JA ONGI LÄBI!!! JUHUUU!

Neljapäeval oligi lõpuks meie viimane 12-tunnine tööpäev Cotton Gin`is. Ei suutnud keegi vist seda päeva ära oodata. Lõpp venis veel eriti pikalt, kuna siis ei antud enam ühtegi vaba päeva ning töötasime 11 päeva järjest. 4 kuud, 12 tundi päevas ja 6 päeva nädalas ühte ja sama liigutust teha, tüütab lõpuks ära küll J Eriti veel, kui umbes kuu aega öövahetuses ja miinuskraadid krõbisevad ukse taga.. ja tuul puhub vilisedes igalt poolt avaustest sisse.

Ei uskunudki, et Austraalias võib nii külmaks minna, et autoklaasid on hommikul jääs ja tööl olles auru tuleb suust ning peab oma punase nina salli sisse ära peitma. J Päevane ilm siin meenutab õrnalt Eesti suve algust.. värske õhk ja soe päike. Täna näiteks on hetkel 10 kraadi (hommik kell 11).

Minu viimane puuvilla pakk

Väga nagu uudiseid ei olegi teile pajatada, sest terve see aeg on mu elu üsna üksluine siin olnud. Õhtul 7-st tööle, hommikul 7-st koju ja siis magama kuni kella 5ni. Sõrmedest muidugi ei tasu vist üldse rääkida.. J need on korralikult haavu täis.. enne tööle asumist oligi kombeks enamus oma sõrmed plaastritega ära teipida ja siis tööle hakata. Vahepeal tabas mind paariks nädalaks ka jube õla-turjavalu, mis aga massaažis õnneks ära kadus.

Ahaa, üks lugu tuli küll meelde. Kui meile siin ainuke vaba päev anti riigipühal, siis üks mees oli tööl ja ta nägi red-bellied black snake`i (punakõht mustmadu), mida ta siis üritas taga ajada ja kätte saada. Kuid see madu puges ühest august sisse ja meie gini alumisele korrusele. See on siis maa-alune korrus, mida pidevalt koristame ja seal on selline väiksem auk, kuhu puhume kõik sodi kokku ja siis ise ronime sinna sisse ja laseme sodi ühest torust üles imeda. See auk on aga päris jube kohati, kuna sealt ei näe, mis torude taga toimub ning seal on varemgi madusid ja muid elukaid olnud, kuna see on õuega avatud. Igatahes peale 45 minutit tagaajamist, sai Wayne mao kätte.

Punakõht mustmadu

Muidugi nad meile seda lugu rääkida ei tahtnud, sest nad teadsid, et me ei taha siis enam sinna koristama minna J Aga jah… eks seal natuke jube on küll, kuid tuleb ruttu töö ära teha ja minema minna. J Paaril korral seal koristades olen ka näinud, kuidas järsku „prahitükk“ jalad alla võtab ja kiiresti minema pageb esimese toru sisse. Jah.. need on need minu lemmikud – ämblikud.
Ühel korral Anettiga koristasime puuvilla pressi ruumi. Selles ruumis on väga palju puuvilla igal pool põrandal. Anett hakkas siis rahulikult kätega puuvilla üles tõstma, kui see järsku liikus.. sel korral oli seal sees õnneks üks roheline konn. Neid jagub meil seal all samuti. J

 

Nüüd aga peale suurt hooaega saame veel nädal aega seal koristada. Õnneks töötame 8 tundi päevas ja esmaspäevast reedeni. Koristamine on aga väga tolmune töö. Sest siis võetakse kõik masinad lahti ja surveõhuga peab need kõik ära puhastama. Samuti puhastatakse ka katuse alt kuni maa-alla välja. Seda tolmu seal on rohkem kui küll.

9. august on aga meie esimene ametlik vaba päev, millal otsustasime ühe Itaalia poisi juurde külla minna. Edoardoga tutvusime mandlifarmis tööl olles. Tema uus koht on nüüd veinimõisas ja sinna suundumegi. Pole õnneks kaugele minna ka – ainult 2-3 tundi sõitu. J

 

Meie tööst aga niipalju, et alguses oli jällegi plaan GrainCorpi minna ning tundus, et kõik oli juba 100% paigas, KUID tuleb välja, et see aasta ei tulegi arvatavasti hea viljaaasta, kuna vihma pole piisavalt sadanud Queenslandis. Ning on üks asi, mida olen Austraalias olles õppinud – Kindel on see, et mitte midagi siin pole kunagi kindel! J Isegi, kui sulle 100% tööd lubatakse, võib see ühe päevaga muutuda.

Nüüd aga olen siin jällegi oma eelmise töökohaga suhelnud ning tuleb välja, et kui nad üldse kedagi tööle võtavad, siis ainult neid, kes juba varem on seal tööl olnud. Seega saaksime ainult minu ja Katu tagasi tööle.. teistele tuleks siis midagi muud leida. Aga eks näis, mis selle kohaga saab. Oleme ka teistesse kohtadesse avaldusi juba saatnud – nii et näpud pihku. J Samas ei teeks väikene puhkus vahepeal ka halba, kui tõesti midagi praegu ei näkka.

