POOL AASTAT AUSTRAALIAS

Ahoi Eestimaa!

Täpselt täna, 9. veebruaril sai mul täis pool aastat Austraalias. Seega tuleb täna jällegi tähistada. J

Uudiseid aga niipalju, et oleme siin karavanpargis elanud paar päeva mitte midagi tehes. Ühel päeval sõitsime aga Griffithisse, et vähemalt ühe nädala toidumoon ära osta. Edaspidi ei teagi, kui kaugele minema peab hakkama.

Täna aga meie ülemus helistas ja küsis, kas tahame minna farmi vaatama. Olime nõus ning päeval helistas ta uuesti ja kutsus meid välja. Värav taha jõudes ootasid ees kaks sõiduautot ja tunne oli natuke nagu osaleks kusagil narkoäris J Nagu kohe algaks pakkide üle andmine… Kõik olid India mehed ja nende keelest ei saanud mitte midagi aru. Siis järsku ilmus välja järgmine auto, millest hüppas välja erk-kollaste pükste, maika särgi, tossude ja rasta patsidega must mees. Täpselt nagu oleks Bob Marley meile külla tulnud! Vaatasime Triini ja Anettiga teineteisele otsa ja sõnu polnudki vaja… J

Igatahes saime siis kohad ühes džiibis ja sõit võis alata farmi poole. Kokku tuli vist 5 autot. Õnneks ühe autoga olid kaasas ka meie Austraalia tuttavad – seega oli tunne turvalisem J

Kokku sõitsime 40 kilomeetrit ning tee peal nägime oliivipõlde, puuvillapõlde (koht, kuhu aprillis tööle läheme) ning mandlipuid.

Majutuskohale jõudes ootasid meid treppidel juba India mehed ja noormehed. Kõik muidugi ilusasti naeratamas. Õnneks ilmusid nurga tagant välja ka teise maa rahvast. Kuid võin vist julgelt öelda, et meie, 4 neidu Euroopast, olime seal kõige valgemad inimesed! J Kõik tulid kohe end tutvustama ja nii mõnestki toast tulid India meeste poolt pilgud nagu tahaks jällegi ära süüa (tekkis sama tunne, mis Tumbarumbas mustade meestega). Huvitav, kas siis tõesti valge Euroopa naine on nii eksootiline? Aga peale nende oli seal ka normaalsemaid inimesi, kes ilusasti tulid juttu puhuma.

Kokku sellesse kohta saab elama tulla 35 inimest. 7 tuba ja igaühes 5 inimest. Koht ise oli üllatavalt korralik ja uus. Pole ühtegi halba sõna öelda. Kõik eluks vajalik olemas.

Peale selle kõige nägemist otsustasime, et kolime samuti sinna. Kuna päris tüütu võib olla iga päev 40 kilomeetrit tööle sõita ja õhtul veel tagasi ka. Tee pole ka kõige parem ning kardan, et auto ei peaks sellist sõitu vastu. L Tuleb palju mugavam ja odavam. Samuti ei peaks siis hommikul kell 4 tõusma, vaid saaks 5-ni magada! Milline rõõm! :D

Õnneks oligi täpselt üks tuba veel tühi ning esmaspäeval lubati meile sinna narivoodid ära tuua. Peame need ise kokku panema, aga usun, et sellega meil probleeme ei tule – abistajaid kindlasti leidub ;) hahaa…

Ainult üks suur miinus on selle kohaga. Kuna ta asub Hillstonist 40 km eemal, siis ei ole seal levi ega internetti. Tuleb jälle kuu aega kõigest eemal olla. Aga kuna tööpäevad tõotavad tulla väga pikad ja väsitavad, siis poleks aega nagunii internetis istuda.
Kui saame, anname jälle märku endast… Seniks aga olge munuksed ja nautige miinuskraade.. sest siin lubab sel nädalal lausa 46 kraadi!!!

Mõned pildid töökohast:

Mandlipuu

Vaade koridoris

Ilusad naised

Vaade elamiskohale

Köök

Mandel

Meie tulevane tuba

Olge tublid, armsad eestlased! :)

Mandlid...

Seiklused jätkuvad…

Esmaspäeva õhtul oligi meie viimane pidu prantslastega. Jõime veini, lobisesime ja vaatasime naljakaid videoid. Üks õhtu kulminatsioonidest oli see, kui järsku minu arvuti ekraanile ilmus suur, karvaste jalgadega heledat tooni ämblik! Poisid püüdsid ta purki ja õnneks sinna ta ka jäi. Olen väga-väga õnnelik, et mind sel hetkel arvuti taga polnud, kuna olen päris kindel, et siis ma siin seda kõike enam ei kirjutaks! :S

Jubedus

Samal õhtul aga helistasin uuesti meie Mandli-mehele, et küsida, mis ajal me Griffithisse saabuma peame ning siis tuli välja, et ta ootab meid hoopiski kolmapäeval. Mis siis ikka – saime veel ühe päeva juurde ning teisipäeva õhtu veetsime koos oma maja sõpradega. Nendeks olid siis poisid Saksamaalt. J Poisid siin ja poisid seal – poisid iga nurga peal! J

Saime sel ööl kella 4-5 ajal magama mindud ning hommikul peale kohvijoomist läksime maja omaniku juurde, et oma raha tagasi saada. Arvutuste järgi pidime siis 180 dollarit tagasi saama, kuid oh üllatust – mees arvutas meile 205 dollarit J Pole paha – hoidsime vaikselt suu kinni ning kui raha pihus oli, sõitsime kiiresti minema! Eks ta oli selle ära ka teeninud.. Siiani kõige kummalisem ja veidram mees, keda ma Austraalias näinud olen!

