal oli samuti verd, siis hakkasin otsima, kust kohast veri alguse saab ning juuste sees oligi peidus 1-1,5 cm suurune haav. Kuna aga veri jäi seisma, siis polnud seis enam kõige hullem. Kuid siiski otsustasime kutsuda kiirabi, sest mine tea, kui kõvasti ta võis kukkuda. Hoidsin veel ta pead ja Guy küsis Markuselt: „Who is holding my head?“ Markus: „Smoking hot“ Guy: „Ohh, Smoking hot chick.. ok then.“ :D Vot sellised mesisuud on siinpool lompi…  Igatahes kiirabi saabus kohale, välja tuli autost üks mees… vaatas siis pea üle ja arvas, et tuleb teha paar õmblust. Lehvitasime Guyle, kui ta ära viidi ning kõik jõid õlut edasi… J

Kui magama hakkasime minema, oli meie „kuut“ ikka väga jahe.. pugesime magamiskottide sisse, kuid mina, kes ma magasin kõikide oma riietega, ei suutnud mitu tundi magama jääda, kuna lihtsalt nii külm oli.. Siin on ööd väga jahedad.. on selliseid hommikuid, kui ärkad kell 6 ja väljas ongi 7 kraadi sooja. Päeval läheb siis 25 peale või rohkem.
Igatahes kuidagi suutsin selle öö mööda saata ning hommikul jõin ilusasti tassi teed ning nautisime esimeste tõusjatega papagoide ja kakaduude kriiskamist… järsku ilmus kusagilt ka Guy.. tuli välja, et ta hääletas haiglast end koju J Mööda oli läinud ainult 1 auto ja õnneks see võttis ta peale. Vaatasin ta pead ja nägin, et pole tehtud ühtegi õmblust ning isegi plaastrit polnud peal.. ja imestas mind veel see, et isegi kuivanud verd poldud ära puhastatud.. väga veider .. Natukese aja pärast tuli Guy oma toast välja ja küsis: „ Do you have painkillers.. my head hurts.. I don`t know why..“ Loodan, et tal on nüüdseks juba palju parem J

Peale seda kõike lahkusime Capellast ja sõitsime kodu poole… Kuna suur väsimus oli peal, siis väga midagi ei teinudki enam pühapäeval… pesime pesu ja läksimegi magama…

Täna, peale tööpäeva käisin korraks Howie juures (see kolleeg Uus-Meremaalt, kellega koos pildil olin). Howie on üle 60 aastane mees, kõhnem kui mina ning ma arvan, et kui meie aluspesu peaks nööril koos kuivama, siis võib vist küll segamini ajada, kumb kummale jalga läheb J Aga ta on väga tore ja ülitöökas mees. Kui temaga koos töötad, siis ta tahab kõike alati ise teha ja näitab koguaeg käega, et kõik on korras, et rohkem pole vaja midagi teha.. ja siis sekund hiljem haarab ise labida ja kukub kühveldama :D Ja peale tööd ta kuulab alati muusikat.. ja valjusti… tema tuba asub meie karavanist umbes 50 meetri kaugusel ja kuuleme ilusasti õhtul tema muusikat. Igatahes – täna käisin siis tema juures ja ta näitas, mis tehnika ta kõik sinna kohale vedanud on.. ütleme nii, et ta on ikka tõsine melomaan. Tal on suur telekas, seina külge kinnitatud kõlarid, igasugused vahepuldid ja mis iganes imevigurid, kust siis muusika välja tuleb. Küsis, et kas mul ka mingeid laule on.. viisin talle siis enda MP3e ja andsin talle umbes 360 lugu juurde. Siiani kuulen, kuidas ta neid kuulab.. tundub, et Enigma talle meeldib, sest need on kohe eriti valjusti :) Mis veel – ta oli väga vaimustuses minu arvutist. Ei suutnud ära imestada, et niimoodi ekraan liigub, et tuleb välja ja saab teha veel Notebook`iks. J Vaikselt katsus arvutit ja ütles, et ta ostab ka sellise. Väga kihvt mees..