Suhtlesin ka veel ühe teise oma eelmise ülemusega ning novembriks sain meile kõigile töö! J Seega läheme tagasi outbacki (ilma levita kohta sisemaal, kus on ainult 1 pubi ja lähim pood 60 km) ning alustame oma viljahooaega seal. See koht tundub nüüd küll olevat 100% kindel, aga ega ma enne ei usu, kui reaalselt seal kohal olen. J

Kuid suure, suure ärevusega ootame 20. augusti! ;) Nimelt siis läheme me reisile Fidži saartele! Nädalaks. Fidži on riik okeaanias (Vaikses ookeanis) ning ta jääb Austraaliast ida poole.

„ Oma idülliliste randade, korallriffide ja koobaltsinise ookeaniga, pakub ta silmailu looduseimetlejatele ning niisama saarelt saarele reisivatele uudishimulikele. Samuti on Fidži Vaikse ookeani parimaid sukeldumiskohti - veealune maailm on hingemattev…”

Tõesti ei suuda seda puhkust ära oodata.. ning kindlasti oleme selle ka ära teeninud.  Fidžile läheme lausa 9-kesi (osad meie töökaaslased ning Katu ja Triin) Usun, et see tuleb väga vinge reis.. kujutan juba end ette palmi all kokteili juues… J

 

 

 

Hetkel aga on mind tabanud uus mure.. nimelt mu tarkusehammas tahab hirmsasti kasvada… L Pole varem sellist kogemust veel olnud, et hambakasv niimoodi valu teeks. Terve mu vasak lõuapool on paistes ning suud raske liigutada, söömisest rääkimata. Tunnen ka juba, kuidas lümfisõlmes on valu. Juba neljandat päeva hoian külmakotti peal ning söön valuvaigisteid. Isegi pisike palavik on tekkinud. Oehh.. tundub, et alati peab ikka mingi viga kusagil olema. J Või on see siis lihtsalt pingelangus peale pikka tööperioodi.. Igatahes tundub, et varsti tuleb teekond hambaarsti kabinetti ette võtta, mis siinmaal on väga kallis (kuuldavasti hamba väljatõmbamine 300 dollari ringis = 207 EUR)

Nüüd aga naudin edasi oma üksiolemist kodus, kuna kõik teised läksid golfi mängima!
Eestimaale pole vaja vist enam päikest soovida, sest tundub, et te olete kõik meie sooja ka endale ära tõmmanud. J

Peatse jutustamiseni ja edaspidi üritan tublim olla ja rohkem kirjutada… nüüd peaks hakkama jälle inimese moodi elama :D

Cheers!

Aeg lendab nagu tuul

Jube piinlik küll, aga ongi juba üle kuu aja viimasest postitusest möödas. Nüüd aga lõpuks suutsin end kätte võtta ja paar rida siia kirja panna. 

Terve see aeg oleme olnud tublid töömesilased. Töögraafik on siis selline, et kolm nädalat öises vahetuses ja kolm nädalat päevases. Ainuke vaba päev on pühapäev. Võib öelda, et selle ühe päevaga end küll väga välja ei puhka, kuid asi seegi. 

Öövahetuses olek oli minu jaoks uus kogemus. Olen küll varem öösel töötand, aga mitte nii, et 3 nädalat järjest. Minul isiklikult olid 2. ja 3. päev kõige raskemad, kuna ikka tahtis uni nii silma kippuda kella 4-5 ajal hommikul ning harjumatu oli öösel kell 1 süüa "lõunat" :) Hommikul koju tulles kukkusime suht tihti kohe voodisse ning magasime päeval 2-3ni. Nüüd aga hakkab meie päevase vahetuse nädal varsti läbi saama ning ülejärgmisest esmaspäevast lähme tagasi öövahetusse. Muidugi oli sel korral meil ka päris karm vahetus - nimelt lõpetasime oma töö pühapäeva hommikul kell 7 ning päevane vahetus algas meil esmaspäeva hommikul kell 7. See oli üks unine ja väsinud päev :)

Päikeseloojang töö juures

Selle aja jooksul on töö küll üsna üksluiseks muutunud, sest koguaeg teed sama asja ja sama liigutust.. aga mida sa ikka masina taga tööst ootad. See päev, kui koristaja oled, siis saab õnneks vabamalt võtta, ringi jalutada ja koristada. Suur miinus või siis pluss on see, et selle töö juures saab ikka kogu maailma asjad ära mõelda :D Nimelt, kuna masinad töötavad ja me peame kandma kõrvatroppe, siis väga ka rääkida ei saa kellegagi (kui, siis ainult väga valjusti) ja seepärast oledki üksi oma mõtetega... 12 tundi päevas.. 6 päeva nädalas... oeh.. :)

Kuid vahel, kui masinad katki lähevad, siis saame meie nalja teha ja puuvilla sees möllata :)

Meie tiim - mina, Anett ning kaks Saksa poissi Tobias ja Jannic

Muidugi on nüüd ajapikku hakanud tunda andma ka sõrmed ja selg, kuna tihti peab kummardama kotte võtma ning sõrmed puutuvad kokku puuvilla ja pakkimiskottidega, mis teeb käed väga kuivaks. Tekivad väikesed haavandid, küüned lõhenevad ning nahk läheb katki. Õnneks on meil olemas väga hea kreem selle vastu, mis ongi mõeldud "karmidele" kätele. :)

Ahaa.. pole teile veel rääkinud meie viimasest vabast nädalavahetusest, kus siis Anettiga otsustasime minna natuke Ida-kallast nautima ja ookeani vaatama.
Saime Glass House Mountains`i juures Davidi ja Vincentiga kokku ja alustasime oma teed ookeani suunas. Glass House Mountainsi tee peal ootas meid aga üllatus - sõitime ning korraga nägime suitu tee ääres ja avastasime, et seal on tulekahju.. leegid veel õnneks üle tee ei tulnud, mistõttu sõitsime sellest kiiresti läbi.