Teekond Griffithisse oli aga meeldejääv. Eelkõige seepärast, kuna väljas oli jällegi kuuma ligi 40 kanti ning autos konditsioneer ei töötanud. Tee peal tegime ka ühe peatuse kohas, kus oli suur maasikas ja pood, kus olid kõik asjad seotud maasikatega. Oli ikka üks magus pood!

Mmm

Sõit kokku kestis meil natuke üle 3-e tunni. Tee peal nägime aga päris mitut metsatulekahju – suhteliselt jubedad on need ikka. Aga kuna praegu on pikka aega kuumalaine olnud, siis väga suur oht on tulekahjudele.

Tulekahju eemal

Kuumas ilmas, kuid siiski õnnelik

Õige sõidustiil

Griffithisse kohale jõudes ja autost välja tulles olid meie riided läbimärjad… ja ei, see ei olnud veest! J Sõitsime kohaliku toidupoe juurde, kus siis võtsin uuesti meie ülemusega ühendust, et seal kokku saada. Natukese aja pärast ilmuski kohale mustapäine ja tumedate silmadega mees. Arvatavasti pärit Indiast. Siis aga tuli välja, et meie töökoht ei asu mitte Griffithis, vaid Hillston`is, mis asub 100 km eemal. Olime sõitmisest juba natuke väsinud, kuid mis seal ikka – teekonda tuli jätkata. Meiega liitus ka üks Saksa tüdruk, kes samuti asub tööle Mandli firmas.

Hillstoni kohale jõudes ootas meid ees armas väike linnake ning Karavanpark, millest sai meie uus kodu. Elame väikeses majakeses, milles on kõik eluks vajalik olemas. 

Armsad narivoodid

Terrass

Täna hommikul magasime kaua… pole ammu nii pikalt magada saanud – tõusime alles 11 ajal. Muidugi tunduvalt varem hakkasime kuulma papagoisid ja kakaduusid akna taga. J Ühel hetkel tuli aga karavanpargi omanik meie juurde ning mainis meie ülemuse kohta, et me igaks juhuks selle mehega ette vaataksime, kuna ta ei pruugi meile rahasid maksta töö eest. Tuju läks pärast seda natuke ära, sest tuli jälle tunne, et kas meil tõesti järjekordselt ei vea! Igatahes otsustasime ettevaatlikud olla ja vaikselt ka muid töökohti uurima hakata.

Päeval mõtlesime minna linnaga tutvuma ning leidsime nii mõnegi armsa käsitöö poekese ja paar pubi. Minul oli vaja aga auto viia parandusse, et konditsioneer terveks saada. Saimegi ühest töökojast ühe mehe (Buzz`i) numbri ning sõitsime tema juurde. Koha peal oli kaks meest ning kohe alguses hakkasid juba naljad lendama. Lõpp-kokkuvõttes noor poiss oma ime-sõrmekestega konditsioneeri terveks ei saanud ning nüüd tuleb mul see kõik uue vastu välja vahetada. Kuid mis hea – nad ei võtnud ka mingisugust raha proovimise eest! Ütlesid, et nad ei suutnud parandada, siis nad raha ka ei võta. Mulle sobis J Lubasin neile selle eest õlled välja teha. Eks nad pakkusid juba ka meile õlut J
Poole parandamise ajal aga Buzz küsis, mis me siin teeme ja et kas tahaksime äkki tema juurde pubisse tööle tulla?. Olime üllatunud, et kohe sellise pakkumise saime. Rääkisime siis, mis plaanid meil siin on ja eks me näeme, kuidas tööl minema hakkab.

Pärast töökojast lahkumist läks pool tundi mööda ja Buzz helistas tagasi ning küsis, kas oleksime ehk päriselt ka huvitatud. Ütlesin, et reisime 3-kesi ja sel juhul oleks tööd vaja meile kõigile. Tema pakkus aga oma pubis kohta kahele ja ütles, et ehk leiab veel ühele tööd kusagil naaber-pubis. Lubasin mõelda ja hiljem tagasi helistada.

Samal ajal aga Anett võttis ühendust ühe naisterahvaga Cotton Gin`ist (Puuvilla Farm), kes oli meile kõigile päeval juba kirjad saatnud, et pääsesime edasi short-listi. See tähendab siis seda, et päris paljud inimesed soovivad sinna firmasse tööle saada – nii ka meie. Ning meil õnnestus saada edasi – ehk siis töökohale lähemale. Kirjas aga seisis, et peame temaga ühendust võtma ning ütlema, kas oleme ikka veel huvitatud sellest tööst. Vestlus selle naisega lõppes aga nii, et SAIME JUBA TÖÖ! J Olime väga-väga õnnelikud selle üle, sest nüüd vähemalt teame, et alates aprillist hakkab meil kindlasti vedama! Ning see töö peaks kestma vähemalt Juulikuuni. See oli väga hea uudis ja kohe suur koorem langes südamelt. Mõtlesime, et nüüd ongi vaja midagi kuni aprillini.

Saatsin seepeale Buzzile sõnumi, et oleme tema pakkumisest huvitatud ning tema pakkus meile tunnipalgaks 23 dollarit. Pole üldse paha! Külastasime neid uuesti Töökojas,  kuna lubasin neile lubatud õlled viia. Poiss oli üllatunud, et päriselt ka õlledega tulime. J Pärast jutuajamist otsustasime siiski, et proovime esmaspäeval töö Mandlites ära ja eks siis on näha, kuidas seal minema hakkab ning siis teame, kumma koha valime.

