Kookora 25, Griffith - meie kodu viimast nädalat

Mõtlesin, et kuna nädal hakkab läbi saama ja kolime siit majast varsti ära, siis panen mõned pildid maja kohta, mille Triini arvutist leidsin :)

Viimased nädalad Griffithis

Sel korral alustan oma blogi kõige suurema uudisega – nimelt 10. veebruaril 2015 sain mina esimest korda TÄDIKS beebi Loorele!!! J Mäletan täpselt, kuidas olen juba ennast voodisse sättimas (kuna pidin hommikul 5:45 tööle minema) ja siis avastasin oma telefonist, et olen just mõned tunnid tagasi tädiks saanud! Ega ma ei saanud siis asja niisama jätta… pool tundi hiljem tulid Triin, Anett ja David töölt koju ja siis läksime õue istuma ja tegime šampuse pauguga lahti. J Ka kolm prantsuse noormeest aitasid meid tähistada. J Lõpuks oligi kell juba 1 läbi ning viimane aeg magama minna.. teine päev andis tööl tunda, et Loore oli sündinud. ;)

Loore

Austraaliamaal on aeg nii kaugel, et peame vaikselt oma teekonda Dalby poole plaanima hakkama. Hooaeg veinitehases hakkab läbi saama – vahetused on väga vaiksed. Sel nädalal tegime öövahetuses iga päev 20-30 trucki.

Meil oli ka natuke põnevust ja kuulujutte eelmisel nädalal. Nimelt hommikul 

Ameliaga tööle minnes ootas meid ees üllatus – meie vahetusest oli lahti lastud vahetuseülem ning ka meie kaastöötaja. Nüüd olemegi kahekesi. Lahti laskmise põhjuseks oli see, et nad sõitsid rekkajuhtidega ringi hommikutundideni, kuigi kahe vahetuse vahele peab jääma 12 tunnine paus, mille sa veedad töökohast eemal. Eks seal oli veel ka muid asju, mille pärast nad siis lahti lasti.

Eelmisel nädalal töötaski meiega koos meie  kõige suurem ülemus Frank, kes osutus päris toredaks ülemuseks.

Räägiti, et sel nädalal lastakse kahel inimesel ära minna, sest pole enam nii palju 

töötajaid vaja. Hommikul koosolekul öeldi, et nad ikkagi ei suutnud otsustada ja kõik jäävad tööle edasi. See aga tähendas seda, et järgmisel nädalal saame töötada ainult 2 päeva ja 6 tundi päevas. See on suhteliselt mõttetu..kuid asi seegi. Nädal pärast seda ütlesid, et teevad loosiga, kes ära lähevad. Olen juba ise otsustanud, et ütlen, et lähen uude kohta – siis saab vähemalt keegi teine võimaluse seal tööl olla. Nagunii peame 28. või 29. märts Queenslandi poole sõitma hakkama. See reis võtab 2 päeva.

Hommikune kojusõit

Selliseid elukaid püüame veoautodest

Väike osa meie varahommikusest veinitehasest

Vaade kaalusillalt...päikeseloojang

Amelia`ga

Ah jaa.. töö juures ikka rekkamehed toovad koguaeg šokolaadi ja komme – tahavad meid vist paksuks sööta. J Aga pole hullu – talv on ju tulemas.

Vahepeal siin Griffithis on kõik samamoodi olnud. Samade inimestega elame ikka koos. Ainuke uudis võib-olla on see, et võtsin endale kaks kodulooma J Nimelt sisalikud – Skinny ja Paksu. Nemad on nii vinged tegelased! Ostsin neile suure plastikkasti, kuhu sisse panin veekausi ja viinamarjapõõsaste oksad. Nagu juba varem olen ka maininud, siis me leiame neid sisalikke iga päev auto kastidest. Püüame neid päästa nii palju kui võimalik.

Ühel päeval küpsetasin siin kaneelirulle ja siis viimase plaaditäiega suutsin kuuma 

panni maha kukutada, mis siis ilusasti ka vastu rannet kukkus ja väikeseid ville põhjustas… kurjam – see oli valus! Aga see-eest kuklid head. ;)

Paar kuud tagasi soetasin endale ka ühe kingituse. Nimelt mõtlesin, et mul pole veel kunagi olnud korralikku kaamerat. Poodi minnes nägingi kohe sellist, mis meeldis. Aga see polnud veel kõik – nimelt selle pakkumisega sain kaasa ka Samsungi tableti ning igasugu muid asju. Päris hea diil oli. Nüüd siis õpingi oma uusi tehnikaasju.

