Fiji ja muud elukad

Pärast paaripäevast tööst kosumist, mida tegelikult sisustas asjade pakkimine, sõitsime edasi Gold Coasti, mis asub ida kaldal, kohe Brisbane all. Seal veetsime paar päeva puhates ja linnas ringi jalutades. Nautisime suuri pilvelõhkujaid ookeanikaldal ning külastasime ka rannas toimuvat marketit/laata. Ühel päeval läksime laevareisile, et näha küürvaalasid. Need vaalad on keskmiselt umbes 13 meetri pikkused, musta värvusega. Enne reisi algust nägime juba eemalt tulemas tumedaid vihmapilvi ning laeval juba teavitati inimesi, et ookeanil on päris tugev tuul ning meri on tormine ja tasuks kohe ära võtta merehaiguse ennetamise tablett. Võin kohe öelda, et õnneks meie, tugevad Eesti naised, pidasime selle reisi ilusasti vastu.. ilma üle parda üllatustega J. Avamerele minnes ootasid meid tõepoolest ees suured lained. Istusime kõik õues dekil. Ega ei läinudki kaua aega, kui laev jäeti seisma ja öelda, et kes tahavad sisse tulla, siis nüüd on viimane aeg, sest lained on suured ja võib märjaks saada. Peaaegu kõik inimesed läksid sisse istuma. Välja jäi umbes 10 inimest, kaasaarvatud mina, David ja Triin. Jõudsime umbes 10 minutit edasi sõita, kuna järsku suur laine tuli ja lõi üle laeva deki. No nii, siis meeskonna liige tuli kohe ja teavitas, et viimane võimalus sisse tulla. Kõik inimesed peaaegu läksid sisse. Välja jäime istuma meie kolmekesi, pluss veel 2 naist. Vot see sõit oli nagu lõbustuspargis – laev läks laine peale ja nii kõrgele, et ees enam vett ei näinudki… kuni siis suure hooga uuesti lainetesse kukkus. Nautisin seda väga – paras doos adrenaliini. Muidugi olime kõik läbimärjad (aluspesuni välja), kuid see seiklus seisab igavesti meeles. J

Muidugi nägime ka õnneks paari-kolme vaala ning tagasi sõites ilmusid ei tea kust meie laeva ette delfiinid, kes seal mängeldes ujusid ja veest välja hüppasid.

 

Oma teisel päeval külastasime Ripley muuseumit, mis on siis koht, kus on kõik maailma raskemad, pikemad, suuremad jne inimesed ja asjad. Ühesõnaga uskumatud asjad. See koht oli päris huvitav ja tõesti – leidus asju, mida ei suutnud uskuda.

Pikima mehega

Röstsaiast maal

Täidlaseima mehega

 

Ahjaa, üks väike asi tuli veel meelde – nimelt sellel marketil oli üks selline putka, kus said teha pilti koos mao või krokodilliga. Kuna tahtsin väga krokodilli oma käega katsuda, siis tegin selle pildi ka ära ;)

 

Pärast Gold Coasti liikusime edasi Brisbane, kus veetsime paar päeva ning kolmapäeva hommikul alustasime oma lendu Fiji suunas. Meie reisiseltskonnas olid Katu, Triin, Anett, David ning Kevin, Irene, Tobias ja Jannic. Viimased olid siis meie töökaaslased Cotton Ginist. Lennujaama jõudes helistas Tobi mulle pool tundi enne lennu väljumist ja küsis, kuhu tulema peab. J No siis oli juba teada, et oh neid saksa poisse küll! 15 minutit enne lennukile minekut helistas ta uuesti ja teatas, et neid ei lasta lennukile, kuna nad tulid liiga hilja. Niisiis läksimegi Fijile ilma nendeta. Muidugi neid tabas ebaõnn ka järgmisel päeval, kui nad pidid meile järgi tulema – nimelt nende lend oli üle broneeritud ning nemad jäeti lennukist maha. Lõppude lõpuks nad siiski jõudsid Fijile, kuid aega seal kõike näha oli ilmselgelt vähe.