Tagasi karavanparki jõudes märkasime, et meie Mandli-boss tuli meid vaatama ning istusime maha ja rääkisime natuke asju läbi. Töö kohta rääkis seda, et esimene nädal on õppimisnädal ning siis saame kõik palka tunnitasu järgi ning nädala lõpus saame selle raha kätte. Lubas, et iga nädala lõpp hakkame palka saama. Siiralt loodan!!! Samas on seal liiga palju inimesi tööl ning tahaks arvata, et ta ikka päris ninapidi meid vedada ei saa – muidu läheksid sealt kõik inimesed ära. Pärast esimest nädalat selgub siis, kes, mis tööd täpselt tegema hakkab. Osad masinate peal, osad koristavad. Saime aru, et masinad sõidavad ja koristavad/pühivad mandlipuude alt suurema sodi ära ning siis osad inimesed jalutavad masinate taga ja koristavad sealt omakorda suuremad oksad ja asjad ära, nii et mandlid ilusasti alles jäävad. Praegu toimub mandlipuude raputamine.
Pärast esimest nädalat saame ka otsustada, kuidas tahame palka edaspidi saada – kas lepingu alusel või tunnitasu alusel.. või mõnel muul. Ning siis makstakse juba hektarite pealt, mitu oled ära koristanud. Miinimum, mis peab päevas ära koristama on 12 hektarit ning selle eest saab vähemalt 240 dollarit. Päeva pikkuseks on vähemalt 10 või 12 tundi ning tööpäevad hakkavad enamasti kell 6:00 pihta. Ainuke miinus on see, et farm asub meist 40 km eemal, mis tähendab, et iga päev peame sinna sõitma ja hiljem tagasi. Harvest võib kesta natuke rohkem kui kuu aega ning selle aja jooksul ei pruugi olla meil mitte ühtegi vaba päeva! Võimalik, et 40 päeva järjest tööl. KUI aga peaks vihma sadama, siis võib saada 2-3 vaba päeva, et maa ja mandlid ära kuivaks. Kui tõesti algab selline töö, siis võin juba kohe ette ära öelda, et internetti vist jällegi nii tihti ei satu, kuna pärast tööd ootab ainult dušš ja voodi. Kindlasti ei saa see kerge olema, aga see-eest on loota suuremaid summasid! Hoidkem pöidlad pihus!

Ilmast aga niipalju, et jällegi on sel nädalavahetusel oodata kuumalainet - kuni 43 kraadi. Ning täna juba kohalikud rääkisid, et järgmine nädal on oodata 46 kraadi! 46!!! Kui pärast seda veel ellu jään, siis annan teada. J Tundub, et sellistel päevadel tuleb pubi seinte vahel elada…

Ärge siis liiga kadedad olge :)

Pubist rääkides – täna juba baarileti taga kohalikud mehed tegid juttu ja uurisid, kust pärit oleme. Üks neist rääkis, et tal on päris palju kokkupuuteid olnud eestlastega. Õnneks häid. J Siiani on meil veel hea maine siin riigis!
Hiljem, kui pubist veel korra läbi hüppasime ja õlled autoparandajatele ostsime, ütles see sama mees, et peame ikka homme pubisse tulema, kuna tema Saksa sõbrad ka tulevad (sest Lia on Saksamaalt). Homme ju reede – tuleb minna! J

Nüüd aga kell juba jälle Unedemaal ja tuleb magama ära minna.
Loodetavasti peatse kirjutamiseni!

Kuumad kallistused Hillstonist,

T

Lõppude lõpuks!

… Ja ongi kuu aega ilusasti mööda läinud, ilma, et oleksin sõnakesegi siia kirjutanud. J See on küll halb, aga teisest küljest näitab see seda, et mul on siin ikka päris palju tegemist olnud.. loodan, et see vabandab välja?. ;)

Üritan nüüd oma ühe kuu seiklusi meelde tuletada ja need vaikselt kirja panna.

Peale jõule saabus siis nagu ikka igal pool maailmas vana-aastaõhtu! Meie (mina, Katu, Karilin, Markus ja Grant) otsustasime selleks puhuks kõik Sydneysse sõita. Kuna Grant oli just uhiuue auto saanud, siis sõit oli väga mugav ja jõudsime ilusasti kohale. Nendel päevadel käisime mööda linna ringi jalutamas ja õhtustasime ühes väga heas restoranis. See oli vist mu elu kõige kallim õhtusöök, aga aasta lõpul Sydneys võib seda endale vast lubada. J Vaade oli muidugi super! Jõe kaldal ja tuledes linna laius ees…

Vaade Sydney restoranist

31. detsembri hommikul tõusime juba äratuskella saatel, kuna Sydneys on nii, et ilutulestik toimub Ooperimaja juures oleval sillal ning kõik lähedal asuvad pargid reserveeritakse inimestele selle vaatamiseks. Mõned pargid on tasulised, mõned mitte. Mõnedelt avaneb parem vaade, mõnedelt halvem. Võiks öelda, et meie valitud park oli ikkagi päris hea ning õnneks ka tasuta. See mahutas 17000 inimest. Aga selleks, et seda kõike näha, pidime minema hommikul kell 10 parki ja seal sobiva koha ära võtma. Enne parki aga märkasime suurel väljakul, et kõik rahvas on seal. Pärast paari minutit taipasime, et tegu oli JÄRJEKORRAGA PARKI J Midagi sellist ei ole ma küll varem näinud. Kell 10 hommikul ja nii palju rahvast juba ootamas. Suure tõenäosusega olid paljud sinna eelmisel ööl juba kohale tulnud.