Täna sain teada ka oma eelmise nädala tunnid.. tuli kokku hoopis 40,5 tundi. Väga hea! Tundub, et ülemus pani ühele päevale meile pool tundi rohkem kirja.. ei saa pahaks panna! Elu parim ülemus :D

Nüüd aga aeg jälle voodisse sättida.. ja kui miskit mõttesse tuleb, mida jagada.. eks siis võtan jälle paberi ja pliiatsi kätte.. 

Muah J

Meenutusi eelnevatest päevadest

Viljaimejaga :)

Esmaspäevane õhtusöök

Ülemuse Marty`ga 

Kaks tööpäeva

Nüüd on möödas jälle kaks tööpäeva ning põhimõtteliselt täitusid need kõik tööga ning seepärast polnudki väga midagi uut kirjutada teile. J

Eile, KOLMAPÄEVAL tegime jällegi terve päev tööd ja imesime silost vilja välja, kirja saime 9 tundi. Pole paha… Pärast tööd tulime koju – sõime ja läksimegi magama.. kell oli siis vist 21:00 umbes J Aga kui päev läbi tööd teed, siis on uni kerge tulema.

Töökaaslase Howey`ga

Täna aga töötasime jällegi seal samas silo kallal ning mõne tunni pärast tuli välja, et peame Emeraldi tagasi sõitma ja hakkama kööki ja töötajate tube puhtaks küürima. Täpsemalt siis seinad ja laed, et saaks hiljem ära värvida. See oli ikka päris korralik ettevõtmine, sest need seinad pole vist kunagi vett näinud.. ostsime poest Sugar Soapi ja hakkasime küürima. Päeva lõpuks saime jällegi 8 tundi kirja ja köök säras J Pesemise ajal kuulasime ka Eesti raadiot ning Eesti uudiseid… kummaline oli kuulda, kuidas SkyPlus teid äratas hommikul kell 6:15.. kui meil töö käis juba täie hooga.

Aga homme saame jällegi kell 7 alustada ülejäänud tubade pesemisega.. loodan, et saab jälle pika päeva kirja. Peale tänast tööpäeva tuli jällegi meie ülemus meile korraks külla (tean, mida mõtlete – väga hea ülemus:)) ja kutsus meid golfi mängima.. olin kahe käega nõus! Ja nii me siis sõitsimegi lähedal asuvasse golfiväljakule, kus sain esimest korda elus õiget golfi proovida ning nii mõnigi pall lendas ISEGI kaarega õhku… väljakule ilmusid ka kaks külalist – jänesepaar, kes julgelt igal pool pallide vahel ringi jooksid. Igatahes oli ilus  ja huvitav lõpp päevale. J

Uskumatu, kui kiiresti siin aeg läheb – jälle on homme reede ja siis on tulemas vahva nädalavahetus… millest räägin teile hiljem.

Nüüd aga söön oma omletti edasi ja saadan teile kuumasid tervitusi siitpoolt lompi! J

Jälle nädala alguses...

Eile, ESMASPÄEVAL algas meie tööpäev jällegi kella 7st ning sel korral saime kirja juba 9 tundi (lõuna muidugi maha arvata).  Hommikul Office ees kogunemisel saime kätte ka oma eelmise nädala tunnid ning mul oli kokku 30,5 tundi. Pole paha selle kohta, et suurt koormust pole ükski päev olnud. Seega saab tasku panna 610 AUD.

Tööpäev oli mul üksluine – olin kõik need tunnid üleval nuppude taga ning laadisin rekka peale sorgumit (viljasort). Sel korral aga pidin koostööd tegema ühe teise autojuhiga, kellega kõik just väga hästi ei sujunud. J Nimelt see töö seisneb detailsemalt selles, et rekka sõidab augeri  (toru) alla ning mina ülevalt puldist jälgin, millal ta peab seisma jääma ja millal edasi liikuma. Suhtlus käib kõik raadiosaatjate kaudu. Pärast seda panen masina käima, mis käib läbi kolme nupu. Auto kasti pean laadima kolm kuhja – üks kasti esiotsa, teine keskele ning kolmas lõppu. Samuti peab jälgima, et vili üle serva ei tuleks. Minul siis aga sattus autojuht nimega Roy, kes esiteks sõitis iga kord liiga lähedale – nii et viljakuhi peaaegu iga kord pidi üle ääre minema J Pärast kolmandat ringi läksin siis alla ja küsisin temalt, et kas ta ikka kuuleb mind hästi raadiosaatjast? Ja siis tuli välja, et vanahärra ei kuule ühest kõrvast. Ütles, et võib-olla ma olen too soft J Järgmised ringid ütlesin siis valjemini ja selgemini saatjasse.. oli kordi, kui see aitas, kuid oli väga palju ka kordi, kui ütlesin – „Reverse“, kuid tema selle asemel sõitis hoopis edasi… No katsu sa siis tööd teha, eksole. J Aga muidu tore vanahärra.