Ookeani ääres külastasime Sunshine Coasti ja suundusime edasi Noosa poole, kus ootas meid Anetti tuttav Gary. Gary`ga tutvus Anett Eestis, Strandi hotellis ning see mees on Austraalias Spring Valley tervisekuurorti omanik. Tee Kin Kin`i oli väga kivt - see läks üles mäge ja alla orgu... orus oligi see imeline tervisekuurort. Vot see oli üks rahulik ja kaunist koht.. imeliste lõhnadega.. Meile suureks üllatuseks saime kõik sinna ööbima jääda ja osa võtta loengutest ning tasuta õhtusöök, hommikusöök ja lõuna. See abielupaar on ikka väga lahke ja väga suurte südametega inimesed.


Garry pakkus meile ka võimalust tulla päikesetõusu nautima mäe otsa. See leidis siis aset järgmisel varahommikul, kus pidi valmis olema kella 4:45-ks. Otsustasime, et mis seal ikka - teeme ära! Mina, Anett ja David olime ainukesed, kes suutsid end meie seltskonnast voodist püsti ajada. Vincent jäi aga voodimõnusid nautima :)

Mäe jalamile jõudis tuli välja, et me ei lähe mitte autodega sinna mäe tippu, vaid hoopis ronime! Ohoo.. see oli väljakutse nii vara hommikul ja tühja kõhuga. Cooroora mägi on 439 meetrit kõrge ja tõus on ikka suhteliselt järsk, nii et pead ka oma käsi kasutama, et mööda suuri kaljukive üles ronida. See oli ikka korralik trenn, kuid ära tegime! 

Mäe otsas päikesetõusu nautida oli väga hea auhind pärast seda kõike. :)

 

Varahommikune päikesetõus mäe tipust

 

Kaks naist ja lai maailm

 

Rada mäetippu

 

Cooroora

Pärast Kin Kini sõitsime edasi Rainbow Beach`ile, kus lõpuks nautisime ookeani... ja siis suutsin mina teha sellise "toreda" üllatuse, et kaotasin auto võtmed ookeani!!! :) Tuju läks küll päris nullilähedaks, aga lohutasin end sellega, et küllap mõne hai kõht sai natuke rohkem täis.. Pärast seda juhtumit seadsime sammud Surfibaari ning tegime mõned külmad siidrid. Kuna minul ja Anettil olid kõik asjad autos luku taga, siis veetsimegi järgmised kaks päeva nii nagu olime. Kuna tegu oli laupäeva õhtuga, siis pühapäeval ei tööta keegi, kes saaks auto uksed lahti teha ning pidimegi ootama esmaspäevani. Samal õhtul hakkas ka muidugi sadama ja läks päris külmaks.. meil olid ainult lühikesed püksid ja särk.. Väga hea oli, et poistega koos reisisime ja neil oli õnneks telk ja tekid olemas. Otsisime koha, kus ööbida ja lõpuks magama minna. Järgmisel päeval nautisime jällegi sama randa, käisime riietega ookeanis ujumas ja nautisime õhtust vihmasadu.

Baywatch

Rainbow Beach

Ööbisime jällegi samas kohas. Muide - kui tahad Austraalias kusagil telkida, siis tuleb selle eest ka maksta. Hommikul oligi kontroll auto juures ja küsis telkimisluba.
Õhtul aga ostsime poest natuke märjukest ning vorste, mida varju all grillida ning tegime oma väikese peo van`is (nö kaubiku laadses autos). Kuna meile anti telkimisplatsil kätte ka tormihoiatuse lipik Ita võimaliku saabumise kohta, siis mõtlesime, et mis seal ikka - tuleb tähistada, äkki torm tulebki peale ja viib meid ära. :) 

Esmaspäeva varahommikul saabus lukufirmast mees, kes siis poole tunniga auto uksed avas ja mulle uue võtme andis ning samas ka mu rahakotti korralikult tühjendas... nuta või naera, aga midagi polnud teha. Vähemalt oli rõõm oma asjad kätte saada ja soojad riided selga panna. :) Pärast seda algas kodutee... Seiklusi küllaga..