Aga mis seal ikka – otsustasime siis samuti koha sisse võtta. J Kuna aga antud päev oli väga palav ja päike kõrvetas kõvasti, siis otsustasime Grantiga minna kõigile vihmavarjusid ostma, et päikese eest natukenegi varju saada.  Korraga kahjuks ära ei saanud minna ning teised jäid kohta hoidma. Kokku kõik see ootamine kestis umbes 4 tundi. Mõned inimesed üritasid isegi järjekorras vahele trügida, mis tundus mulle veidike kummaline.. Parki sisenedes tuli läbida ka väravad, kus turvamehed kontrollisid kotte, et seal keelatud asju ei oleks. Meie puhul nad neid näha ei tahtnud – ehk vast seepärast, kuna nad olid seal juba väga pikka aega seisnud ja küllap ka väsinud. Parki jõudes avanes ilus vaatepilt Sydney Ooperimajale ning seal istus juba väga-väga palju rahvast, nii et vaba kohta muruplatsil oli raske leida.. eriti veel sellist, kust silda näeks. Siis aga otsustasime peaplatsilt natuke eemale jalutada, kus nägi ilusasti nii silda kui ka natuke Ooperimaja. Seal puu all oli veel natuke ruumi, kuhu siis maha istusime ja kella 00:00 ootama jäime. J Joogid platsil olid päris kallid ning kuna oma alkoholi kaasa ei tohtinud võtta, siis juhtus selline asi, et Triinu Peegel oli vana-aastaõhtul päris kaine tüdruk! J Tean – USKUMATU!

Kui kell hakkas 12-le lähenema, siis hakkas rahvas juba liikuma ja inimesed olid ootusärevuses. Mina ja mu töökaaslane Grant jäime aga meie platsile aastavahetust vaatama, kuid Katu, Karilin ja Markus otsustasid õnne proovida „peakoha“ juures, et näha lähemalt silda ja ooperimaja. Õnneks nägime me kõik väga ilusat ja tuledeküllast aastavahetust saabumas. J Sellest ka järgnev video YouTubes:  http://www.youtube.com/watch?v=S2jzkslLYMw 

Opossumi poiss

Pärast paugutamist läksime linna, kus lootsime leida mõnd pubi, et paar jooki teha uue aasta auks. Kahjuks aga olid kõik kohad rahvast pungil täis ning pidime leppima ühe väikese klubiga. Siider sai tehtud ja oligi aeg magama minna. J

Sydney on iseenesest ilus linn, kuid kahjuks ei jõudnud ma sel korral kõiki vaatamisväärsusi ära näha. See-eest aga jalutasime pargis ja nautisime loodust. Nägin esimest korda ka opossumit, kes oli nii julge, et lasi end silitada. Kummalised loomad… natuke ka inetud :D

Kindlasti millalgi lähen uuesti, et saaks natuke kauem Sydney linna ja vaatamisväärsusi nautida. Kuid ooperimaja ja sild olid küll väga-väga kaunid.

Pärast Sydney`t sõitsime tagasi Temorasse ning järgmisel hommikul alustasime Katuga reisi Melbourne suunas. Läksime sinna Anettile ja Triinile vastu, kes samuti otsustasid Austraalia elu nautima tulla! J Melbourne`s olime kokku 2 päeva ning nende päevade jooksul sain tutvuda ainult baaride ja ööeluga J Õnneks saime kõik koos ära käia ka Eureka SkyDecki tipus, kus sai vaadet Melbourne`le nautida. Laupäeva hommikul, 4. Jaanuaril ärkasime vara, kuna ärevus oli sees, sest Anett pidi tulema siia! J Õnneks väga kaua ei läinudki, kui sain preili Põllult telefonikõne, et nad on maandunud lennujaama. Läksime Katuga neid bussijaama ootama. Saime ehk pool tundi oodata, kuni järsku nägin Sakybus`ilt maha astumas üht ilusat naisterahvast. Ja seal ta oligi – Anett Põld isiklikult! :D Elus ja terve! Muidugi ei jäänud tulemata ka rõõmupisarad… kuid õnneks bussijaam vee alla ei jäänud. J Anettiga kaasas oli ka tema sõbranna Triin, kes nüüdseks on paljastanud oma tõelise olemuse – ta on sama vinge naine kui me kõik! J Kokku sai väga vinge seltskond.

Järgmisel hommikul alustasime kõik koos oma teekonda Tumbarumba suunas.  Kuna jõulude ajal otsisime Katuga iga päev töökohta, kuhu kõik saaksime, siis lõpuks leidsime töökoha mustikate korjamises. Alguses oli meile lubatud tööd pistaatsiapähkli farmis, kuid mõned nädalad enne algust helistasin uuesti, et küsida alguskuupäeva kohta ning siis vastati mulle, et peame avaldused täitma ja siis hiljem näeb, kas üldse saame tööle. See tuli küll suure üllatusena ja olime väga pettunud, kuna mitmed korrad lubati kindlalt seda töökohta. Teekond Tumbarumbasse kestis 9 tundi. Alustasime bussiga, siis rong ja siis jällegi buss. Loodus oli ilus ja mida lähemale jõudsime, seda ilusamaks läks… Kõrged mäed ja rohelus ümberringi.

