Minu Austraalia: Elu Mouras

Hei - hei!

Oleme nüüdseks umbes kuu aega Mouras elanud ning ega see olukord siin väga kiita ei ole. Nimelt asi on selles, et meil ei ole tööd. Esimesed nädalad läksime iga päev tööle ja saime oma 8 tundi päevas, kuid me ei teinud absoluutselt mitte midagi! Istusime lihtsalt kõik koos kusagil nurga taga ja rääkisime juttu ja ootasime pause, et saaks sööma minna. :) Noh, muidugi hea oli see, et saime palka selle eest ikkagi. Nädal aega istumise eest umbes 700 EURi saada pole vist paha :D

Vahepeal käisin ka täiendkoolitusel, kus siis tuletasime uuesti meelde, kuidas viljaproove võtta. Selle lõpus oli test, mille ilusasti 100% sooritasin.
Vahepeal peale tööd oleme käinud jõe ääres kalal.. sest ega siin ei ole mitte midagi muud teha - väike linnake. Paaril õhtul oleme aga käinud ka pubis söömas. Ühel õhtul tuli Tom meiega kaasa ning siis sain suure üllatuse omanikuks. Nimelt Tom pole elu sees punast veini maitsenud! See tundus nii uskumatu, et pidin kohe pudeli veini ostma ja vaatama, kuidas ta seda joob. Muidugi jäi ta esimesest klaasitäiest juba purju. :)

Kalapüügi koht

Ühel nädalavahetusel käisime aga kõik koos hobuste võidusõidul. No seal olid jälle inimesed kõik sulelised ja karvalised... :) vaatasime inimesti nagu presidendi ballil.

Mõned lihtsamad näited moest

Oli ka muinasjutu tegelasi

Kõige ilusama peakaunistuse valimine

Meie linnakese lähedal on ka kaks kaevandust ning nädalavahetusel käisime seal vaateplatvormil masinaid uudistamas, mis tööd tegid. Täpselt nagu transformerid - meeletult suured. Olime õigel ajal õiges kohas ning tänu sellele nägime ka plahvatust... pigem tundsime seda jalge all. Põnev kogemus igatahes..

Põlevkivi kaevandus

Pilt ütleb kõik suuruse kohta :)

Plahvatus

Sel nädalal töö juures veetsin aega SampleStandis (koht, kust võetakse viljaproove) istudes ja nautisin vaadet, kuidas kakaduud tulevad vilja nokkima ämbritest. Nii hea rahu ja vaikus. :)

Eelmisel nädalal aga tabas ming järsku jube haigus - kurk läks öösel nii paiste, et täpselt selline tunne oli, et varsti ei saa enam hingata ka. Väga raske oli neelata... põhimõtteliselt ma ei saanudki seda teha. Nii jubedat paistetust pole mul varem olnud. Pärast seda oligi palavik 38 või üle selle.. ja nii paar päeva järjest. Enesetunne oli ikka väga räbal ja pidin jälle arsti külastama. Sain antibiootikumid.
Muide - üks asi on siin küll imelik. Iga kord, kui olen pidanud arsti visiidile minema, siis nad kunagi midagi ei räägi sulle, mis viga. Kirjutavad rohu välja ja ütlevad korra diagnoosi ja ongi kõik. :S 5 minutit istud kabinetis ja maksad selle eest umbes 40 EUR. Aga õnneks nüüd on juba enesetunne parem.

Eile oli meil väike vestlus ka meie platsi ülemusega ning ta ütles, et vähemalt kaks nädalat ei ole tööd siin oodata. Seepeale ütlesime talle, et läheme parem reisima. Mõtlesime, et käime ära Cairnsist ja Townsville`s (nimelt seal elavad ka Kevin ja Irene, kellega koos Fijil käisime). Ning naudime lihtsalt ilusaid kohti siin Queenslandis. Kindlasti läheme vaatama ka Suur Vallrahu ning ehk pistame isegi pea sinna korallide vahele.

Kohe täna sain meie ülemuselt kõne ning ta andis mulle paar numbrit, kuhu helistada, sest siin on teisi platse, kes vajavad jällegi töötajaid. 10 minutit pärast seda tuli uus kõne Phililt, kes on siin regionaaljuhataja ning tema pakkus meile töökohta Duaringas. Samas on meil aga ka NSW-s sama töökoht ootamas ning täna sain teada, et seal tööd jagub küll ja veel ning saame seal isegi varem alustada - oktoobris. Nüüd peamegi mõtlema, mida teha ja kuhu minna, kuid usun, et sel korral valime reisimise ja naudime Austraaliamaad enne oktoobrit.

Tüdrukutest niipalju, et ka neil on tööga veidike kitsas käes ning neile anti terve nädal vabaks töö juurest. Nemad läksid samuti Townsville ning pärast seda Whitsunday`le. Puhkust naudivad nad täiel rinnal! :) Kuid mis tööga edasi saab seal - ei tea. Kuid arvatavasti väga hea see pilt ei ole...

Aga mis seal ikka - elu on seiklus ja maailma tuleb ka avastada! :)