Seiklused nädalavahetusel

Suured vabandused, armsad sõbrad, et nädalavahetusel pole jõudnud midagi kirjutada. Olid lihtsalt väga tihedad päevad ning polnud piisavalt aega… Võtan end nüüd kokku ja räägin, mis nädalavahetusel tegin.

Reedel oli meil peaaegu täispikk tööpäev.. mina olin terve päev puldi otsas ja vajutasin nuppe – ehk siis juhatasin rekka toru alla ja lasin talle vilja kasti. Kokku sai vist umbes 11 koormat. Töö on väga lihtne, kuid jah… vilja tolmu ikka tuleb, mis paneb naha natuke sügelema.. kuid selle kannatab ära, kui õiged asjad selga panna.

Pärast tööpäeva sõitis meie üks töötajatest, koos oma sõbraga, autoga karavani eest läbi ning kutsus meid paarile dringile :D  Jaa tean, natuke naljakas oli… Kuna neil oli Katu number olemas, siis leppisime kokku, et hiljem helistame ning vaatame, kas viitsime. Läkski paar tundi mööda ning Dylan helistas ja ütles, et saadab meile takso järgi ja ütleb taksojuhile aadressi, kuhu tulla… Mõtlesime siis, et mis seal ikka – kui nüüd ei lähe, siis pärast enam võib-olla ei kutsuta ka :) ning ega karavanis reede õhtul väga pidu ei ole. Mõeldud-tehtud.

Sättisime end valmis ning läksime taksot ootama. Varsti ilmuski üks väga ilus valge auto. Kuna takso märki polnud peal, küsisime järgi, et kas tegu on ikka taksoga? Selle peale taksojuht vastas: 

„ No it`s not a taxi, it`s a limousine“ :D Mõtlesime siis et – woooow, limusiin! Aga jah, tõesti oli auto väga ilus nii seest kui ka väljast. Tegu oli Austraalia autoga – Holden Caprice. Läksime siis autosse ning küsisin, et kuhu me siis lähme, kas see on lähedal? Selle peale taksojuht vaatas meid veidralt ja ütles, et tema ei tea, kuhu minema peab, et meie peame seda teadma ikka. :D Naersime siis kõik koos ja selgitasime aadressi välja..  Taksojuhil oli vist esimene kord, kui tema käest küsitakse: „Where do we go?“

Holden Caprice

Kohale jõudes ootas meid ees ilus eramajade rajoon ning tutvusime Dylani tüdruksõbra ja veel paari tema sõbraga. Tüdruksõber oli natuke kummaline naistegelane - väga valge nahaga, jõi ja suitsetas samal ajal ning peale kõige oli ta vist umbes pool minu pikkust... tundsin end kui Eiffeli torn, kui temast möödusin... (seepärast ma väga seda ei teinudki).
Igatahes tegime õues mõned joogid ja rääkisime juttu. Järsku märkasime, et politseiauto tiirutab ringi mööda tänavat. Järgmisel hetkel juba oli politsei tänava peal taskulampidega ning otsisid midagi.. asi läks põnevaks – kuulda oli ka mingit mütsatust. Siis ilmus politsei jälle välja ning vaikselt jalutas ka meie hoovi. Tuli välja, et ühte majja oli sisse murtud ning vargad olid joostes põgenenud ja nad otsisid neid. Saime natuke abiks olla ning sõbralik politseionu jalutas edasi. J

Õhtu jooksul nägime, kuidas siis Austraalia noored pidutsevad J Detailidesse pole vaja laskuda – selleks peate ise siia tulema või kes käinud, see näinud. :D Lühidalt öeldes enam-vähem sama, mis Eestis… Kuid Eestis näiteks ei visata juustuburgerit üles ventilatsiooni tiivikute vahele, nii et selle tükid mööda tuba laiali lendavad J ning ei mängita mängu nimega „Have I ever had…“ ,kus iga kord esitatakse küsimus sellises stiilis, et kindlasti juua saaks :D (Näiteks – Have I ever had drink a water).
Õhtu lõppedes kutsuti meile uuesti limusiin-takso ning Brad, tõeline džentelmen tuli ja saatis meid taksoga koju - avas meile takso ukse ning loomulikult maksis ka arve J