Elu Tumbarumbas oli väga kihvt! Tegu oli väikese linnaga, kus elas väga palju „musti“ inimesi. Karavanparki jõudes oli meil neljal Eesti naisel päris kummaline olla, kuna kõik mustad mehed käisid ringi ja naeratasid meile ning tundus nagu oleksime mesi neile J Eks see jätkus terve selle aja, kui seal olime. Iga kord üritasid nad meiega midagi rääkida või jutustada. Lisaks aga neile, kohtusime väga toredate inimestega Prantsusmaalt. Võin vist isegi öelda, et hetkel on nendest saanud meie kõige paremad sõbrad Austraalias. Neid oli kokku umbes 11 noort ning iga päev veetsime nendega aega pärast tööd. Käisime kose all ujumas, kuna väljas oli ligi 40 kraadi sooja. See oli väga-väga värskendav ja tunne oli nagu oleksin paradiisis… Jahe vesi ja kose hääl…

Eluasemeks oli meil seal suur telk, mis ajapikku päris koduseks juba muutus. J

Peale kahte päeva lahkus Katrina meie juurest, kuna ta sai ühe teise tööpakkumise Griffithis. Jätkasime oma seiklusi kolmekesi. 

Mehed, naised kose all

Igapäevane ujumiskoht

Peale kahte päeva lahkus Katrina meie juurest, kuna ta sai ühe teise tööpakkumise Griffithis. Jätkasime oma seiklusi kolmekesi.

Elasime Tumbarumbas 3 nädalat ja töö iseenesest raske ei olnud. Hommikul vara viidi meid bussiga farmi (bussipileti pidime igaüks ise ostma. See oli 1 AUD 1 ots). Kummaline oli see, et kui buss saabus, siis tuli algklasside tunne peale, kui inimesed hakkasid niimoodi bussiuksest sisse trügima, et hea, et vahele kinni ei jäänud. 90% neist oli mustad inimesed ning meie ja prantslased ainukesed valged. Muidugi olime meie siis ikka viimaste seas, kes bussi läksid, sest see situatsioon tundus iga hommik aina kummalisemana ja ajas aina rohkem naerma. Töökohta jõudes pidime endale valmis panema kaks alust ning nende sisse laduma plastiktopsid. Kaks sellist kasti tohtis kokku kaaluda kuni 5,8 kilo. Ning kilo hind oli 3.60 – 5 AUD. See kõik olenes marjadest, mida korjasid. Eks töö ajal sai ka alati nalja.. küll oli meil veesõda ning vahel harrastasime ka maadlust. J

Väga kurb oli jällegi Tumbarumbast ja oma uutest sõpradest lahkuda. Kõik oli nagu filmis – buss ootas ja meie kõik kallistasime. Kurb oli…

Goodbye

Niimoodi käitutakse meestega ;)

Tumbarumbast rändasime bussiga edasi Temorasse, kuna pidin sealt oma auto ära tooma, mis paranduses oli. Jah, ostsin auto! Autot on siin kindlasti vaja, sest ilma selleta on ikka väga raske reisida. Ning sellega seoses ka veel üks uudis – nimelt tegin ära oma teise aasta viisataotluse ja sain vastuseks JAH. Seega – saan jääda Austraaliasse veel üheks aastaks! J Tagasi Eestisse pean tulema 2015 aasta augustis.

Auto käes, alustasime oma reisi Sheppartoni suunas. Shepparton asub Temorast umbes 4 tunni kaugusel. Selle töö leidsin väga juhuse peale. Nägin töökuulutust, mis oli 16 minutit tagasi üles pandud ja kohe helistasin ning saingi vastuse, et oodatakse tööle. Mees ütles veel, et saame elada tema majas, kus kõik asjad olemas ning viib meid ise kõiki bussiga tööle, et oma autoga käima ei pea. Samuti lubas meid kaks korda nädalas poodi viia. Küsisin aadressi ning seepeale ütles, et turvanõuete pärast ta seda öelda ei saa. See tundus natuke kummaline… Aga mis seal ikka – pakkisime kotid ja hakkasime sõitma. Enne linna jõudmist helistasin uuesti, et küsida aadressi. Aadress saadud, jõudsime kohale ning ees ootas meid Apple – Plossom Villa. Maja päris suur, kahe korrusega. Üleval 5 magamistuba ja all suur köök ja elutuba. Esimesel tööpäeval pidime üles tõusma kell 04:10 ning start pidi olema kell 05:10. Kõik ootasime all köögis ülemust (maja omanikku, kes lubas meid bussiga tööle viia). Kell oli juba 5:30 ning näha polnud kedagi. Siis aga üks Hiina poiss läks tema uksele koputama ning tuli välja, et ta magas veel. Kui ta alla jõudis, pani paberi lauale ning palus nimed kirjutada. Kui mina olin lõpetamas Anetti nime, siis ta peaaegu et tõmbas paberi mu käest ja ütles, et nüüd kõik bussi, kelle nimed kirjas on. Seepeale aga ülejäänud, kes pole oma nime kirjutada saanud, olid väga pahased ning ei mõistnud, mis toimub. Samuti ei saanud ka meie midagi aru. Tuli välja, et bussis on 11 kohta ning esimesed, kes kirja panevad, saavad bussiga tööle. See tundus meile ikka väga-väga imelik, kuna ta oli kõigile lubanud transpordi võimalust tööle. Samuti pidime talle ette maksma deposiidi ning veel nädala majutuse raha. Esimesel tööpäeval korjasime siis pirne. Kaasas oli meil redel, mida pidime iga puu juures liigutama, et ladvast pirnid kätte saada. Puud olid ikka päris kõrged. Kuna aga Steve (maja omanik) ütles mulle, et igaüks korjab kahe tunniga ühe suure kasti täis, siis mõtlesime, et polegi kõige hullem raha. Üks kast oli umbes 400 kilo (päris suured). Korjates aga selgus tõsiasi, et tegelikult seda ühte kasti täitsime neljakesi 2 tundi, mis tähendab seda, et üksi poleks seda elu sees selle ajaga ära korjanud. Poole päeva pealt tulid ka Saksa tüdrukud meie juurde ja ütlesid, et Steve on vist meile kõigile valetanud, kuna lubas suuri summasid töö eest. Istusime nelja Eesti tüdrukuga maha hakkasime asja üle mõtlema. Ah jaa – meie neljanda Eesti tüdrukuga kohtusime siin majas ning tema nimi on Anetta. Igatahes istusime siis – Triinu, Triin, Anett ja Anetta ja mõtlesime, mida teha. Meie juurde jalutas ka üks Afganistaani mees suure habemega ja ütles, et see siin on ikka väga jama. Et tema lahkub. Seepeale otsustasime ka meie lahkuda ja sellele tööle head aega öelda. Majja tagasi jõudes oli meile juurde tulnud jällegi uued inimesed. Kokku oli 18 inimest. Esindatud olid igasugused rahvused – eestlased, sakslased, inglased, iisraellased, rootslased, argentiinlased. Peale esimest tööpäeva ja meie kogemusi lahkusid majast kõik inimesed. J Ainult meie, 4 eestlast ja üks rootsi poiss jäime veel siia, kuna me polnud kindlad, mida edasi teeme. Majja saabus vaikus…