 

FIJI…… sõnu ei ole… Kohe tõesti ei tea, millest alustada. Juba mõtlesingi hirmuga, et kui pean hakkama blogi kirjutama, siis pean vist öö läbi üleval olema, sest neid muljeid ja emotsioone kirja panna on ikka suhteliselt võimatu. J Seega teengi lühikokkuvõtte, et te seal lugedes magama ei jääks.

Fiji lennujaama jõudes ootas meid kõiki ees seal kohalik kolme mehe bänd, kes siis naeratades inimesi vastu võtsid ja laule laulsid. See oli midagi, mida minu silmad varem lennujaamas veel näinud pole. Igatahes väga vinge vastuvõtt – kohe tekkiski tunne, et oled kuhugi imelisele saarele sattunud. J

Tollipunktist saime kõik õnneks ilusasti läbi, kuid mõned mehed seal olid natuke tõsiste nägudega ja küsisid igasugu detaile Katu ja Davidi käest. Dav näitas neile oma viisa numbri ette ja sai läbi, aga Katut nad nii lihtsalt läbi ei tahtnud lasta. Nimelt pidi ta minema kuhugi kõrvale ruumi ja tõestama, et ta ei taha Fijile elama jääda. J Seda nad võib-olla kartsid, kuna Katu viisa lõpeb pea ja arvasid, et ta tahab äkki nüüd sinna immigreeruda :D Pärast veerand või poolt tundi tuli Katu sealt naeratades välja ja meie seiklus võis jätkuda.

Järgmisena ootasid meid all korrusel Fiji päritolu naised, kes riputasid meile merekarpidest kaelakeed kaela ning teekond viis meid bussini, mis meid ööbimiskohta viis. Bussijuht oli väga sõbralik mees ja kutsus meid viite (mina, Triin, Anett, Katu, Dav) Family`ks/Perekond. Tema tegi meile esimese põgusa ülevaate Fiji elust ja olust. Tee peal tegime ka peatuse kohalikus külapoes, kuna ta ütles, et hotellis on hinnad palju kõrgemad. Poe ees sõi rohtu üks hobune ning poodi sisenedes tuli kohe selline tunne nagu oleks 24 aasta tagusesse Eestisse sattunud. J Võib-olla isegi rohkem. Pood oli väga väike ja valikus olid ainult mõned asjad. Kes ees, see mees. Õnneks seal kuponge ei küsitud saia ostmiseks. J

Hotelli ette sõites hakkasid kohe trummid põrisema ning meid ootas väga soe vastuvõtt. Töötajad olid seal nii sõbralikud, et see on lihtsalt meie eestlaste jaoks midagi väga kahtlast ja imelikku. J Aga meie oleme sellega juba enamvähem harjunud. Kohe toodi meile vastuvõttu ka värskendavad kokteilid ja ilusti saadeti meid meie majakestesse. Just nimelt – majakestesse, mitte hotellitubadesse. Nimelt meil kõigil olid ookeanivaatega väikesed majakesed rannal. See oli nagu unenägu, kui hommikul uksest välja astusid ning sinine laguun ja palmipuud sind tervitasid. SUPER!

Vaade toast

Naised rannas lobisemas

 

Need 6 päeva, mis me Fijil veetsime, olid väga sisustatud, kuna muud moodi lihtsalt saarega ei jõua tutvuda. Meie nädal aega seal oli selleks liiga vähe. Kuid õnneks siiski selle aja jooksul jõudsime ära teha nii mõndagi.

Neljapäeval käisime basseinis sukeldumist harjutamas kogu varustusega ning reede hommikul olimegi juba ookeani avarusi avastamas. Selle elu kohta pole samuti sõnu, sest veealune maailm on lihtsalt imeline! Kõik sinised ja punased kalad ning korallid. Õnneks nägime ka kahte haid, mida väga näha lootsin.

 

 

Õhtul läksime vaatama tulelkõndijaid, kes esitasid Fiji traditsioone ning lõpuks ka sütel paljajalu kõndisid. Pärast seda ootas meid buffee õhtusöök, mille valikus olid kõik kohalikud toidud.

Pean ütlema, et mitte ühtegi korda ei pidanud ma Fiji toitudes pettuma – kõik olid väga head söögid! Kui nüüd ainult kohalik traditsioonijook välja arvata J, mis maitses nagu jahu ja vesi kokku segada ja pärast joomist muutis keele tuimaks.