Naistepäeva tähistasime samuti. Selleks puhuks katsime laua täidetud munade, juustu, ahjusaiade ja magusaga. Külla tulid Casella veinitehases töötavad Eesti tüdrukud. Kokku oli meid 7 tüdrukut. Õhtu oli vahva ja veini voolas.. hiljem läksime linna peale lällama J

Udused naised :)

Ühel ilusal nädalavahetusel käisime meie Austraalia sõbra Wilsoni vanemate farmis (kuna vanemad olid reisile läinud). Ja see koht oli nii mõnus! Eemal kõigest, suurte põldude vahel. Tõsine maakoht.. Ja maja oli üle saja aasta vana – suur koridor, kõrge laega. Natuke meenutas majasid õudusfilmides. J Kuid väga vinge koht ja sai üle pika aja natuke puhata…vaikuses… J

Queenslandist ja Dalbyst niipalju, et just täna saime küsimuse, kas tahame oma eelmise aasta majja tagasi kolida. See oli väga hea uudis ja tundub, et lähemegi sinna kõik viiekesi tagasi! Omaette maja! J

Puuvilla hooaja kohta nad aga arvavad, et algab peale Lihavõtteid või siis isegi veel nädal pärast seda. Kuid sel aastal tulevat lühem hooaeg kui eelmine aasta. Eks see on siin Austraalias suur probleem, et pole piisavalt vihma.

Kuid jah.. juba tean ette, mis töö ootab.. pole see mitte kerge – pikad tunnid ja algab jälle sõrmede, jalgade ja seljavalu J Kuid tänu sellele saan end premeerida hiljem Uus-Meremaa reisiga. Nii et see kõik on seda väärt. J

Ega vast hetkel polegi muud uudist rääkida. Uued jutud tulevad siis, kui uues kohas. J

Seniks aga ilusat kevade ootust teile!

Muah!

Casella veinitehas

Uued kuumad uudised Austraaliamaalt on need, et olen nüüd juba teist nädalat tööl käia saanud. Esimesel nädalal küll ainult 2 öövahetust, kuid nüüd juba terve nädal öösel tööl olnud.

Öövahetus on päris hea, kuna pole liiga palav ning õnneks on meil alati tegevust olnud. Ühe vahetuse pikkus on 8 tundi. Seega lähen tööle õhtul kella 11-ks ja lõpetan hommikul kell 7. Samuti on öövahetuse pluss see, et tunnipalk on üle 30 aud.

Hetkel küll on üldiselt hooaeg vaikselt alanud – ei ole väga palju rekkasid. Seepärast ka pealelõunane vahetus lõpetab oma tööpäeva mitu tundi varem. Kuid loodame, et nüüd peagi läheb veel kiiremaks ja saame korralikult (ilma pausideta J) tööd hakata tegema.

Töö iseenesest näeb siis välja selline, et meil on 3 inimest kaalusillal, pluss supervisor (vahetuse ülemus). Üks inimene töötab õues, kes siis võtab rekkajuhtidelt paberi ning märgib ära, mis tüüpi veokiga tegu on ning võtab ühe spetsiaalse masinaga kastidest viinamarjamahla testi. See masin on Masselli, kus siis puldi abil juhid toru rekka kasti ning edasi jookseb see viinamarja mahl kontorisse spetsiaalsesse masinasse, mis siis annab tulemuse sellele analüüsile.

Toru, millega testi võetakse

                                                                                                               

Nagu teate, siis viinamarja sorte on mitu ning neil igaühel on oma numbriskaala, kuhu vahele nad mahtuma peavad. Hetkel oleme sisse võtnud ainult valget viinamarja. Enamasti Pinot Grio, Semmillion Blanc, Chardonnay, Canada Muscat jm. Neil on veel omakorda klassifitseerimise lahter, kus peame jälgima, kas see on varajase hooaja viinamari või vahuveiniks loodud või hoopis miskit muud. Edasi istub üks inimene ühel pool tuba kahe arvuti taga ja tema ülesandeks on siis sisestada kõik andmed, mis farmeri paberil kirjas. Laual on triipkoodi lugeja, mis avab dokumendi arvutis ja edasi peadki jälgima, et kõik info ja numbrid õiged oleksid. See on väga tähtis, et seal midagi valesti ei lähe. Kui paberimajandus ja testi tulemused korras, siis rekka sõidab edasi purustamise juurde, kus siis viinamarjad mahlaks tehakse. Tühjalt tagasi tulles sõidab ta jälle kaalusillale, kuid sel korral teisele poole ning seal pool istub samuti üks inimene kahe arvuti taga, kes siis võtab paberid rekkajuhilt. Seal tuleb kirja panna rekka tühikaal ning täita kõik lõplikud paberid. Võtta rekkajuhilt allkiri ning täita kaust kõikide väljaminevate rekkade kohta. Kui mõni farm on lõpetanud oma bloki, siis peab ka selle ära märkima arvutisse, et teised inimesed purustajate peal teaksid, mis seis on, Samuti peab vaatama üle ka oma töökaaslase poolt varasemalt tehtud sisseveo paberid, et neil kõik numbrid oleksid õiged ja kõik vajalikud lahtrid täidetud.  Jällegi väga vastutusrikas ja täpne töö. Hiljem kontrollib täidetud paberid üle vahetuse ülemus. Vahel ka, kui on väga palju rekkasid ootamas järjekorras, siis sellel poolel on olemas kaks foori, mis tähendab seda, et see pool saab samuti rekkasid vastu võtta – seega peab tegema mõlemat tööd – tegema vastuvõttu kui ka välja saatmist.