Vahepeal oli ka mu sünnipäev juhuslikult.. :) Ausalt öeldes polegi veel sellist sünnipäeva olnud, et tunne on nagu igal teisel päeval.. aga üldsegi mitte halva pärast.. Ja austraallastel pole ka kombeks sünnipäevaks kingitusi teha, ega lilli tuua. Seega esimene sünnipäev ilma lilledeta! :) KUID see-eest ootas mind nädalavahetusel väga vinge üllatus, kui Anett siin Davidiga salaplaani pidasid ja üllatuse tegid. Nimelt läksime Anettiga toidupoodi, pärast mida pidime minema veel kohvi ostma, kuid siis Anett ütles, et lähme veel korra tagsi ja Muffini kohviku juurde jõudes nägin ühe laua ümber õhupalle ja Davidi, Vincenti. Olin üllatunud... järgmisel hetkel hüppasid nurga tagant välja ka Triin ja Katrina!!! OOoooooo mu nägu oli vist väga üllatunud! :) See oli neist ikka väga armas tegu! Olin sisimas väga õnnelik.. Laua peal ootasid kohvid ja igat sorti muffinid.. minule oli ka šokolaadikoogi lõik, koos nr 27 küünlaga :) Esimest korda sain sellise üllatuse osaliseks.. AITÄH MU KULLAKESTELE! 

Sünnipäeva üllatus Muffini kohvikus :)

 Sellised lood siis siinpool lompi. Nüüd aga jälle homme algab tööpäev ning kuuldavasti kestab meil tööd juuli viimase nädalani (nädal siia või sinna), pärast mida me alustame oma teekonda juba tuntud Emeraldi suunas.. GrainCorp ootab! :) Seega aasta lõpuni peaks tööd loodetavasti jaguma. 

Olge teiegi tublid ja nautide peatselt saabuvat suve.. on tunda, et teil läheb seal soojaks, kuna meil iga päevaga läheb külmemaks :)

Ikka päikest soovides,

-T- 

Cotton Gin - meie puuvilla töö :)

Esimene tööpäev Cotton Gin`is algas hommikul kell 7. Kohale minnes selgus aga, et üks masin on katki ning me ei saagi kohe tööga alustada. Siis aga toodi vajalikud raamatud ja lehed numbrite ja tabelitega lauale ning hakkasime neid läbi töötlema. Kuna Books&Bag`is (meie osakonnas) töötab korraga 3 inimest, siis meie kolmandaks liikmeks oli üks vanem naisterahvas Del, kes ka juba varasemalt on Cotton Ginis töötanud. Tema hakkas siis meile seda numbrimajandust õpetama ning selgitama, mismoodi töö seal käib. Pärast mida viis ta meid siis ka masinate taha.

Ühesõnaga igal hommikul tuuakse meile vajalikud lehed, kus on peal farmerite toodud puuvillakogused ja kaalunumbrid, mis meie peame siis kokku liitma ja ühe valemiga välja arvutama, mitu suurt moodulit me peame tegema ning kui palju puuvilla üle jääb ning selle omakorda ära jagama. Lühidalt öeldes – veidike arvutamist ja nuputamist. Üks töötajatest seisab siis arvuti poole peal ja teine teisel pool pakkimismasinat. Kolmas aga koristab tervet Gin`i, et seal alati puhas oleks ja puuvillatutsud prügikasti saaks. J Siis pannakse kõik terve tehas tööle ja näed, kuidas valget puuvilla hakkab masinates jooksma nagu lund.. lõpuks jõuab see meieni ning seal üks masin pressib puuvilla ilusaks kandiliseks pakiks, mille kaal jääb siis umbes 200 kg kanti. See pakk kukub ilusasti lindile ning kohe peab arvutiinimene sellest võtma välja puuvillaproovi ning sildistama. Seejärel puuvillapakk peatub kaalul. Tuleb üle kontrollida, kas kaal jääb lubatu piiresse. Kui jääb, siis vajutad nuppu ning pakk liigub automaatselt edasi suurde kotti. Sel ajal peavad siis mõlemad töötajad kotti kinni hoidma mõlemalt poolt servadest, et puuvillapakk ilusasti sisse läheks. Peale seda keeratakse kotisuud sissepoole ning nõelutakse ühe pistega kokku. Valmis pannakse kohe kiiresti uus kott ning sellele kohe sildid numbritega külge. Ning selline protseduur käib koguaeg. Põhiline on see, et peab koguaeg arvutit jälgima, et kõik numbrid ilusasti paika jookseksid ja midagi segamini ei läheks ning et kaal õige oleks. Ja kogu selle protseduuri peab ära tegema umbes 1 minutiga, sest järgmine pakk masinast on kiire tulema J

Esimesel päeval saimegi kokku teha ainult 6 pakki, kuna masin läks jälle katki. See-eest ootasime köögiruumis pool päeva, et ehk masin saab terveks… aga ei saanud. Panime siis lehele ilusasti kirja 9,5 tundi tööd ning palk oligi teenitud. J Teisel päeval läksime jälle tööle, kuid hiljem, kuna masin oli ikka veel katki. Ootasime siis puhkeruumis, millal keegi meile ütlema tuleb, et tööle tuleb minna. Ootasime… ootasime… lõpuks kell oli pool 6 ja öeldi, et võite koju minna :D Jällegi panime kirja 6 tundi tööd ja läksime koju – raha oli teenitud. J
Nüüd aga lähme jälle homme tööle ning kuna homme on laupäev, saame ka rohkem raha teenida. Ning kuuldavasti saame seda seekord töö eest. J 12 tundi ees ootamas. Sel korral veel päevases vahetuses.