Laupäeval läksime hobustega avastama kohalikku vihmametsa ja taimi. Nägime koske, milles sai ujumas käia nautisime lihtsalt ilusat ilma.

 

Mina ja Friend

 

Pühapäeval oli meil väljasõit Nadi`sse, kus ootas meid valge purjelaev, millega viidi meid ühele üksikule saarele, kus ootas lõunasöök. See oli kindlasti üks meeldejäävamaid päevi, kuna need vaated ja see saar oli midagi muinasjutulist. Tundsin end natuke nagu Robinson Crusoe, kes on üksikule saarele ära eksinud. Ainuke vahe, et meie saarekese suurus võis olla umbes 200x100 meetrit (kui sedagi). Sellel saarel oligi ainult neli katusega pisikest majakest ja võrkpalliplats. Kõik said minna snorgeldama ja sukelduma. Tagasiteel pakuti meile samuti piiramatus koguses veine, šampust ja õlut ning kui lõpuks „koju“ tagasi jõudsime, olime ikka päris väsinud. J

Meie laev "Whale`s tale"

 

Esmaspäeval käisime River Safaril, kus siis sõitsime kaatriga mööda käänulist ja kohati päris kitsast jõge. Paadimees tegi ikka väga ilusat sõitu ja võttis ilusaid kurve, nii et vesi vahutas. Reisi lõpus pakkus ta meile elamust, mis koosnes kolmest 360 kraadisest pöördest jõel. Hoidsime kõvasti kinni ning vesi paiskas kogu kaatri vett täis ja see oli tõesti super elamus! Sel reisil külastasime ka kohalikku Tonga küla (u 60 in), mille kogemus ei unune vist niipea. Vastuvõtt seal oli jällegi väga soe – pakuti kohalikku kava jooki, koos tseremooniaga; määriti meie näod puudriga kokku, riputati lillepärg kaela ning pärast seda kõike ootas meid teises toas küla poolt pakutud lõunasöök. Kõhud täis, hakkasid mehed laulma ja pilli mängima ning järsku hüppasid lapsed kusagilt välja ja võtsid meid tantsima. Nagu naksti läks lahti tõsine simman. J Tantsisime nii, et seljad märjad. Kuidagi kurb tunne oli sealt lahkuda ja võib-olla isegi veidike emotsionaalne… kuna nägime seda, kuidas see küla seal elab ja mis on nende võimalused ja mida nad kõike ise teevad… ja need lapsed…
Näiteks olid nad õnnelikud, et said endale nüüd televiisori, kuna varem pidid nad üle jõe sõitma naaberkülla, et telekast rugby`t näha. Ja just nimelt – nad said televiisori – ÜHE küla peale! Ja kui seal keegi tahab endale maja ehitada, siis terve küla lähebki seda maja ehitama. Keegi raha ei küsi ega midagi, vaid see ongi külaelu. Iga esmaspäev on neil külanõukogu, kus siis nad arutavad, kui keegi on võib-olla halvasti käitunud. Neid asju on veel palju, millest võiks rääkida…

Ära minnes saatsid kõik lapsed meid jõe äärde ning väike tüdruk, kes kiivalt mu käest kinni hoidis terve tee, saab nüüd minu käevõru enda käel kanda.. J

 

Teisipäeval sõitsime bussiga lähimasse Sigatoka linna ja vaatasime seal natuke ringi.. sõime jäätist, kuid loomaaias ei käinud. J Suveniirid kotti ja punuma.

Kolmapäeval pidime valmis olema juba kell 4:20 öösel, et sõita tagasi Nadi`sse lennujaama. Kuidagi väga kurb oli sellelt saarelt ära minna.. lubasime hotellitöötajatele ka, et tuleme järgmine aasta tagasi, et teha kõik need asjad ära, mis tegemata jäid. Muide – pean teile mainima, et selliseid hotellitöötajaid nagu meie Hideaway Resort`is olid, ei ole te varem küll kusagil näinud. Minge sinna ja saate teada, millest räägin! ;)

 

Restorani töötaja Jule

 