Paremal on klaasist mahlakogumiskoht ja analüüsimasin

Meie oleme oma grupis juba ametid ära jaganud. Amelia töötab õues ja võtab teste, Laura on esimese arvuti taga ja teeb sissevedu ning mina olen siis viimase arvuti taga ja teen väljavedu ja sissevedu. Vähemalt see pool hoiab mind töös J

Muideks – iga päev leiame rekkade kastidest palju sisalikke. Ja siis üritame neid seal välja päästa. Tegu on siis kohaliku nimega draakon sisalikkudega. Ühel päeval Amelia püüdis ühe pisikese kinni ja pani kasti ning viis koju. J

Sisalikud rekkade kastis

Inimestest niipalju, et kokku on meil 3 vahetust ja igas vahetuses on siis 3 inimest +supervisor. Ja kõik need inimesed on austraallased. Ainult minul ja ühe teisel tüdrukul on uhkus olla ainukesed välismaallased. J Tema on tegelikult Eestist pärit, kuid elab Iirimaal.

Järgmine nädal alustame aga hommikuvahetusega, mis algab kell 7 hommikul kuni 3ni päeval. Hea on see, et siis on piisavalt aega trennis käia. J Nimelt hakkasime siin kõik tublideks spordiinimesteks. Ostsime spordiklubi kaardid ja nüüd ongi hea kohustus end tervislikult hoida.

Ahjaa, veel sain ühe toreda uudise – nimelt saame sel aastal jällegi tagasi minna Dalby puuvillatehasesse. See oli väga tore uudis – vähemalt on järgmine töökoht kindel. Sel korral liitub meiega ka Triin ning võib-olla ka Toomas. Kõva eestlaste tiim J

Nüüd aga peangi hakkama oma plaane vaikselt paika sättima, kuna varsti saab ka minu aeg siin kaunil maal otsa ja pean mõtlema, mis kohti veel siin pool maakera näha tahan. Uus-Meremaa on kindlasti üks unistustest. J

Elamisest aga niipalju, et ühel päeval, kui üles tõusin, oli pool majarahvast välja kolinud. See oli tegelikult väga hea uudis, kuna need noored prantsuse mehed ei armastanud üldse koristada. J Seega nüüd olemegi siin ainult 6-kesi ja maja on ilusasti korras ja vaikne.

Hetkel aga olen sellises kohas, et te kindlasti kadestaksite :D Nimelt püüame poistega kala. Oleme Toomase ja Davidiga jõe ääres ja siin on nii vaikne.. Ainult varem just ühed valged kakaduud lärmasid kõvasti ja ühed suured putukad laulsid puude otsas. Nüüd on kell aga juba 21:15 ning kõik on ümber täiesti pime..ainult suur tähistaevas ja 3 õnge…. J I love it!

Kirjutamiseni Eestimaa!

Cooki saared ja Griffith

Tööpõld Bribbarees ongi läbi saanud. Viimased päevad olid päris vaiksed ja suurema osa ajast lasime lihtsalt mööda joosta.

Viimasel päeval tegime ka väikese peo kohalikus pubis, kus oli päris palju inimesi kokku tulnud. Pidu oli vahva.. oli nii naeru kui ka kurbusepisaraid. Ikkagi mu viimane aasta seal. Väga-väga kurb oli head aega öelda, teades, et enam neid inimesi ei näe.