Järgmisel päeval aga hakkasime kiiresti uut töökohta otsima. Rääkisime ka maja omanikuga ja küsisime oma raha tagasi. Ta lubas meile tagasi anda kõik deposiidi ning vähendas meie üüri samuti. Ta käis isegi kõigi ees vabandust palumas, et oli siin valesid lubadusi andnud, kuna väidetavasti ta ei teadnud, et nii vähe saame tegelikult. Muidugi keegi seda ei uskunud ja ta sattus päris põlu alla. Ta on ikka väga kummaline mees…

Siis aga mu telefon helises ja helistas ülemus mandli firmast, mis asub Griffithis. Paar nädalat tagasi tegime sinna samuti tööavalduse (siin ongi nii, et koguaeg pead tööd otsima ja avaldusi laiali saatma, sest kunagi ei tea, mis võimalus võib tulla). Ning see mees ütles, et ma olen sinna tööle võetud ja saan alustada 10. Veebruaril. Küsisin siis kohe ka Anetti ja Triini kohta. Ta otsis nende paberid välja ja ütles, et kõik korras, saame kõik tulla. Olin väga õnnelik, sest vähemalt üks päästerõngas saabus. J

Lõbusatel päevadel

Otsustasime aga siiski majja edasi jääda, kuna telkimise hind ja Steve pakutud nädala hind oli suht sama. Jätkasime endiselt ka töö otsinguga, kuna kaheks nädalaks oli tööd vaja. Järgmisel hommikul läksime aga kohalikku tööbüroosse, kuhu saabusime hommikul kell 7. Seal on nii, et kes ees, see mees. Enne meid oli juba 3 inimest ootamas. Jäimegi pooleteist tunniks ukse taha ootama kuni saime oma nimed kirja panna. Umbes tunni aja pärast tuli mulle telefonikõne ja meid kutsuti tagasi. Kohale jõudes tuli välja, et nad leidsid meile töö võimaluse purgitehases. Täpsemalt siis sellises tehases, kus pannakse puuvilju purki ja kaanetatakse. Raha seal pidi olema üle 20 AUD tunnis, mis on päris hea. Tegime veel mõned paberid ja avaldused ja nüüd siis ootamegi, kas kutsutakse vestlusele või mitte. Päev pärast seda sain aga jälle telefonikõne sellelt samalt mandli-mehelt J, kes küsis, et kas saaksime ehk nädal varem juba alustada. See oli kõne väga õigel ajal! Nüüd ongi nii, et enam me siin tööd otsima ei pea ning teisipäeval alustame oma reisi Griffithi suunas. Muidugi ootame ja vaatame, kas Purgifirmast helistatakse… kuna tahaks teada ikkagi nende summat, kuid vähemalt on see hea, et kindel töö kusagil ootamas.

Griffithis saame kohtuda jälle ka Katuga! J

Kurb on jällegi see, et meie Prantsuse sõbrad rändasid samuti siia Sheppartoni ja nad töötavad siin ning nüüd peame jällegi head aega ütlema! L
Hüvastijätud on ikka nukrad küll…

Nüüd aga peangi minema hakkama, kuna meil täna nendega viimane pidu.. bassein ootab ja samuti 43 kraadi! J

Head aega külmunud Eestimaa! Igatsen lund! Eriti veel täna! :D
Kallistused.

Jõuluaeg Austraalias

Nüüd on jällegi tükk aega mööda läinud ilma kirjutamata. Vahepeal polegi väga midagi erilist peale töö toimunud. Hea oli see, et saime oodatavast 2 nädalat kauem töötada. Nüüd aga on hooaeg läbi ning ootame jõuluaega. Hetkel on siin aga väga kuum, kuna mingisugune kuumalaine läheb täpselt meie kõrvalt läbi. Iga päev, alates esmaspäevast on olnud vähemalt 36 kraadi. Pühapäeval lubab lausa 41. Ei oska sellist kuumust küll ette kujutada, sest juba praegu on väljas olles selline tunne, et mitte kusagilt pole jahedat õhku oodata. Tuul, mis puhub, on sama soe nagu õhkki. Jõululaupäeval lubati aga natuke jahedamat ilma – 31 kraadi. J Hea seegi!