Austraaliasse tagasi jõudes ootas sel korral mind ja Anett lennujaamas üllatus. Järsku paluti mind kõrvale astuda ja üks naine hakkas küsimusi esitama mulle, et mida ma Austraalias teinud olen ja kus töötanud. Ma ei saanudki kohe aru, mis selle kõiges põhjus oli – arvasin, et puidust suveniirid mu kotis, millele lehel märke tegin, kuid oh ei. Nimelt küsiti minu käest igasugu detaile mu käikude kohta Austraalias. Kus firmades olen töötanud, mis kuudel, mis aegadel ning lõpuks küsisid isegi mu palgalehti!! :S Ütlesin siis, et mul neid küll reisil kaasas pole, aga et saan internetist näidata.. ja siis see naine vaatas mulle küsivalt otsa.. võtsin oma telefoni välja ja ütlesin, et pean telefoni kasutama, sest mul pole internetti ja et pean raha panema kaardile, kuna olin just nädal aega puhkusel. Mitte midagi ta mulle ei vastanud. Ja siis, kui telefoni kõrva juurde panin, et raha juurde laadida, küsis kohe järsku: „Kellele sa helistad?“ Noo.. eks see India naine vist natuke duumat nada oli ka. Õnneks ta kadus kohe ära ja minuga hakkas üks teine naine edasi tegelema. Sama küsimusterada järgnes… lõpuks näitasin siis oma panga ülekanded ette, millest ta otsis tõendeid, et ma ikka olen siin töötanud ja palka saanud. Uuris ja puuris ning lõpuks teatas, et ta on rahul. Küsisin siis, et mis selle kõige põhjus nüüd on, et meid niimoodi küsitletakse? Ja siis tuli välja, et väga paljud Austraaliasse reisivad noored on kasutanud petuskeemi, et saada endale teise aasta viisad ning tegelikult ei ole nad täis töötanud oma farmipäevi. Ta ütles, et iga päev võtavad nad inimesi sellega vahele. Me Anettiga olime need „õnnelikud“ sel korral, kuid õnneks meie andmed läksid juba süsteemi kirja, nii et teine kord meid enam ei küsitleta. Siis on teiste backpackerite kord. J

Brisbane`st jõudsime tagasi Dalby`sse hilja õhtul ning väga väsinuna. Reedel tegime veel hüvastijätu grillipeo Ray, Tracy ja Kiayaniga, kellega koos olin elanud nüüd 5 kuud. Jõime väga põnevat kondenspiima, koore ja viina jooki ning pühapäeva hommikul tegime head-aega kallistused ja alustasime oma uut seiklust Moura poole sõites.

 

Nüüd olemegi juba Mouras ja täna juba esimene tööpäevgi läbi. Jah, olen tagasi oma juurde juures – GrainCorpis J

Hommikul teatati tüdrukutele, et nemad peavad kohe Biloelasse sõitma ja seal tööle hakkama. Mina ja David oleme sellel platsil siin ning Katu Biloelas ja Triin, Anett hakkavad lausa tööle sõitma iga päev Koongroo platsile. Ühesõnaga oleme kõik laiali, kuid õnneks mitte liiga kaugel teineteisest.

Sel korral on meil vedanud kohaga, kuna siin linnakeses on olemas üks toidupood. Kuid suuremate ostude jaoks tuleb siiski sõita 70 km eemale. Meie platsil töötavad kõik casualid – 5 meest ja 2 naist (mina ja Austraalia Katrina). Tuli veel välja, et minu boss siin on mu eelmise ülemuse isa.. Austraalia on ikka väike küll J

 

Aga nii… sellised lood on siis vahepeal toimunud ja nüüd ootan jälle uusi seiklusi…juba on jälle uued inimesed ja uued tutvused.

Olen tagasi reaalsuses, kuid siiani elab väike Fiji pisik minus, kellele meeldis termin „Fiji time!“ See on sama aeg, mis Muhu saarel… 

Saar, kus aeg puhkab! J

Kallistused…

 

JA ONGI LÄBI!!! JUHUUU!