 

Katu auto müüdud, liikusime edasi Sydneysse. Sealt läks meil hommikul lennuk Cooki saartele (Raratonga), läbi Uus-Meremaa. Ilusasti kaugele ookeanisaarele jõudnud, läksime meie esimesse ööbimiskohta, lillepärjad kaela kaunistamas. Selleks oli Puiakura Reef Lodge. Olime seal ühe nädala. Hommikul üles tõustes nägime esimest korda, mis loodus meie ümber on – palmipuud, banaanikobarad, liivarand ja helesinine laguun. Elu nagu filmis! Kõike seda on parem piltidega seletada, kui kirja panna.

Kuna sel aastaajal on seal vihmahooaeg, siis saimegi ühe nädala päikest nautida ja teised päevad olid suhteliselt pilves ja vihmased. Kuid see-eest oli ikkagi väga soe.

Käisime tihti Wilsoni rannabaaris, kus saidki istuda liivarannal laua taga, kokteilid ees ja päikeseloojangut nautida! Söögid olid samuti väga maitsvad.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuna saar oli päris väike (32 kilomeetrit ümber saare), siis jõudime päris palju läbi käia ja ringi ära teha. Vahel rentisime jalgrattaid, teine kord sõitsime rolleritega. Ronisime mõne mäe tippu ja snorgeldasime helesinises ookeanis.

Snorgeldada oli seal ikka väga vinge – nägin nii palju erinevaid kalu..suuri ja väikeseid, värvilisi ja kummalisi. Väga kihvt oli, et paljud olid nii julged, et lihtsalt ujusid su näo ette ja jäidki vaatama..teine hetk mõni suurem kala tuli ujus külje alla. Nägin jällegi ka sinist meritähte ja musta okastega kera – merisiili.

 

 

 

 


Umbes selline nägi see välja

Kohalikud inimesed meenutasid paljugi inimesti Fijil. Saare rahvas on ikka väga sõbralik ja naerusuine. Ning see on jällegi saar, kus aeg puhkab. Buss tuleb siis, kui tuleb. :)

24. detsember läksime oma jõuluõhtusööki sööma Wilsoni baari. Eks see oli muidugi erinev Eesti lauast, kuid see-eest väga maitsev! Kartulipuder, juustukrõpsud, krevetid, kala, riis… ja väikesed kokteilid. :)

 

 

Häid jõule!

Jõulu õhtusöök

 

 

 

Ülejäänud reisi ajast viibisime Raratongan Beach Resort & Spa`s, kus olime ka vana-aastaõhtul. Seal oli buffee ja eraldi kontserdikava. Enne kella 12-st öösel läksime aga umbes 10 km kaugusele Muri rannale, kus oli siis saare vingeim ilutulestik. Ja tõesti – seda ta oli! Kuna kõik inimesed olid rannas ja vee peal oli väike parv, mille pealt lasti rakette, siis tundus täpselt, nagu need kukuksid sulle pähe! Tekkis selline ruumiline efekt, mis oli ikka väga vinge! Pärast seda saarerahvas jätkas oma pidu kohalikus rannaklubis.

Aitab vast mu jutust – lihtsam on pilte vaadata :)

 

Anetti sünnipäeva tähistamas

 

Kohalikud kujud saarel

 

Jõulupäev

 

Kivikuningad

 

 

 

 

Kookosega rannas

 

 
 

 

Põssad igal pool

 


Sai mäkke ronitud läbi vihmametsa

Head vana-aasta lõppu!

 

Nüüd oleme tagasi Austraalia kuumuses, kus meid Sydneysse saabudes ootas 35 kraadi ees. Hetkel oleme oma järjega Griffithis, kus alustame veinihooaega. Nimelt saime omale töökohad Casella veinitehases, kes siis toodab ka Yellow Tail veini, mida võib Eesti poeriiulitelt leida.

Tehas on väga suur. Seal on palju erinevaid veinivaate ning peavärava juurest kaalusillale jalutab juba päris mitu minutit.. Seepärast sel aastal meie pargimegi hoopis teisele poole tehast, et rutem tööle jõuda. Aga tundub päris vinge töökoht.. Eks näis, kui palju siin töötada saame ja kui pikk hooaeg tuleb. Lähengi nüüd esimest päeva tööle pühapäeva öösel kell 00:00 kuni hommikuni.

Elame aga Griffithis ühes share houses (majas, kus mitu tuba ja mitu inimest). Meil on hetkel siin majas 6 prantslast, 2 itaallast ja 4 eestlast.

Esmaste plaanide kohaselt peaksime siia nüüd paikseks jääma paariks kuuks, kuni saabub jällegi puuvillahooaeg. :)

 

Ongi vist kõik jälle hetkel.. peatse kirjutamiseni Eestimaa! :)