Eelmine nädalavahetus oligi meil esimene vaba päev – kuni selleni olime töötanud 26 päeva JÄRJEST! Võin käsi südamel öelda, et see oli mu rekord. J Keha andis küll lõpus juba tunda, et enam ei jaksa hommikuti üles tõusta… aga õnneks saime kõik ilusasti hakkama ja tänu sellele teenisime ka rohkem raha.

Laupäeval käisin aga kohaliku järve ääres, mis oli küll päris väike, kuid siiski oli seal päris palju inimesi. Olime seal seltskonnaga – austraalia noortega, kes harrastasid veesuusatamist. Päev oli väga tore ja sain elus esimest korda ISE paadiga sõita. Tegu oli täiesti uue kaatriga ja ilusa nahkse sisuga. Sain sõitmise maitse suhu ja nüüd tahaks aga jälle proovida.. J suuema veekogu peal.

Homme aga lähme jõulukuuske tooma J Noh, siin ei saa seda muidugi kuuseks nimetada, siin on selleks mänd. Saab huvitav olema, sest see on ikka väga erinev. Näiteks siin sa puud ei kasta toas, paned ta lihtsalt liivaämbrisse ja loodad, et sipelgad ei tule tuppa J Ning tavaliselt austraallased teevad jõululõuna 25. detsembril.
Meie aga veedame oma jõulud Temora linnas, kus plaanime teha Eestipärase jõuluõhtusöögi ning ehk leian poest ka sobiva veini, mida kuumaks ajada. ;) Samuti tuleb meile jällegi Katu külla, nii et saame jõulude ajal kõik koos olla.

Siiski on ikka päris kummaline olla siin jõulude ajal… kõik on nii teistmoodi ja jõulutunnet ei ole üldsegi peal. Kuidagi ei tule see, kui väljas peaaegu 40 kraadi on. J Poodi minnes on igal pool jõuluasjad müügil ja jõululaulud mängivad. Aga ehk see tunne vaikselt tuleb, kui hakkame siin kuuske ehtima ja küünlaid põletama.

Igatahes loodan siiralt, et jõulud saavad toredad olema ning aastavahetus Sydneys samuti!
Ja väga-väga ootan, millal Anett Melbourne`i jõuab! J

Jällegi uute seiklusteni ning kui rohkem blogi ei jõua kirjutada, siis igatahes soovin teile rahulikku ja kaunist jõuluaega!!! Nautige imehäid Eesti toite ja jahedat kliimat… ja loodetavasti ka lund! Siin olles tuleb teadmine, millest puudust tunned…. Näiteks rosoljest :D

Kallistused suured ja ärge siis mind väga taga igatsege!!! ;) 
Kui vaatate kuud, siis mina vaatan ka ;)

Hei, hei!

Teatan kohe, et laupäeval, 7. detsembril on meie 20. järjestikus tööpäev! Pole varem sellist rekordit veel teinud, et peaaegu kuu aega järjest tööl olnud IGA PÄEV! Keha annab juba märku, et oleks vaja üks vaba päev saada. Algselt pidimegi laupäeva vabaks saama ja Young`i linna Cherry Festivalile minema, aga nüüd ikkagi tuli välja, et peame tööle tulema hommikul. Loodame, et väga pikalt olema ei pea ja saame siiski Youngi minna. Antud linnake on siis Austraalia kirsi pealinn J Nende kirsid on meie murelid – suured ja nii, nii head! Ostan arvatavasti mõned kilod ja söön jälle nii kaua kuni kõht valutama hakkab. J

Ilm… ilm on siin nüüd ka suveks läinud. Vahepeal oli kolmel järjestikusel päeval 36-40 kraadi. Väljas paar korda labidaga vilja visata ja juba oli tunne nagu oleks äsja dušši alt tulnud. Siin sisemaal on see kuumus ikka paremini tunda ja toast välja astudes on tunne nagu läheksid Eestis suvel kasvuhoone – ainult et siin ei ole õhk nii niiske, vaid pigem kuiv. Ning pärast selliseid päevi tuleb alati viimasel päeval tugev tuul ja suure tõenäosusega hakkab sadama. Tuul on siin ikka megatugev puhanguti. Üks päev toas olles mul isegi riietekapp liikus, kuna tuul puhus kusagilt seina prao vahelt sisse. Väljas olles puhub kiivri peast. Sellistes tingimustes muidugi töötada ei tohiks.. aga asjad on vaja ruttu ära lõpetada ja viljahunnikud mingil moel sulgeda ning seepärast peabki veidike tööd tegema niimoodi. Nii oligi paar päeva tagasi juhus, (kui me kõik üritasime uut presenti õmmelda tuule käes, et ruttu viljahunnikule kate peale tõmmata) kui tuul tuli presendi alla ning lennutas selle nii kõvasti õhku, et me keegi ei suutnud seda kinni hoida. Üritasime Karilini, Alexi ja Samiga tarpi kinni hoida maas, nii kaua, et teised saaksid selle ruttu ära õmmelda, kuni tuulehoog tuli ja Alex kukkus pikali maha, lõi oma küünarnuki ära…. Minul tõmbas pärast tuul presendi põlvede alt sekundiga ära, nii et põrutasin veidike oma põlved vastu tsementpõrandat (see on meil viljahunnikute aluspõhi siin). Aga õnneks olime kõik korras ja suuri vigastusi polnud. Kuigi – sellist asja ei tohiks ikkagi olla!!!