Neljapäeval oligi lõpuks meie viimane 12-tunnine tööpäev Cotton Gin`is. Ei suutnud keegi vist seda päeva ära oodata. Lõpp venis veel eriti pikalt, kuna siis ei antud enam ühtegi vaba päeva ning töötasime 11 päeva järjest. 4 kuud, 12 tundi päevas ja 6 päeva nädalas ühte ja sama liigutust teha, tüütab lõpuks ära küll J Eriti veel, kui umbes kuu aega öövahetuses ja miinuskraadid krõbisevad ukse taga.. ja tuul puhub vilisedes igalt poolt avaustest sisse.

Ei uskunudki, et Austraalias võib nii külmaks minna, et autoklaasid on hommikul jääs ja tööl olles auru tuleb suust ning peab oma punase nina salli sisse ära peitma. J Päevane ilm siin meenutab õrnalt Eesti suve algust.. värske õhk ja soe päike. Täna näiteks on hetkel 10 kraadi (hommik kell 11).

Minu viimane puuvilla pakk

Väga nagu uudiseid ei olegi teile pajatada, sest terve see aeg on mu elu üsna üksluine siin olnud. Õhtul 7-st tööle, hommikul 7-st koju ja siis magama kuni kella 5ni. Sõrmedest muidugi ei tasu vist üldse rääkida.. J need on korralikult haavu täis.. enne tööle asumist oligi kombeks enamus oma sõrmed plaastritega ära teipida ja siis tööle hakata. Vahepeal tabas mind paariks nädalaks ka jube õla-turjavalu, mis aga massaažis õnneks ära kadus.

Ahaa, üks lugu tuli küll meelde. Kui meile siin ainuke vaba päev anti riigipühal, siis üks mees oli tööl ja ta nägi red-bellied black snake`i (punakõht mustmadu), mida ta siis üritas taga ajada ja kätte saada. Kuid see madu puges ühest august sisse ja meie gini alumisele korrusele. See on siis maa-alune korrus, mida pidevalt koristame ja seal on selline väiksem auk, kuhu puhume kõik sodi kokku ja siis ise ronime sinna sisse ja laseme sodi ühest torust üles imeda. See auk on aga päris jube kohati, kuna sealt ei näe, mis torude taga toimub ning seal on varemgi madusid ja muid elukaid olnud, kuna see on õuega avatud. Igatahes peale 45 minutit tagaajamist, sai Wayne mao kätte.

Punakõht mustmadu

Muidugi nad meile seda lugu rääkida ei tahtnud, sest nad teadsid, et me ei taha siis enam sinna koristama minna J Aga jah… eks seal natuke jube on küll, kuid tuleb ruttu töö ära teha ja minema minna. J Paaril korral seal koristades olen ka näinud, kuidas järsku „prahitükk“ jalad alla võtab ja kiiresti minema pageb esimese toru sisse. Jah.. need on need minu lemmikud – ämblikud.
Ühel korral Anettiga koristasime puuvilla pressi ruumi. Selles ruumis on väga palju puuvilla igal pool põrandal. Anett hakkas siis rahulikult kätega puuvilla üles tõstma, kui see järsku liikus.. sel korral oli seal sees õnneks üks roheline konn. Neid jagub meil seal all samuti. J

 

Nüüd aga peale suurt hooaega saame veel nädal aega seal koristada. Õnneks töötame 8 tundi päevas ja esmaspäevast reedeni. Koristamine on aga väga tolmune töö. Sest siis võetakse kõik masinad lahti ja surveõhuga peab need kõik ära puhastama. Samuti puhastatakse ka katuse alt kuni maa-alla välja. Seda tolmu seal on rohkem kui küll.

9. august on aga meie esimene ametlik vaba päev, millal otsustasime ühe Itaalia poisi juurde külla minna. Edoardoga tutvusime mandlifarmis tööl olles. Tema uus koht on nüüd veinimõisas ja sinna suundumegi. Pole õnneks kaugele minna ka – ainult 2-3 tundi sõitu. J

 

Meie tööst aga niipalju, et alguses oli jällegi plaan GrainCorpi minna ning tundus, et kõik oli juba 100% paigas, KUID tuleb välja, et see aasta ei tulegi arvatavasti hea viljaaasta, kuna vihma pole piisavalt sadanud Queenslandis. Ning on üks asi, mida olen Austraalias olles õppinud – Kindel on see, et mitte midagi siin pole kunagi kindel! J Isegi, kui sulle 100% tööd lubatakse, võib see ühe päevaga muutuda.