Muidugi natuke raske on see, et peab kõik see aeg püsti seisma ja jalad võivad päris ära väsida. Aga seda aitavad leevendada mitmed pausid iga pooleteist tunni tagant ning ka see, et peale pause vahetad oma positsiooni - oled siis kas arvuti poolel või teisel pool masinat kottide poolel. Siis polegi enam hullu midagi J. Ja iga kahe päeva tagant oled siis tööl koristajana. Aga õnneks see on hea töö. Päeva alguses peab muidugi palju tegema, sest ära tuleb puhastada kõik kolm tehase korrust - ülevalt pihta kuni maa alla välja. Aga seda kõike teeme suruõhuga. Hiljem pead keskenduma ainult ühele korrusele, kus töö käib. 

Ning töökaaslased on ka väga muhedad ja headeks sõpradeks saanud. Usun, et tulemas on päris kihvt harvest.

Meie majas on aga igapäev elu – muusika ja laul. Kui töölt koju tullakse, panevad härrased siin muusika mängima ja laulavad võidu nagu ööbikud. Vahel ikka Anettiga peame juba lausa pead vangutama, sest laulupidu läheb ikka väga valjuks vahel J Aga ei – me naudime seda kõike… 

Allpool ka mõned pildid töökohast.
Seega, kullakesed - ärge imestage, kui minust nüüd vahepeal väga midagi kuulda pole, sest suure tõenäosusega hakkame järgmise nädala keskel öövahetuses tööle (ja nii 3 nädalat). Kuigi meil telefonid seal lubatud pole, siis öövahetusel saame ehk väikesed erandid teha ja need salaja tasku pista... öös on saladusi! ;)

Embused suured!

Masinad, mida mööda puuvill liigub

Meie pressmasin, mis vormib puuvillapaki

Arvutitöö ja sildid

Üldvaade meie tööpostist

Dalby

Oma reisiga jõudsime ilusasti Dalbysse. Teekond oli ilus ning nägime palju mägesid, millest olin juba puudust tundud nende suurte ja lõpmatute põldude vahel. Esimesel päeval sõitsime kokku 8 tundi ning otsustasime öö veeta Narrabris asuvas hotellis. Kuna eelmisel õhtul oli meil ka väike ärasaatmispidu, siis keha oli pisut nõrk ning väsimus oli kerge tulema. Narrabris otsustasime ka seepärast peatuda, et üle vaadata koht, kuhu siis Katrina ja Triin tööle tulevad. J

Hotelli end ilusasti sisse seadnud, otsustasime, et peame ikka pubis ühe kosutava siidri ka tegema enne magama minekut. Mõeldud – tehtud ja all pubis me juba olimegi! Siidrid ilusasti näppude vahel, jälgisime inimesi meie ümber liikumas.. No ei tea, mis asi see küll on, aga tõesti on väga raske leida ilusaid Austraalia naisi :S Täiesti kummaline, aga enamus on riietunud nii nagu istuksid kodus diivani peal.

Siis aga mõne aja pärast hakkas korralik muusika mängima ning tuli välja, et tegu on pubi – klubiga. Ei läinud kaua aega vaja, kui juba esimesed kaks noormeest meie laua juurde ujusid ja juttu hakkasid tegema. Üks neist oli Inglismaalt, teine Brasiiliast. Brasiilia poiss tegi ka päris vingeid kaarditrikke ning nende seltskonnas me siis paar tunnikest veetsime. Muusika oli väga hea ning rahvast aina tuli juurde. Selgus, et tegu on ühe kuumema kohaga Narrabris, kuhu rahvas laupäeva õhtuti koguneb. Meie paarist siidrist sai üsna pea 5 siidrit, kuna poisid väga meil kuivada ei lasknud J



Mina aga olin nii väsinud, et vajusin peagi tuppa magama. Anett, natuke särtsakam neiu, pidas siis veel tunnikese vastu. Kui aga Anett tuppa jõudis, rääkis ta loo, kuidas peo lõppedes üks vinge Austraalia naine oli sellel Brasiilia poisil peaga nina veriseks löönud ja veel natuke aktsiooni teinud. Ilma mingi põhjuseta! Hiljem tuligi välja, et see naine ongi peast pisut hull..

Koht üle vaadatud, kiitsime üldkokkuvõttes Narrabri ilusaks kohaks ja jätkasime hommikul oma teekonda Dalby suunas. Dalbysse jõudes ootas meid ees ilus linnake. Arvasime, et tegu on pigem väikese küla-linnaga, kuid isegi foorid olid tee peal ja suur kaubanduskeskus. Järgmisena otsisimegi üles siis oma tulevase kodu. J
Meie maja on väga ilus ja uus. Majas on kokku 4 magamistuba, suur avatud köök-elutuba, vannituba (vanniga) ning veel paar pisemat ruumikest.