Tööpostil

Igapäevane vaatepilt

Boss moodsate tööriietega

Vaade tornist

Õhtul, peale tööd tuli meie juurde aga istuma meie ülemus.. võttis siis kaasa ka kodus tehtud rummi ja suure kotitäie koduaia mandariine … Mina omalt poolt pakkusin vastu Vana-Tallinnat ning nii see õhtu mööduski. J Oli palju jutustamist, nalja ja napsu. Kas pole mitte ilus viis veeta esmaspäeva õhtut…. ja veel koos ülemusega. Mida teie tegite? :)

Täna, TEISIPÄEVAL läksime hommikul vara meie teisele platsile tööle, kus oli ülesandeks suurest silo tornist maisi välja pumpamine. See võttis meil terve päev aega, nii et saime jällegi 9 tundi kirja. Peab mainima, et silo tornis sees olla on päris kihvt… suur massiivne ehitis.. ja hea jahe.. Töö käis siis nii, et ühe masina külge (nagu tolmuimeja) pandi suur voolik, millega siis silo tornis sees ringi liiguti ja vilja imeti. Kõik see läks otse rekka kasti ja sealt edasi teise hoidlasse. Meie tore Roy oli muidugi täna autojuht…. J
Vahepeal käisime Katuga ka suuri presente kokku voltimas… kuna need olid päikese käes seisnud, siis ennem lõime jalaga ja vaatasime, ega mõni madu sinna pole sooja pugenud. Õnneks ühtegi ei näinud…… See-eest aga – nägin täna esimest mürgiämblikku, kes presendi peal päevitas… hakkasin just kokku voltima ning nägin õnneks punast täpikest… mis ilutses tema seljal. Ämbliku nimi siis Redback. See on üks ohtlikumaid liike Austraalias ning näiteks paaritumise ajal võib üks teise ära süüa.. J 

                                                    Emane Redback

Tagasi koju jõudes, küsis ülemus, et mida sööme? Ütlesime siis, et tuunikala ja makaroni.. J Tema ütles, et teeb meile steiki.. Olime nõus! Ja nii me siis istusimegi jälle meie juures ja sõime ühe suurepärase õhtusöögi – steik, värske salat, küüslaugusai ja klaasike… mahla. Nüüd on aga väsimus päris suur juba peal ning peabki hakkama magama sättima. Ausalt, ei mäleta aega, millal viimati õhtul 10 ajal magama läksin.. nüüd igatahes on see uuesti tagasi J

Ah jaa - kärnkonnasid nägin ka täna... need ka mürgised... ja üks ilus roheline, pikkade koibadega lehekonn ronis täna inimeste peal..

Kallid sõbrad, soovin teile ka ilusat Taasiseseisvumispäeva! Teil ju ikkagi vaba päev… ;) Nautige seda!
Peatse kirjutamiseni!

Seiklused nädalavahetusel

Suured vabandused, armsad sõbrad, et nädalavahetusel pole jõudnud midagi kirjutada. Olid lihtsalt väga tihedad päevad ning polnud piisavalt aega… Võtan end nüüd kokku ja räägin, mis nädalavahetusel tegin.

Reedel oli meil peaaegu täispikk tööpäev.. mina olin terve päev puldi otsas ja vajutasin nuppe – ehk siis juhatasin rekka toru alla ja lasin talle vilja kasti. Kokku sai vist umbes 11 koormat. Töö on väga lihtne, kuid jah… vilja tolmu ikka tuleb, mis paneb naha natuke sügelema.. kuid selle kannatab ära, kui õiged asjad selga panna.