Pärast kolmandat kuumapäeva, vihma ja tormi saabub alati järgmisel päeval jahedus. Nii ka sel korral. Järgmine päev oli tööl 20 kraadi. Uskumatu vahe ikka. Ja samuti on see ka õhtuti.. kui päeval peaaegu 40 kraadi, siis õhtuti, kui päike on ära läinud, läheb kohe väga jahedaks.. nii et ilma tagi või jopeta on ikka päris külm.

Ehk selliste temperatuuri kõikumiste pärast ongi mul natuke kurk haige. Kurguvalu oli mul juba 3 nädalat ja avastasin mingisugused punnid kurgust.. seepärast käisingi Temoura linnas arsti juures ja lasin igaks juhuks üle vaadata. India arst ütles, et tegu on põletikuga ja kirjutas mulle antibiootikumid. Nüüd võite arvata, palju see visiit mulle maksma läks?. Vihjeks võin öelda, et Austraalias on arstiteenus väga kallis. – Maksma läks see täpselt 70 AUD, mis teeb siis umbes 50 EUR. Kabinetis olin ehk kokku 10-15 minutit J

Aga veel paari sõnaga tööst rääkides, siis eelmise kahe nädala jooksul sain töötunde peaaegu 145, mis pole üldse paha. Ning saime endale ka kõrgema töötaseme, mis annab meie tunnipalgale veidike juurde. Pole paha J Rääkisin ka ükspäev ülemusega, kuna algselt oli jutt, et peame sel nädalal siit ära minema, kuna töö saab otsa. Nüüd aga plaanid on natuke muutunud ning saame siia kauemaks jääda, kuna vihma sadas ja see lükkab vilja sisseveo jälle paariks päevaks edasi, mis annab meile lõpp-kokkuvõttes veel ühe lisanädala tööl olla. See on väga hea, sest siis me ei pea hakkama kaheks nädalaks uut tööd kusagil otsima enne jõule.

Hetkel ongi plaan, et 23. detsembriks peaksime saabuma Sydnysse jõule tähistama. Jõulutunnet üldse kohe peal ei ole.. no lihtsalt ei teki see sellise kuuma suveilmaga.. kuigi poodi minnes on igal pool tehiskuused ja jõulukaunistused ning –laulud. Tundub kuidagi väga vale J Ka meil tuleb nüüd järgmine nädalavahetus jõulupidu – loodan, et see saab väga tore olema.. kuna meil on väga kihvt kollektiiv siin, siis usun, et see tulebki.

Ja uskuge või mitte – olengi saanud ilma internetita elada! :D Peamiseks põhjuseks on muidugi see, et oleme koguaeg tööl olnud ja polekski aega internetti minna.. sest enamasti alustame 7:30 või 8:00 ja lõpetame nüüd kusagil 20:00 ajal (vahepeal lõpetasime 22-23). Aga kui kõik need 11 tundi väljas 38 kraadi käes oled, siis jah… pärast seda mõtled ainult duššist, siidrist ja voodist. See ongi tavaline rutiin. Päeval vahel olen näiteks veeauto taha jooksnud, et see mind märjaks pritsiks – siis natuke kergem töötada J Ja pole ammu sellistes kogustes vett joonud nagu siin.. liitrite kaupa..

Mis siin erinev on võrreldes Emeraldiga, on see, et siin on palju rõvedaid ämblikke :S Iga koha peal tuleb presendi alt välja Huntsman`e või siis Redback`e. No on ikka jubedad ja koledad elukad!!! Ja Huntsman`id on nii suured ka… Ükspäev seisime töökaaslasega kõrvuti ja järsku ta tundis, et miski ronib tema jala peal ja oligi üks must ämblik. Ma arvan, et kui see oleks minu jala peal olnud, siis ma oleks seal samas vist otsad andnud :S Ning ühel hommikul oli meie tubade lähedal, värava vahel ka pruunmadu, kel siis õnnestus ära põgeneda.. pärast mitmeid tapmiskatseid laaduri ja autoga. Loodetavasti on ta piisavalt tark ja siia tagasi ei tule.. J

Aga üleüldiselt on siin väikeses külakeses päris tore elu. Ainult üks pubi ning seepärast raha jääb ka rohkem alles.. ja ongi väga hea, et saab töötada, sest muidu väga polekski siin midagi teha. Mõnedel vabadel õhtutel oleme käinud Grant`i (meie kolleegi) juures Temoura linnas, et natukenegi eemale saada ja mõni film vaadata ja internetti kasutada. Aga siin on ikka tõeline Austraalia maaelu.. jällegi uus kogemus.

Kuna eile oli Markuse sünnipäev ning hakkas vihma sadama, siis alustasime selle tähistamist kohe pärast töölt ära saamist, kella 12-1 ajal päeval. Olime ka pubis ning enamus meist leidsid tee voodisse juba 9-10 ajal õhtul J Kuid siiani on juba väsimus peal.. olen täna juba 4 tundi maganud, kuid tunnen, et ikka veel on natuke puudu… seepärast kasutangi seda haruldast võimalust ja lähen jälle tagasi tuttu… J sest hommikul ootab ees järjekordne tööpäev!

Loodan, et saan jälle peagi kirjutada ja pajatada uutest seiklustest..

Ilusat jõuluootust soovides,

Trintsu