Meie vannituba - vanniga! :)

Terrass, kus toimub igaõhtune istumine

Maja väljast

Meie pesa

Meie super sound-system ;)

Dalby

Anettiga saime omale eraldi toa ning Raymond (maja omanik) ostis meie tuppa ka voodid ning voodiriided. Ta on väga hoolitsev majaomanik. Mees ise on 33 aastane ning temaga koos elab siin ka tema poeg. Samuti on tal ka tütar, kuid tütar elab praegu veel emaga. Nimelt on ta pärit Lõuna-Aafrikast (valge mees nagu luik) ning seal tal oli ka naine. Kuid ühel päeval naine mõtles, et oleks tore ka teise mehega lõbutseda ning nii nende lugu lõppes. Raymond ise töötab Cotton Gin`is ülemuse assistendina ning põhimõtteliselt oleme strateegiliselt väga õiges kohas, kuna info ja uudiseid jõuavad kohe meieni. J

Majja jõudes tuli ta meid ilusasti tervitama ning kohe läksimegi terrassile ja tegime mõned külmad joogid. Jutustasime natuke ning ta andis meile infot Cotton Gini (puuvilla tehase) kohta. Tema arvas, et tööd jagub meil kindlasti juunini, kuid juulikuu kohta hetkel ei oska midagi öelda. Eks siis paistab. 3 kuud on ka väga hea aeg püsivalt ühe koha peal töötada. Hiljem, õhtul pakkisime oma asjad lahti ja seadsime end mugavalt tuppa sisse. Raymond aga samal ajal valmistas meile grillburgereid – milline vastuvõtt! J

Järgmisel päeval tegime natuke tutvust linnaga ning õhtul külastas meid majas meie ülemus Ivan. Istusime siis ülemustega jällegi terrassil ja tegime traditsioonilised joogid (Nelson County Bourbon – täiesti kõlbeline viski&cola) ja rääkisime maast ja ilmast. Ivan, meie ülemus, on samuti pärit Lõuna-Aafrikast ning kolis siia 2 aastat tagasi. Mõlemad mehed on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Tuli välja ka see, et tavaliselt, kui töölt vaba päev on, siis siin majas toimuvad väikesed koosistumised töökaaslastega. Vahepeal ju peab end ikka ka tuulutama. Meil pole selle vastu midagi.

Kolmapäeval oli siis aga meil koolituspäev. Kohal pidime oleme kell 8 hommikul ning seega otsustasime igaks juhuks natuke varem teele asuda. Cotton ise asub meist umbes 10 km kaugusel. Kui GPSi oli aadress sisse pandud, alustasimegi oma reisi selle suunas. Sihtpunkti juurde jõudes tundus meile aga väga veider, kuna see näitas ühte eramaja keset põldu!  Mõtlesime, et see nüüd küll õige ei saa olla, kuna peame ikka suuri tehase maju nägema. Otsustasime, et sõidame natuke maad edasi ja ehk ikka tulevad õiged majad ka silme ette… pärast paari minutit tundus majade nägemine suhteliselt võimatu. Helistasime Raymondile ja teatasime, et oleme vist veidike eksinud. Raymond juhatas meid tagasi ning seda siis proovisimegi. Kuna aega oli ka ainult veel 5 minutit, siis sõitsime tagasi ning otsustasime GPSi usaldada ja sisse keerata teeotsast, mida see näitas. Isegi oli silt – Cotton. Mööda teed sõites, ootas meid ees kaks maja ning kui ühe juurde sõitma hakkasin ja korraks seisma jäin, siis pärast enam liikuma ei saanud! Nimelt sel päeval sadas jälle vihma ja maas oli väga palju muda, mistõttu jäime autoga korralikult kinni! Vahepeal öeldes – Dalbys pole sel aastal veel kordagi sadanud ning nüüd, kui meie tulime siia, on sadanud 4 päeva järjest. Ning kui sajab, siis vihmaga on päris raske autoga sõita… auto jääb väga kergelt kinni ja lihtsalt välja enam ei saa (sama juhtus minuga ka kord Hillstonis, kus pimedas pidin jalanõud autosse jätma ja paljajalu farmi jalutama). Ühesõnaga – olimegi seal autoga kinni ja teadsin, et nüüd ongi tehtud – esimene päev ja jäämegi kohe hiljaks… Ei teadnudki, kas nutta või naerda… Siis aga proovisin natuke aega uuesti edasi-tagasi, kuni saingi lõpuks auto liikuma ja sõitsime sellest mudaaugust välja. Tee peal juba ootasidki meid Raymond ja tema töökaaslane, kelle järgi sõitsime lõpuks Cotton Gini. Ruumi sisenedes teised juba ootasidki meid… natuke oli piinlik..ja natuke naljakas ka… Loodetavasti kõik nüüd mäletavad meid, kui mudas-kinni-istunud-Eesti-püsse! :D

Koolitus oli pikk ja natuke igav – nagu ikka. Õppisime ohutust ja masinaid. Pärast seda tehti meile ka ringkäik tehases, kus siis näidati kõik nurgatagused ja masinad ära. Meie Anettiga hakkame töötama kohas nimega Books&Bags, mis siis tegeleb suurte puuvilla pakkida pakkimisega, kaalumisega ja analüüside võtmisega. Lisaks peame pakile peale kleepima ka numbreid. Töö on natuke kärarikas, mistõttu peame kandma kõrvaklappe ning samuti prille. Tööpäeva pikkus hakkab olema 12 tundi ning 6 päeva nädalas. Pühapäevane päev on ainuke vaba päev. Esimesed kolm nädalat oleme aga öövahetuses, mis algab siis õhtul kell 7 ning ning lõpeb hommikul kell 7. Päevasel ajal oleme meie siis Unenägudemaal. J

Järgmisel nädalal aga lähme paaril päeval tööd õppima ning kõige selle eest saame ka palka, samuti koolituspäeva eest. Ning täna kuulsime rõõmsat uudist, et saame töötada aprillis ka pühade ajal, mis tähendab seda, et meie palganumber ühes tunnis on – 54,40 AUD! Ajeee!!!

