Fiji ja muud elukad

Pärast paaripäevast tööst kosumist, mida tegelikult sisustas asjade pakkimine, sõitsime edasi Gold Coasti, mis asub ida kaldal, kohe Brisbane all. Seal veetsime paar päeva puhates ja linnas ringi jalutades. Nautisime suuri pilvelõhkujaid ookeanikaldal ning külastasime ka rannas toimuvat marketit/laata. Ühel päeval läksime laevareisile, et näha küürvaalasid. Need vaalad on keskmiselt umbes 13 meetri pikkused, musta värvusega. Enne reisi algust nägime juba eemalt tulemas tumedaid vihmapilvi ning laeval juba teavitati inimesi, et ookeanil on päris tugev tuul ning meri on tormine ja tasuks kohe ära võtta merehaiguse ennetamise tablett. Võin kohe öelda, et õnneks meie, tugevad Eesti naised, pidasime selle reisi ilusasti vastu.. ilma üle parda üllatustega J. Avamerele minnes ootasid meid tõepoolest ees suured lained. Istusime kõik õues dekil. Ega ei läinudki kaua aega, kui laev jäeti seisma ja öelda, et kes tahavad sisse tulla, siis nüüd on viimane aeg, sest lained on suured ja võib märjaks saada. Peaaegu kõik inimesed läksid sisse istuma. Välja jäi umbes 10 inimest, kaasaarvatud mina, David ja Triin. Jõudsime umbes 10 minutit edasi sõita, kuna järsku suur laine tuli ja lõi üle laeva deki. No nii, siis meeskonna liige tuli kohe ja teavitas, et viimane võimalus sisse tulla. Kõik inimesed peaaegu läksid sisse. Välja jäime istuma meie kolmekesi, pluss veel 2 naist. Vot see sõit oli nagu lõbustuspargis – laev läks laine peale ja nii kõrgele, et ees enam vett ei näinudki… kuni siis suure hooga uuesti lainetesse kukkus. Nautisin seda väga – paras doos adrenaliini. Muidugi olime kõik läbimärjad (aluspesuni välja), kuid see seiklus seisab igavesti meeles. J

Muidugi nägime ka õnneks paari-kolme vaala ning tagasi sõites ilmusid ei tea kust meie laeva ette delfiinid, kes seal mängeldes ujusid ja veest välja hüppasid.

 

Oma teisel päeval külastasime Ripley muuseumit, mis on siis koht, kus on kõik maailma raskemad, pikemad, suuremad jne inimesed ja asjad. Ühesõnaga uskumatud asjad. See koht oli päris huvitav ja tõesti – leidus asju, mida ei suutnud uskuda.

Pikima mehega

Röstsaiast maal

Täidlaseima mehega

 

Ahjaa, üks väike asi tuli veel meelde – nimelt sellel marketil oli üks selline putka, kus said teha pilti koos mao või krokodilliga. Kuna tahtsin väga krokodilli oma käega katsuda, siis tegin selle pildi ka ära ;)

 

Pärast Gold Coasti liikusime edasi Brisbane, kus veetsime paar päeva ning kolmapäeva hommikul alustasime oma lendu Fiji suunas. Meie reisiseltskonnas olid Katu, Triin, Anett, David ning Kevin, Irene, Tobias ja Jannic. Viimased olid siis meie töökaaslased Cotton Ginist. Lennujaama jõudes helistas Tobi mulle pool tundi enne lennu väljumist ja küsis, kuhu tulema peab. J No siis oli juba teada, et oh neid saksa poisse küll! 15 minutit enne lennukile minekut helistas ta uuesti ja teatas, et neid ei lasta lennukile, kuna nad tulid liiga hilja. Niisiis läksimegi Fijile ilma nendeta. Muidugi neid tabas ebaõnn ka järgmisel päeval, kui nad pidid meile järgi tulema – nimelt nende lend oli üle broneeritud ning nemad jäeti lennukist maha. Lõppude lõpuks nad siiski jõudsid Fijile, kuid aega seal kõike näha oli ilmselgelt vähe.