Nüüd aga olen siin jällegi oma eelmise töökohaga suhelnud ning tuleb välja, et kui nad üldse kedagi tööle võtavad, siis ainult neid, kes juba varem on seal tööl olnud. Seega saaksime ainult minu ja Katu tagasi tööle.. teistele tuleks siis midagi muud leida. Aga eks näis, mis selle kohaga saab. Oleme ka teistesse kohtadesse avaldusi juba saatnud – nii et näpud pihku. J Samas ei teeks väikene puhkus vahepeal ka halba, kui tõesti midagi praegu ei näkka.

Suhtlesin ka veel ühe teise oma eelmise ülemusega ning novembriks sain meile kõigile töö! J Seega läheme tagasi outbacki (ilma levita kohta sisemaal, kus on ainult 1 pubi ja lähim pood 60 km) ning alustame oma viljahooaega seal. See koht tundub nüüd küll olevat 100% kindel, aga ega ma enne ei usu, kui reaalselt seal kohal olen. J

Kuid suure, suure ärevusega ootame 20. augusti! ;) Nimelt siis läheme me reisile Fidži saartele! Nädalaks. Fidži on riik okeaanias (Vaikses ookeanis) ning ta jääb Austraaliast ida poole.

„ Oma idülliliste randade, korallriffide ja koobaltsinise ookeaniga, pakub ta silmailu looduseimetlejatele ning niisama saarelt saarele reisivatele uudishimulikele. Samuti on Fidži Vaikse ookeani parimaid sukeldumiskohti - veealune maailm on hingemattev…”

Tõesti ei suuda seda puhkust ära oodata.. ning kindlasti oleme selle ka ära teeninud.  Fidžile läheme lausa 9-kesi (osad meie töökaaslased ning Katu ja Triin) Usun, et see tuleb väga vinge reis.. kujutan juba end ette palmi all kokteili juues… J

 

 

 

Hetkel aga on mind tabanud uus mure.. nimelt mu tarkusehammas tahab hirmsasti kasvada… L Pole varem sellist kogemust veel olnud, et hambakasv niimoodi valu teeks. Terve mu vasak lõuapool on paistes ning suud raske liigutada, söömisest rääkimata. Tunnen ka juba, kuidas lümfisõlmes on valu. Juba neljandat päeva hoian külmakotti peal ning söön valuvaigisteid. Isegi pisike palavik on tekkinud. Oehh.. tundub, et alati peab ikka mingi viga kusagil olema. J Või on see siis lihtsalt pingelangus peale pikka tööperioodi.. Igatahes tundub, et varsti tuleb teekond hambaarsti kabinetti ette võtta, mis siinmaal on väga kallis (kuuldavasti hamba väljatõmbamine 300 dollari ringis = 207 EUR)

Nüüd aga naudin edasi oma üksiolemist kodus, kuna kõik teised läksid golfi mängima!
Eestimaale pole vaja vist enam päikest soovida, sest tundub, et te olete kõik meie sooja ka endale ära tõmmanud. J

Peatse jutustamiseni ja edaspidi üritan tublim olla ja rohkem kirjutada… nüüd peaks hakkama jälle inimese moodi elama :D

Cheers!

Aeg lendab nagu tuul

Jube piinlik küll, aga ongi juba üle kuu aja viimasest postitusest möödas. Nüüd aga lõpuks suutsin end kätte võtta ja paar rida siia kirja panna. 

Terve see aeg oleme olnud tublid töömesilased. Töögraafik on siis selline, et kolm nädalat öises vahetuses ja kolm nädalat päevases. Ainuke vaba päev on pühapäev. Võib öelda, et selle ühe päevaga end küll väga välja ei puhka, kuid asi seegi. 