Nüüd aga istume jällegi terrassil ja naudime konnade krooksumist, jõulutulede ning tõrvikute valgust ja joome külma vägijooki… Räägime Lõuna-Aafrika ja Eesti erinevustest ja elu on ikka jätkuvalt nagu lill! (Ja nagu Anett just ütles – Lill, kuna oleme koos mina ja tema!) J

Parimate tervitustega,

Teie Trintsu

x

Jällegi roadtrip

Tööpäevad mandlifarmis hakkavadki vaikselt läbi saama…

Vahepeal on juhtunud just kõike. Kui vihma on sadanud, oleme saanud jälle mitu vaba päeva, kuna tööd teha ei saa mandlite niiskuse tõttu. Ning sel ajal on meie „äralõigatud maailmas“, kus pole ei levi ega midagi, toimunud mitu pidu, kus siis inimesed vägijoogi kõrvalt igasugu huvitavaid tükke teevad. Näiteks ühel õhtul oli meil jällegi väike pidu siin majarahvaga ning peo käigus nägime, kuidas üks Prantsuse lesbitüdruk jooksis meie toa akna ette ja hakkas kirglikult suudlema ühe Itaalia tüdrukuga, kelle oma noormees teisel pool seina mõnuga õlut jõi! Sel hetkel mina vaatasin toa aknast välja ja mõtlesin, kas mu silmad ikka näevad seda, mida nad näevad.. Jah, meil siin mõned neiud hakkasid järsku lesbideks ühel päeval, aga seda, et nüüd teise MEHE naist ka üle löövad, pole enne näinud.. Ei tea, kas hakkas neil siis nii igav siin, et otsustasid natuke orientatsiooni vahetada.?

Teisalt käib siin aga selline suhetepundar, et India mehed tahavad kõik üht Saksa blondiini, kes jätab juba endast natuke pornostaari mulje. Ning see sama neiu rääkis meile kunagi, kuidas talle viimati üks Austraalia poiss meeldis ning ühel päeval oli siis tema see, kes Prantsuse tüdrukuga ühes voodis magas! :D Seega – India mehed ajavad taga lesbitüdrukut! Üks suur pudru ja kapsad! Kuid tänu sellele on meie elu nii huvitav – hommikul üles tõustes lähme kööki kohvi jooma ning saame nautida meie ümber toimuvat seebiooperit. J Elu on siin majas sama kirju kui sügis Eestis…

India meestest rääkides on asjad ehk natuke paremaks läinud. Tuleb välja, et siin on kahte tüüpi indialasi – ühed on normaalsest kultuurist, kus naisi austatakse, teised aga sellisest, kus naised on madalamad kui muru. Meie ülemus on kahjuks selle viimase seast. Alles paar päeva tagasi oli mul tunne, et lahkun päeva päevalt töölt, kuna see mees on ikka kõigil kõik üle kopsu ja maksa ajanud! Ühel päeval näiteks pidime töö juures puude all istuma kaks tundi tema halvasti organiseeritud töö pärast. Kui küsisime luba selleks ajaks koju sõita (5 min kaugusel), siis selle peale vastas meile: „EI“. Põhjendusi aga mitte ühtegi. See mees oma kõnepruugi ja ähvardustega on üks paras sadist! Tundub nagu mida hullem on töötajatel, seda parem on temal ning tema mõttemaailm on selline, et MEIE, reisijad vajame hädasti tööd ning tema teab, et me ei saa ära ikka minna. Liiga palju arvab endast…liiga palju… Päris tihti on mul suuri raskusi keelt hammaste taga hoida ja üha enam tunnen, kuidas need hambad hakkavad avanema.. Kuid nüüd nagunii lahkume Anettiga mõne päeva pärast ja võib-olla polegi temale enam mõtet midagi öelda… Eks kunagi elu näitab talle ise tema valed teod kätte.

See-eest on aga teised mehed väga sõbralikud ja toredad. Kas mäletate juttu mehest, kellega esimestel päevadel riidu läksin? Tänaseks päevaks on tema mu üks parimaid mehaanikust sõpru! J Ütleb koguaeg, et Eesti tüdrukud on tema õed ja tema peab meid kaitsma ja meie eest hoolitsema. Nii ka ühel päeval, kui ülemus ütles mulle, et mul on vaba päev, kuna mu masin on paranduses ning pani tööle hoopis ühe Itaalia tüdruku, kes absoluutselt sõita ei oska! Mitte keegi sellest aru ei saanud (nii on siin paljude asjadega) ning järgmisel päeval mehhaanik küsis ülemuselt: „Miks Triinu ei tööta? Tema on tark ja tubli JackRabbiti sõitja ja ta peab kodus olema! Kas sellepärast, et ta ei anna Sulle musi? Sa võtad ju ainult neid tööle, kes Sulle musi annavad!“ Ja see jutt vastabki tõele… nimelt Itaalia neiuke olevat mitu päeva ülemustele pugenud, et tema tahab ikka masinaga sõita ja et riisumistöö on nii jube töö jne jne. Asi toimis! Võetaksegi need tüdrukud tööle, kes ilusasti pugeda oskavad ja kes ka ehk musi põsele annavad. Vastasin seepeale mehhaanik Gilile, et mina ei kavatse kunagi sellise mehe ees pugeda ja pigem lähen ja otsin uue töö, kus naisi austatakse ning kus austatakse ka seda, kuidas sa tööd teed!