 

FIJI…… sõnu ei ole… Kohe tõesti ei tea, millest alustada. Juba mõtlesingi hirmuga, et kui pean hakkama blogi kirjutama, siis pean vist öö läbi üleval olema, sest neid muljeid ja emotsioone kirja panna on ikka suhteliselt võimatu. J Seega teengi lühikokkuvõtte, et te seal lugedes magama ei jääks.

Fiji lennujaama jõudes ootas meid kõiki ees seal kohalik kolme mehe bänd, kes siis naeratades inimesi vastu võtsid ja laule laulsid. See oli midagi, mida minu silmad varem lennujaamas veel näinud pole. Igatahes väga vinge vastuvõtt – kohe tekkiski tunne, et oled kuhugi imelisele saarele sattunud. J

Tollipunktist saime kõik õnneks ilusasti läbi, kuid mõned mehed seal olid natuke tõsiste nägudega ja küsisid igasugu detaile Katu ja Davidi käest. Dav näitas neile oma viisa numbri ette ja sai läbi, aga Katut nad nii lihtsalt läbi ei tahtnud lasta. Nimelt pidi ta minema kuhugi kõrvale ruumi ja tõestama, et ta ei taha Fijile elama jääda. J Seda nad võib-olla kartsid, kuna Katu viisa lõpeb pea ja arvasid, et ta tahab äkki nüüd sinna immigreeruda :D Pärast veerand või poolt tundi tuli Katu sealt naeratades välja ja meie seiklus võis jätkuda.

Järgmisena ootasid meid all korrusel Fiji päritolu naised, kes riputasid meile merekarpidest kaelakeed kaela ning teekond viis meid bussini, mis meid ööbimiskohta viis. Bussijuht oli väga sõbralik mees ja kutsus meid viite (mina, Triin, Anett, Katu, Dav) Family`ks/Perekond. Tema tegi meile esimese põgusa ülevaate Fiji elust ja olust. Tee peal tegime ka peatuse kohalikus külapoes, kuna ta ütles, et hotellis on hinnad palju kõrgemad. Poe ees sõi rohtu üks hobune ning poodi sisenedes tuli kohe selline tunne nagu oleks 24 aasta tagusesse Eestisse sattunud. J Võib-olla isegi rohkem. Pood oli väga väike ja valikus olid ainult mõned asjad. Kes ees, see mees. Õnneks seal kuponge ei küsitud saia ostmiseks. J

Hotelli ette sõites hakkasid kohe trummid põrisema ning meid ootas väga soe vastuvõtt. Töötajad olid seal nii sõbralikud, et see on lihtsalt meie eestlaste jaoks midagi väga kahtlast ja imelikku. J Aga meie oleme sellega juba enamvähem harjunud. Kohe toodi meile vastuvõttu ka värskendavad kokteilid ja ilusti saadeti meid meie majakestesse. Just nimelt – majakestesse, mitte hotellitubadesse. Nimelt meil kõigil olid ookeanivaatega väikesed majakesed rannal. See oli nagu unenägu, kui hommikul uksest välja astusid ning sinine laguun ja palmipuud sind tervitasid. SUPER!

Vaade toast

Naised rannas lobisemas

 

Need 6 päeva, mis me Fijil veetsime, olid väga sisustatud, kuna muud moodi lihtsalt saarega ei jõua tutvuda. Meie nädal aega seal oli selleks liiga vähe. Kuid õnneks siiski selle aja jooksul jõudsime ära teha nii mõndagi.

Neljapäeval käisime basseinis sukeldumist harjutamas kogu varustusega ning reede hommikul olimegi juba ookeani avarusi avastamas. Selle elu kohta pole samuti sõnu, sest veealune maailm on lihtsalt imeline! Kõik sinised ja punased kalad ning korallid. Õnneks nägime ka kahte haid, mida väga näha lootsin.

 

 

Õhtul läksime vaatama tulelkõndijaid, kes esitasid Fiji traditsioone ning lõpuks ka sütel paljajalu kõndisid. Pärast seda ootas meid buffee õhtusöök, mille valikus olid kõik kohalikud toidud.