Öövahetuses olek oli minu jaoks uus kogemus. Olen küll varem öösel töötand, aga mitte nii, et 3 nädalat järjest. Minul isiklikult olid 2. ja 3. päev kõige raskemad, kuna ikka tahtis uni nii silma kippuda kella 4-5 ajal hommikul ning harjumatu oli öösel kell 1 süüa "lõunat" :) Hommikul koju tulles kukkusime suht tihti kohe voodisse ning magasime päeval 2-3ni. Nüüd aga hakkab meie päevase vahetuse nädal varsti läbi saama ning ülejärgmisest esmaspäevast lähme tagasi öövahetusse. Muidugi oli sel korral meil ka päris karm vahetus - nimelt lõpetasime oma töö pühapäeva hommikul kell 7 ning päevane vahetus algas meil esmaspäeva hommikul kell 7. See oli üks unine ja väsinud päev :)

Päikeseloojang töö juures

Selle aja jooksul on töö küll üsna üksluiseks muutunud, sest koguaeg teed sama asja ja sama liigutust.. aga mida sa ikka masina taga tööst ootad. See päev, kui koristaja oled, siis saab õnneks vabamalt võtta, ringi jalutada ja koristada. Suur miinus või siis pluss on see, et selle töö juures saab ikka kogu maailma asjad ära mõelda :D Nimelt, kuna masinad töötavad ja me peame kandma kõrvatroppe, siis väga ka rääkida ei saa kellegagi (kui, siis ainult väga valjusti) ja seepärast oledki üksi oma mõtetega... 12 tundi päevas.. 6 päeva nädalas... oeh.. :)

Kuid vahel, kui masinad katki lähevad, siis saame meie nalja teha ja puuvilla sees möllata :)

Meie tiim - mina, Anett ning kaks Saksa poissi Tobias ja Jannic

Muidugi on nüüd ajapikku hakanud tunda andma ka sõrmed ja selg, kuna tihti peab kummardama kotte võtma ning sõrmed puutuvad kokku puuvilla ja pakkimiskottidega, mis teeb käed väga kuivaks. Tekivad väikesed haavandid, küüned lõhenevad ning nahk läheb katki. Õnneks on meil olemas väga hea kreem selle vastu, mis ongi mõeldud "karmidele" kätele. :)

Ahaa.. pole teile veel rääkinud meie viimasest vabast nädalavahetusest, kus siis Anettiga otsustasime minna natuke Ida-kallast nautima ja ookeani vaatama.
Saime Glass House Mountains`i juures Davidi ja Vincentiga kokku ja alustasime oma teed ookeani suunas. Glass House Mountainsi tee peal ootas meid aga üllatus - sõitime ning korraga nägime suitu tee ääres ja avastasime, et seal on tulekahju.. leegid veel õnneks üle tee ei tulnud, mistõttu sõitsime sellest kiiresti läbi.


Ookeani ääres külastasime Sunshine Coasti ja suundusime edasi Noosa poole, kus ootas meid Anetti tuttav Gary. Gary`ga tutvus Anett Eestis, Strandi hotellis ning see mees on Austraalias Spring Valley tervisekuurorti omanik. Tee Kin Kin`i oli väga kivt - see läks üles mäge ja alla orgu... orus oligi see imeline tervisekuurort. Vot see oli üks rahulik ja kaunist koht.. imeliste lõhnadega.. Meile suureks üllatuseks saime kõik sinna ööbima jääda ja osa võtta loengutest ning tasuta õhtusöök, hommikusöök ja lõuna. See abielupaar on ikka väga lahke ja väga suurte südametega inimesed.


Garry pakkus meile ka võimalust tulla päikesetõusu nautima mäe otsa. See leidis siis aset järgmisel varahommikul, kus pidi valmis olema kella 4:45-ks. Otsustasime, et mis seal ikka - teeme ära! Mina, Anett ja David olime ainukesed, kes suutsid end meie seltskonnast voodist püsti ajada. Vincent jäi aga voodimõnusid nautima :)

Mäe jalamile jõudis tuli välja, et me ei lähe mitte autodega sinna mäe tippu, vaid hoopis ronime! Ohoo.. see oli väljakutse nii vara hommikul ja tühja kõhuga. Cooroora mägi on 439 meetrit kõrge ja tõus on ikka suhteliselt järsk, nii et pead ka oma käsi kasutama, et mööda suuri kaljukive üles ronida. See oli ikka korralik trenn, kuid ära tegime! 