Samal õhtul Itaalia tüdruk tegi suure avarii JackRunneriga, kus ta sõitis enda ees sõitvale traktorile otsa. Õnneks tüdrukuga oli kõik korras, kuid masin oli täiesti sodi. Natukese aja pärast sõitis auto meie maja ette ning mind kutsuti kohe tööle… Naljakas küll, et kui mina töötan alates esimesest päevast selle masinaga, siis võetakse nooruke neiu tööle, kes on sõitnud 3 päeva… aga jah… niimoodi need asjad käivad siin ja eks nad said ka oma õppetunni tänu lõhutud masinale.
Hea meel on küll selle üle, et teised põhikohaga töötajad ja normaalsed India mehed hindavad Eesti tüdrukuid.. nemad näevad, et oleme töö tegijad ning ei ole siia tulnud ainult nalja tegema. Alati nemad soovitavad meid ülemustele. Nii ka veel üks lugu - Anettist. Lühikokkuvõttes on Anett siiani riisujate tiimi boss ning teda masinaga sõitma ei pandud, kuna ülemusele tema otsekohesus ja ausus ei meeldi! Ja siiani on see seepärast, kuna esimestel päevadel tüdrukud koristasid kööki ja Anett palus ka ülemusel mudased saapad ära võtta (naise sõna ei tähenda ju midagi) ning seepeale ülemus vihastas, et kuidas temale julgeb mingi naine midagi öelda.. ning sellest päevast peale pole Anettile masinat antud. See-eest valiti igasugused tibid masinat proovima, kellest paljud hakkama ei saanud. Kõik töötajad küsisid, kus Anett on, miks tema ei sõida. Ja vastus ülemuselt – Ei meeldi! Uskumatu, kuidas saab ikka selliseid mehi olemas olla.. arvan, et neil tuleks kõigepealt kuhugi arenema minna ning siis ehk ülemuseks saada.. Mees ise on 26, kuid käitumine nagu 16 aastasel.

Kuid meie oleme enda üle uhked, et me ütleme välja, mida mõtleme ning meie saame siit lahkuda väärikalt! Mõni neiuke seda küll ei saaks… Elagu Eesti naised! ;)

Raha aga pole jällegi paha – viimati saime kahe päeva eest 490 AUD. Nimelt käib nüüd arvestus hektarite pealt, mitu ära teed enne palgapäeva. Sel nädalal jagus tööd 6-ks päevaks ning kuuldavasti peaks 1500 AUD kukkuma. Not bad at all.

Edasised plaanid on aga sellised, et saime kõik tüdrukutega tööle Cotton Gin`i puuvilla farmi. Kuna aga Anett helistas esimesena ning sai teada, et talle pakutakse tööd arvuti taga, siis tundus see väga hea pakkumine ning otsustasin minagi valida töökohaks sama koha, mis Anett. Mina, Katu, Triin ja Anett saime kõik töökoha Narrabris ning mina ja Anett saime veel töökohad ka Dalbys. Seega meie kahekesi otsustasime Dalby kasuks ning Triin ja Katu lähevad Narrabrisse. Dalby on ainult 2 tunni kaugusel Brisbane`st ning vabadel päevadel saaksime ka paremini ookeani juurde sõita. Töö algab meil 24. märtsil ning peaks kestma orienteeruvalt juulikuuni. Palganumber selles kohas on väga hea, kuna seal peale 8. tundi makstakse kohe rohkem ning laupäeval veel rohkem ja pühapäeval saab kogu päeva eest topelttasu. Tööpäevad on 12 tunnised. Loodan siiralt, et lõpuks tuleb hea aeg jälle raha teenida! J

Otsisime ka elukohta ning Cottoni ülemus jagas mõned numbrid, kellele saab helistada ja ka elamist küsida. Niisiis Anett võttis ühendust ühe mehega, kellel on seal maja ning selles majas elavad veel kaks vanemat meest ning meie saame Anettiga ühte tuba jagada. 10 minutit töö juurde ning tundub, et kõik need mehed töötavad samuti selles farmis. Seega laupäeva varahommikul alustame roadtripi, mis kestab 12-13 tundi.

Oleme siin näinud ka väga palju erinevaid loomakesi. Tundub, et meie maja all elab paar iguaani. Keda siin nii mõnelgi päeval oleme näinud ringi jalutamas. Vinge sisalik ja väga kiire jooksja. Kuuleb aga kohe ära, kui keegi liigub ning pageb kiiresti puu otsa. Teisel päeval aga nägime järsku keset teed kilpkonna, kelle juures juba linnud tiirutasid. Jätsime auto seisma ja päästsime ta ära. Muidugi näeme siin ohtralt känguruid – ühel õhtul jooksis auto eest üle tee 26 kängurut! Ilma liialdamata! Pole sellist asja varem näinud. 

Müstiline kuu

Leidsime tee pealt kilbu, kelle elu päästsime

Rescue Team

Iguaani-poiss

Praeguseks jälle kõik, armsad sõbrad..

Kirjutan nii ruttu kui võimalik oma uuest kohast ja seiklustest seal!
Cheers!