Pean ütlema, et mitte ühtegi korda ei pidanud ma Fiji toitudes pettuma – kõik olid väga head söögid! Kui nüüd ainult kohalik traditsioonijook välja arvata J, mis maitses nagu jahu ja vesi kokku segada ja pärast joomist muutis keele tuimaks.

Laupäeval läksime hobustega avastama kohalikku vihmametsa ja taimi. Nägime koske, milles sai ujumas käia nautisime lihtsalt ilusat ilma.

 

Mina ja Friend

 

Pühapäeval oli meil väljasõit Nadi`sse, kus ootas meid valge purjelaev, millega viidi meid ühele üksikule saarele, kus ootas lõunasöök. See oli kindlasti üks meeldejäävamaid päevi, kuna need vaated ja see saar oli midagi muinasjutulist. Tundsin end natuke nagu Robinson Crusoe, kes on üksikule saarele ära eksinud. Ainuke vahe, et meie saarekese suurus võis olla umbes 200x100 meetrit (kui sedagi). Sellel saarel oligi ainult neli katusega pisikest majakest ja võrkpalliplats. Kõik said minna snorgeldama ja sukelduma. Tagasiteel pakuti meile samuti piiramatus koguses veine, šampust ja õlut ning kui lõpuks „koju“ tagasi jõudsime, olime ikka päris väsinud. J

Meie laev "Whale`s tale"

 

Esmaspäeval käisime River Safaril, kus siis sõitsime kaatriga mööda käänulist ja kohati päris kitsast jõge. Paadimees tegi ikka väga ilusat sõitu ja võttis ilusaid kurve, nii et vesi vahutas. Reisi lõpus pakkus ta meile elamust, mis koosnes kolmest 360 kraadisest pöördest jõel. Hoidsime kõvasti kinni ning vesi paiskas kogu kaatri vett täis ja see oli tõesti super elamus! Sel reisil külastasime ka kohalikku Tonga küla (u 60 in), mille kogemus ei unune vist niipea. Vastuvõtt seal oli jällegi väga soe – pakuti kohalikku kava jooki, koos tseremooniaga; määriti meie näod puudriga kokku, riputati lillepärg kaela ning pärast seda kõike ootas meid teises toas küla poolt pakutud lõunasöök. Kõhud täis, hakkasid mehed laulma ja pilli mängima ning järsku hüppasid lapsed kusagilt välja ja võtsid meid tantsima. Nagu naksti läks lahti tõsine simman. J Tantsisime nii, et seljad märjad. Kuidagi kurb tunne oli sealt lahkuda ja võib-olla isegi veidike emotsionaalne… kuna nägime seda, kuidas see küla seal elab ja mis on nende võimalused ja mida nad kõike ise teevad… ja need lapsed…
Näiteks olid nad õnnelikud, et said endale nüüd televiisori, kuna varem pidid nad üle jõe sõitma naaberkülla, et telekast rugby`t näha. Ja just nimelt – nad said televiisori – ÜHE küla peale! Ja kui seal keegi tahab endale maja ehitada, siis terve küla lähebki seda maja ehitama. Keegi raha ei küsi ega midagi, vaid see ongi külaelu. Iga esmaspäev on neil külanõukogu, kus siis nad arutavad, kui keegi on võib-olla halvasti käitunud. Neid asju on veel palju, millest võiks rääkida…

Ära minnes saatsid kõik lapsed meid jõe äärde ning väike tüdruk, kes kiivalt mu käest kinni hoidis terve tee, saab nüüd minu käevõru enda käel kanda.. J

 

Teisipäeval sõitsime bussiga lähimasse Sigatoka linna ja vaatasime seal natuke ringi.. sõime jäätist, kuid loomaaias ei käinud. J Suveniirid kotti ja punuma.