Pärast tööpäeva sõitis meie üks töötajatest, koos oma sõbraga, autoga karavani eest läbi ning kutsus meid paarile dringile :D  Jaa tean, natuke naljakas oli… Kuna neil oli Katu number olemas, siis leppisime kokku, et hiljem helistame ning vaatame, kas viitsime. Läkski paar tundi mööda ning Dylan helistas ja ütles, et saadab meile takso järgi ja ütleb taksojuhile aadressi, kuhu tulla… Mõtlesime siis, et mis seal ikka – kui nüüd ei lähe, siis pärast enam võib-olla ei kutsuta ka :) ning ega karavanis reede õhtul väga pidu ei ole. Mõeldud-tehtud.

Sättisime end valmis ning läksime taksot ootama. Varsti ilmuski üks väga ilus valge auto. Kuna takso märki polnud peal, küsisime järgi, et kas tegu on ikka taksoga? Selle peale taksojuht vastas: 

„ No it`s not a taxi, it`s a limousine“ :D Mõtlesime siis et – woooow, limusiin! Aga jah, tõesti oli auto väga ilus nii seest kui ka väljast. Tegu oli Austraalia autoga – Holden Caprice. Läksime siis autosse ning küsisin, et kuhu me siis lähme, kas see on lähedal? Selle peale taksojuht vaatas meid veidralt ja ütles, et tema ei tea, kuhu minema peab, et meie peame seda teadma ikka. :D Naersime siis kõik koos ja selgitasime aadressi välja..  Taksojuhil oli vist esimene kord, kui tema käest küsitakse: „Where do we go?“

Holden Caprice

Kohale jõudes ootas meid ees ilus eramajade rajoon ning tutvusime Dylani tüdruksõbra ja veel paari tema sõbraga. Tüdruksõber oli natuke kummaline naistegelane - väga valge nahaga, jõi ja suitsetas samal ajal ning peale kõige oli ta vist umbes pool minu pikkust... tundsin end kui Eiffeli torn, kui temast möödusin... (seepärast ma väga seda ei teinudki).
Igatahes tegime õues mõned joogid ja rääkisime juttu. Järsku märkasime, et politseiauto tiirutab ringi mööda tänavat. Järgmisel hetkel juba oli politsei tänava peal taskulampidega ning otsisid midagi.. asi läks põnevaks – kuulda oli ka mingit mütsatust. Siis ilmus politsei jälle välja ning vaikselt jalutas ka meie hoovi. Tuli välja, et ühte majja oli sisse murtud ning vargad olid joostes põgenenud ja nad otsisid neid. Saime natuke abiks olla ning sõbralik politseionu jalutas edasi. J

Õhtu jooksul nägime, kuidas siis Austraalia noored pidutsevad J Detailidesse pole vaja laskuda – selleks peate ise siia tulema või kes käinud, see näinud. :D Lühidalt öeldes enam-vähem sama, mis Eestis… Kuid Eestis näiteks ei visata juustuburgerit üles ventilatsiooni tiivikute vahele, nii et selle tükid mööda tuba laiali lendavad J ning ei mängita mängu nimega „Have I ever had…“ ,kus iga kord esitatakse küsimus sellises stiilis, et kindlasti juua saaks :D (Näiteks – Have I ever had drink a water).
Õhtu lõppedes kutsuti meile uuesti limusiin-takso ning Brad, tõeline džentelmen tuli ja saatis meid taksoga koju - avas meile takso ukse ning loomulikult maksis ka arve J