Mäe otsas päikesetõusu nautida oli väga hea auhind pärast seda kõike. :)

 

Varahommikune päikesetõus mäe tipust

 

Kaks naist ja lai maailm

 

Rada mäetippu

 

Cooroora

Pärast Kin Kini sõitsime edasi Rainbow Beach`ile, kus lõpuks nautisime ookeani... ja siis suutsin mina teha sellise "toreda" üllatuse, et kaotasin auto võtmed ookeani!!! :) Tuju läks küll päris nullilähedaks, aga lohutasin end sellega, et küllap mõne hai kõht sai natuke rohkem täis.. Pärast seda juhtumit seadsime sammud Surfibaari ning tegime mõned külmad siidrid. Kuna minul ja Anettil olid kõik asjad autos luku taga, siis veetsimegi järgmised kaks päeva nii nagu olime. Kuna tegu oli laupäeva õhtuga, siis pühapäeval ei tööta keegi, kes saaks auto uksed lahti teha ning pidimegi ootama esmaspäevani. Samal õhtul hakkas ka muidugi sadama ja läks päris külmaks.. meil olid ainult lühikesed püksid ja särk.. Väga hea oli, et poistega koos reisisime ja neil oli õnneks telk ja tekid olemas. Otsisime koha, kus ööbida ja lõpuks magama minna. Järgmisel päeval nautisime jällegi sama randa, käisime riietega ookeanis ujumas ja nautisime õhtust vihmasadu.

Baywatch

Rainbow Beach

Ööbisime jällegi samas kohas. Muide - kui tahad Austraalias kusagil telkida, siis tuleb selle eest ka maksta. Hommikul oligi kontroll auto juures ja küsis telkimisluba.
Õhtul aga ostsime poest natuke märjukest ning vorste, mida varju all grillida ning tegime oma väikese peo van`is (nö kaubiku laadses autos). Kuna meile anti telkimisplatsil kätte ka tormihoiatuse lipik Ita võimaliku saabumise kohta, siis mõtlesime, et mis seal ikka - tuleb tähistada, äkki torm tulebki peale ja viib meid ära. :) 

Esmaspäeva varahommikul saabus lukufirmast mees, kes siis poole tunniga auto uksed avas ja mulle uue võtme andis ning samas ka mu rahakotti korralikult tühjendas... nuta või naera, aga midagi polnud teha. Vähemalt oli rõõm oma asjad kätte saada ja soojad riided selga panna. :) Pärast seda algas kodutee... Seiklusi küllaga..

Vahepeal oli ka mu sünnipäev juhuslikult.. :) Ausalt öeldes polegi veel sellist sünnipäeva olnud, et tunne on nagu igal teisel päeval.. aga üldsegi mitte halva pärast.. Ja austraallastel pole ka kombeks sünnipäevaks kingitusi teha, ega lilli tuua. Seega esimene sünnipäev ilma lilledeta! :) KUID see-eest ootas mind nädalavahetusel väga vinge üllatus, kui Anett siin Davidiga salaplaani pidasid ja üllatuse tegid. Nimelt läksime Anettiga toidupoodi, pärast mida pidime minema veel kohvi ostma, kuid siis Anett ütles, et lähme veel korra tagsi ja Muffini kohviku juurde jõudes nägin ühe laua ümber õhupalle ja Davidi, Vincenti. Olin üllatunud... järgmisel hetkel hüppasid nurga tagant välja ka Triin ja Katrina!!! OOoooooo mu nägu oli vist väga üllatunud! :) See oli neist ikka väga armas tegu! Olin sisimas väga õnnelik.. Laua peal ootasid kohvid ja igat sorti muffinid.. minule oli ka šokolaadikoogi lõik, koos nr 27 küünlaga :) Esimest korda sain sellise üllatuse osaliseks.. AITÄH MU KULLAKESTELE! 

Sünnipäeva üllatus Muffini kohvikus :)

 Sellised lood siis siinpool lompi. Nüüd aga jälle homme algab tööpäev ning kuuldavasti kestab meil tööd juuli viimase nädalani (nädal siia või sinna), pärast mida me alustame oma teekonda juba tuntud Emeraldi suunas.. GrainCorp ootab! :) Seega aasta lõpuni peaks tööd loodetavasti jaguma. 

Olge teiegi tublid ja nautide peatselt saabuvat suve.. on tunda, et teil läheb seal soojaks, kuna meil iga päevaga läheb külmemaks :)

Ikka päikest soovides,

-T-