Kolmapäeval pidime valmis olema juba kell 4:20 öösel, et sõita tagasi Nadi`sse lennujaama. Kuidagi väga kurb oli sellelt saarelt ära minna.. lubasime hotellitöötajatele ka, et tuleme järgmine aasta tagasi, et teha kõik need asjad ära, mis tegemata jäid. Muide – pean teile mainima, et selliseid hotellitöötajaid nagu meie Hideaway Resort`is olid, ei ole te varem küll kusagil näinud. Minge sinna ja saate teada, millest räägin! ;)

 

Restorani töötaja Jule

 

Austraaliasse tagasi jõudes ootas sel korral mind ja Anett lennujaamas üllatus. Järsku paluti mind kõrvale astuda ja üks naine hakkas küsimusi esitama mulle, et mida ma Austraalias teinud olen ja kus töötanud. Ma ei saanudki kohe aru, mis selle kõiges põhjus oli – arvasin, et puidust suveniirid mu kotis, millele lehel märke tegin, kuid oh ei. Nimelt küsiti minu käest igasugu detaile mu käikude kohta Austraalias. Kus firmades olen töötanud, mis kuudel, mis aegadel ning lõpuks küsisid isegi mu palgalehti!! :S Ütlesin siis, et mul neid küll reisil kaasas pole, aga et saan internetist näidata.. ja siis see naine vaatas mulle küsivalt otsa.. võtsin oma telefoni välja ja ütlesin, et pean telefoni kasutama, sest mul pole internetti ja et pean raha panema kaardile, kuna olin just nädal aega puhkusel. Mitte midagi ta mulle ei vastanud. Ja siis, kui telefoni kõrva juurde panin, et raha juurde laadida, küsis kohe järsku: „Kellele sa helistad?“ Noo.. eks see India naine vist natuke duumat nada oli ka. Õnneks ta kadus kohe ära ja minuga hakkas üks teine naine edasi tegelema. Sama küsimusterada järgnes… lõpuks näitasin siis oma panga ülekanded ette, millest ta otsis tõendeid, et ma ikka olen siin töötanud ja palka saanud. Uuris ja puuris ning lõpuks teatas, et ta on rahul. Küsisin siis, et mis selle kõige põhjus nüüd on, et meid niimoodi küsitletakse? Ja siis tuli välja, et väga paljud Austraaliasse reisivad noored on kasutanud petuskeemi, et saada endale teise aasta viisad ning tegelikult ei ole nad täis töötanud oma farmipäevi. Ta ütles, et iga päev võtavad nad inimesi sellega vahele. Me Anettiga olime need „õnnelikud“ sel korral, kuid õnneks meie andmed läksid juba süsteemi kirja, nii et teine kord meid enam ei küsitleta. Siis on teiste backpackerite kord. J

Brisbane`st jõudsime tagasi Dalby`sse hilja õhtul ning väga väsinuna. Reedel tegime veel hüvastijätu grillipeo Ray, Tracy ja Kiayaniga, kellega koos olin elanud nüüd 5 kuud. Jõime väga põnevat kondenspiima, koore ja viina jooki ning pühapäeva hommikul tegime head-aega kallistused ja alustasime oma uut seiklust Moura poole sõites.

 

Nüüd olemegi juba Mouras ja täna juba esimene tööpäevgi läbi. Jah, olen tagasi oma juurde juures – GrainCorpis J

Hommikul teatati tüdrukutele, et nemad peavad kohe Biloelasse sõitma ja seal tööle hakkama. Mina ja David oleme sellel platsil siin ning Katu Biloelas ja Triin, Anett hakkavad lausa tööle sõitma iga päev Koongroo platsile. Ühesõnaga oleme kõik laiali, kuid õnneks mitte liiga kaugel teineteisest.

Sel korral on meil vedanud kohaga, kuna siin linnakeses on olemas üks toidupood. Kuid suuremate ostude jaoks tuleb siiski sõita 70 km eemale. Meie platsil töötavad kõik casualid – 5 meest ja 2 naist (mina ja Austraalia Katrina). Tuli veel välja, et minu boss siin on mu eelmise ülemuse isa.. Austraalia on ikka väike küll J

 

Aga nii… sellised lood on siis vahepeal toimunud ja nüüd ootan jälle uusi seiklusi…juba on jälle uued inimesed ja uued tutvused.

Olen tagasi reaalsuses, kuid siiani elab väike Fiji pisik minus, kellele meeldis termin „Fiji time!“ See on sama aeg, mis Muhu saarel… 

Saar, kus aeg puhkab! J

Kallistused…