LAUPÄEVAL tõusin juba enne äratust üles, kuna linnud laulavad siin nii valjusti, et ei saa magada.. polegi varsti papagoid enam nii toredad, eks. J Tegelikult kakaduud teevad ikka kordades hullemat häält. Igatahes sõime putru ja panime end matkaks valmis. Plaan oli minna matkama Blackwater Tableland National Parki. Seda kohta paljud kiitsid ning pidi väga ilus olema. Asjad koos ning Markus ja Karilin võtsid meid auto peale ja teekond algas. Sõitsime sinna umbes poolteist tundi. Tee viis üles mägedesse.. vahepeal lasime autol natuke puhata, et vesi päris keema ei läheks.. kuna tõusud olid seal päris korralikud. Mägedes oli palju erinevaid radasid ja vaateid.. kokku kõndisime umbes 8 km. Oleks tahtnud veel, kuid kell oli palju ja enne pimedat tahtsime tagasi jõuda (et ei peaks kängurusid alla ajama kogemata). Vaated olid seal väga võimsad… neid ei oskagi sõnadesse panna… kõik kohad olid väga-väga vinged! Ainuke miinus oli see, et mul hakkasid jalanõud hõõruma ning lõpuks olid mul kanna pealt villid juba katki ning päris valus oli kõndida. Aga see ei vähendanud kõndimis-ronimistahet, kuna kõik oli väga ilus! (osad pildid üleval ka FBs)

Vaja on ronida

Poisid kose all

Maailmavallutaja

Pärast rahvusparki  alustasime koduteed ning Emeraldi jõudes jõime mõned siidrid meie karavani ees ja rääkisime juttu. Väga tore oli, et Markus ja Karilin külla tulid.. pole neid väga kaua näinud ning Eesti seltskonnas samuti olnud J Pärast jutustamist otsustasime minna välja õhtust sööma. Tellisime takso (tuli jällegi sama limusiin, sama taksojuhiga) ning sõitsime Irish Village´sse. Tegu on siis kohaliku pubiga. Siin on aga nii, et pubis on olemas ka turvamees, kes vaatab, kuidas sa riides oled ning kas ikka saad sisse. Näiteks naised ei tohi kanda ultra-miniseelikuid  (milline pettumus meestele J) ning meestel peavad olema triiksärgid. Kujutate ette, kui Sweet Rosè peaksite minema triiksärgiga šnitslit sööma J
Kui sisse astusime, siis esimesena tuli minna eraldi reserveerimise laua juurde (söömise jaoks oli siis teine pool), kus pandi kirja su nimi ja kontakttelefon. Siis edasi juhatati lauda.
Sõime seal kõhud täis ning kuna olime päevast päris väsinud, siis otsustasime koju tagasi minna… tuli päris kiire uni. J


TÄNA, PÜHAPÄEVAL äratasid jällegi mind papagoid… lootsin, et vähemalt ühel hommikul saan magada, aga oh ei. J Ma ei tea, kas neil on mingi paaritumisaeg või on nad lihtsalt väga valju kisaga koguaeg. Peale hommikusööki läksime neljakesi kohalikku kinno, et vaadata filmi nimega „This is the end“. Ütleme nii, et filmi ma ei kommenteeri, kuna see läks tihti igasugusest loogikast päris kaugele :D kuid see-eest naerda sai palju. Kellele meeldivad veidrad ulme-komöödiad ning kes ei ole veel suguelunditega Kuradit näinud, siis palun – vaadake! J
Kino aga on seal jällegi teistmoodi… kui uksest sisse lähed, saad kohe ära osta kinopileti, popkorni ning limonaadi. Kui sa aga neid ei soovi, võid osta ka endale kaasa söögikarbi – näiteks fish&chips vms. Kinosaali sisenedes olid toolid nagu meil vanasti – ei mingeid klapptoole, kuid pehmed. Koha võisid ise valida, sest seda piletil polnud.. samuti ei kontrollinud keegi ka seda, kas sul üldse pilet on.
Enne filmi algust jooksevad siin aga ekraanil igasugused poe reklaamid ning näidatakse piltlikult ette ka seda, kuidas telefon vaikseks panna. :)  Igatahes väga huvitav kogemus. Kindlasti lähen veel… sest popkorn oli päris hea ;)

Nüüd aga on aeg juba seal maal, et peab jälle põhku pugema. Hommikul kell 7 algab tööpäev.
Taevas sirab suur täiskuu ning iga kord, kui dušširuumi poole lähen, seisavad suured ja väikesed konnad sul tee peal… nagu väike miiniväli.. 

Teid igatsedes…