LAUPÄEVAL tõusin juba enne äratust üles, kuna linnud laulavad siin nii valjusti, et ei saa magada.. polegi varsti papagoid enam nii toredad, eks. J Tegelikult kakaduud teevad ikka kordades hullemat häält. Igatahes sõime putru ja panime end matkaks valmis. Plaan oli minna matkama Blackwater Tableland National Parki. Seda kohta paljud kiitsid ning pidi väga ilus olema. Asjad koos ning Markus ja Karilin võtsid meid auto peale ja teekond algas. Sõitsime sinna umbes poolteist tundi. Tee viis üles mägedesse.. vahepeal lasime autol natuke puhata, et vesi päris keema ei läheks.. kuna tõusud olid seal päris korralikud. Mägedes oli palju erinevaid radasid ja vaateid.. kokku kõndisime umbes 8 km. Oleks tahtnud veel, kuid kell oli palju ja enne pimedat tahtsime tagasi jõuda (et ei peaks kängurusid alla ajama kogemata). Vaated olid seal väga võimsad… neid ei oskagi sõnadesse panna… kõik kohad olid väga-väga vinged! Ainuke miinus oli see, et mul hakkasid jalanõud hõõruma ning lõpuks olid mul kanna pealt villid juba katki ning päris valus oli kõndida. Aga see ei vähendanud kõndimis-ronimistahet, kuna kõik oli väga ilus! (osad pildid üleval ka FBs)

Vaja on ronida

Poisid kose all

Maailmavallutaja

Pärast rahvusparki  alustasime koduteed ning Emeraldi jõudes jõime mõned siidrid meie karavani ees ja rääkisime juttu. Väga tore oli, et Markus ja Karilin külla tulid.. pole neid väga kaua näinud ning Eesti seltskonnas samuti olnud J Pärast jutustamist otsustasime minna välja õhtust sööma. Tellisime takso (tuli jällegi sama limusiin, sama taksojuhiga) ning sõitsime Irish Village´sse. Tegu on siis kohaliku pubiga. Siin on aga nii, et pubis on olemas ka turvamees, kes vaatab, kuidas sa riides oled ning kas ikka saad sisse. Näiteks naised ei tohi kanda ultra-miniseelikuid  (milline pettumus meestele J) ning meestel peavad olema triiksärgid. Kujutate ette, kui Sweet Rosè peaksite minema triiksärgiga šnitslit sööma J
Kui sisse astusime, siis esimesena tuli minna eraldi reserveerimise laua juurde (söömise jaoks oli siis teine pool), kus pandi kirja su nimi ja kontakttelefon. Siis edasi juhatati lauda.
Sõime seal kõhud täis ning kuna olime päevast päris väsinud, siis otsustasime koju tagasi minna… tuli päris kiire uni. J


TÄNA, PÜHAPÄEVAL äratasid jällegi mind papagoid… lootsin, et vähemalt ühel hommikul saan magada, aga oh ei. J Ma ei tea, kas neil on mingi paaritumisaeg või on nad lihtsalt väga valju kisaga koguaeg. Peale hommikusööki läksime neljakesi kohalikku kinno, et vaadata filmi nimega „This is the end“. Ütleme nii, et filmi ma ei kommenteeri, kuna see läks tihti igasugusest loogikast päris kaugele :D kuid see-eest naerda sai palju. Kellele meeldivad veidrad ulme-komöödiad ning kes ei ole veel suguelunditega Kuradit näinud, siis palun – vaadake! J
Kino aga on seal jällegi teistmoodi… kui uksest sisse lähed, saad kohe ära osta kinopileti, popkorni ning limonaadi. Kui sa aga neid ei soovi, võid osta ka endale kaasa söögikarbi – näiteks fish&chips vms. Kinosaali sisenedes olid toolid nagu meil vanasti – ei mingeid klapptoole, kuid pehmed. Koha võisid ise valida, sest seda piletil polnud.. samuti ei kontrollinud keegi ka seda, kas sul üldse pilet on.
Enne filmi algust jooksevad siin aga ekraanil igasugused poe reklaamid ning näidatakse piltlikult ette ka seda, kuidas telefon vaikseks panna. :)  Igatahes väga huvitav kogemus. Kindlasti lähen veel… sest popkorn oli päris hea ;)

Nüüd aga on aeg juba seal maal, et peab jälle põhku pugema. Hommikul kell 7 algab tööpäev.
Taevas sirab suur täiskuu ning iga kord, kui dušširuumi poole lähen, seisavad suured ja väikesed konnad sul tee peal… nagu väike miiniväli.. 

Teid igatsedes…